Monday, May 13, 2019

Aastaid vindunud nõiajaht sai eile suure pauguga otsa,
millele eelnes väga tore ja muljekas reis mu esiisade maale. Tundsin juba ammu, et me grupi eesotsas olev inimene justkui vihkaks mind, omistab mulle omadusi, mida ma ei taha sugugi omaks võtta, pragab minuga asjade pärast, mida polegi ja kui vastu vaidlen nimetab asju, mis on solvavad ja kriibivad kõrva ning hinge. Nõiajahti kaasati ka inimene, kellega seni olen kenasti siiani läbi saanud ja äkki lõi nagu piss pähe. Kõik see oli väga lapsik, kole ja tobe. Koht kus peaks olema hoolivus, armastus ja inimlikkus põhilised märksõnad, on muutunud autokraatlikuks diktatuuriks. Oleksin pidanud juba ammu sealt lahkuma ja mitte laskma ennast alandada, aga mingi inerts pidas mind seal kinni, ehk see tegevus, mida seal koos tegime või lihtsalt tahab ju igaüks kuhugi kuuluda.
Mind ei kurvasta üldsegi ainult see, mis minuga isiklikult juhtus vaid see, et inimesed, kes on grupi eesotsas, on tegelikult silmakirjalikud nagu välja tuleb ja ja nii kahju on, et kui paljud selle pärast kannatama peavad, kes neid läbi ei oska näha.
Käitusin eile kohati ka üsna tobedalt, kuigi pealtnägija ütles, et olevat jäänud viisakaks ja väärikaks. Ma ei tea, kellele ma varba peale jälle olen astunud ja millega, aga see etapp mu elust on nüüd läbi. Ikka väga nõme on, kui mingi grupp inimesi, kes peaksid olema teistele eeskujuks, peavad ennast teistest paremaks ja süüdistavad oma vigades teisi. Kas ma siis peegeldasin neile neid endid väga jõuliselt tahtmatult, et see neile närvidele käima hakkas, aga nad siis vabanesid tülikast minust. Kui grupi eesotsas olevad inimesid mulle rumalusi rääkisid, olid teised samal ajal justkui shokis, grupivanem vaatas põrandale ja teised kõik vaikisid.Hästi nõme oli olla, nii tobedasse olukorda ei tahaks kedagi kunagi panna, ka mitte oma vaenlasi ka, kui mul neid oleks. Grupijuht veel mõnitas mind tõeliselt, seal ei olnud midagi kaheti mõista, hööritas puusi ja pööritas silmi ning dirigeeris kätega, kui ma rääkisin midagi. Nagu lasteaed, täiskasvanud inimesed nii ei tee, aga näed teevad.Sõbrad ütlesid, et olen tugev naine, olen hullematestki olukordadest välja tulnud jne.
Aga mis hinnaga, õhtu oli rikutud, teha ma pärast midagi ei suutnud, istusin üksi oma toas, isegi magada ei saanud, tunni kaupa tukkusin , ärkasin jälle üles higisena ja mõtlesin ja mõtlesin. Mida ma valesti tegin, mida ma valesti ütlesin. Pahaks pandi ka mu südamlikku kirja, kust loeti vaid õelust välja.Milleks mind siia maailma loodi, teiste pingete puhvriks? Teiste ambitsioonide vahendiks?! Aga ma ei taha seda olla!!!!!!!!
Tahaks oma eluõhtul rahulikult ajada oma asja, olla kasulik, pakkuda ilu, sõprust ja armastust, aga mulle pannakse kaikaid kodaratasse, aga miks ometi???
Keda ma segan???