Friday, January 8, 2016

Inimene mõtleb Jumal juhib


Panin telefoni hommikul tund aega varem tirisema, et siis  õmblen vesti, pesen nõud, kütan pliiti pakin asjad…
Koer oli ööseks tuppa  lubatud sest 30 kraadises pakases pole tal seal õues hea olla.
Kui laskusin alla trepist, nõudis koer õue, mõtsin et pissitan ta ära, ta ei tahtnud teha oma asju,  kui perenaine saba taga vahib, lubasin ta siis korraks hoovil üksi olla. Tormasin siis üles oma lapakat võtma ja asju pakkima, kuulen  koer röögib õuel  nagu oleks tal midagi viga.  Panin asjad käest ja  tormasin koera päästma. Koerake oli jäänud kivi taha ketiga kinni, lubasin ta tuppa. Kõik mida haarasin, kiskus saba taha teiste asjadega, selle asemel, et teha üks liigutus midagi tehes tegin igat asja kolm korda ja aega kulus topelt. Läksin bussijaama , et minna Tartu bussile ja avastasin, et pole selga pannud pooli riideid, virutasin pakid käest maha ja  tormasin  edasi tagasi. Bussis  ei saanud ette istuda , susserdasin ennast esiistmele peale Leevakut. Linnas avastasime, et linnaliini bussi tulekuni on pea 10 minuti t aega ja lapselaps külmetas nigu hirmus, käisime edasi tagasi, bussijaama korraks sooja ja  peatusesse tagasi. Läksime bussi ja validaator sõi mu kaardilt ilma minult küsimata tüki raha ära.
Jõudsime  TRAKS i ja  saime teada, et peame kolima suurde saali, sest  väikeses on  lastelaager.
Tassisime  lapselapsega   joonistamise-maalimise asjad  üle terve maja, tassisime nõud ja  riided ja  igasugu nasvärgi kohale. Tõstsime lauad ja toolid ümber, keetsime   kohvivett ja…
Ühel hetkel marssis saali  sisse üks mees ja  siukese näoga nagu ta peaks seal olema. Küsin  miks ta seal on ja mida ta teeb, temal tuleb teatriproov
 Mida, lähen siis kontorisse kaebama, mis toimub
Koli tagasi.
Kuhu?
Saime siis  teise ruumi väikese  saali taha , tassimisime nagu kass poegi.
Saime naistega kokku, saime pahandada, et miks me vales kohas ja nii vara ära läheme jne
Siis hakkas pihta, sõnumid, et last ei saa tuua kokkusaamisele, sest laps on haige ja õhk on külm ja pole taksolimiiti ja
Jõudsime pizzabaari ja muudkui tuli sõnumeid seosetute põhjendustega, lõpuks saadeti  sõnum, et oodake ja ok
Saabusid pika ootamise peale oodatavad. Laps oli  tore , isa markotas nii, et  mul iiveldas.
Koperdasin bussijaama, võtsin kohvikust ühe kohvi ja siirdusin bussi ootama  ooteplatvormile, saabus  buss ja kalpsasin bussi ja…. Linnapiiris avastan käekotti ei ole.
Olin selle jätnud bussijaama pingile, reede õhtul, bussijaam igasugu segaseid ja tolguseid täis,  bussijuht soovitas maha astuda ja tagasi minna, otsustasin mitte minna oma niigi valutavate jalgadega kuhugi koperdama, tagasi sõidu raha enam polnud, mis ma teen siis käekoti ja telefoniga, kui sõiduraha pole, kui olin juba soojas bussis ja kodu käeulatuses, sest elan ju kodulinna bussijaamas. Üks lahke naine bussis  otsis mulle  oma nutikast  bussijaama numbreid, mis ei vastanud, sain tema telefoniga helistada oma mehele, see helistas mu telefonile, selle peale helistati mu telefonilt koju, aga kui mees hakkas vastu võtma, katkes kõne, ju aku tühjaks sai, sest ta  üsna tühi oli..  Siis läks  see naine bussist maha ja hakkasin fb s kurtma orma  õnnetust, üks fb sõber oli kohe osavõtlik ja soovitas politseisse helistada. Kui  koju jõudsin, helistasingi politseisse ja kurtsin oma kurba saatust , et käekott telefoniga bussijaamas  jne
Läks 10 minutit ja  politsei helistas tagasi, kott käes, telefon lahtiselt koti peal, tulgu ma  äripäeval  Tartu politseimajast läbi.
Ossa
Keegi  polnud mu  kotti ega telefoni tahtnud, patrull läks korjas üles ja järgmine nädal saan Tartust kätte.
Keegi oli  telefoni kotist välja võtnud ja koti peale pannud, keegi ei tahtnud mu  hirmsat vana kotti ega vana koledat telefoni :P
Selline päev siis.
Vean  oma kaks  hirmsasti valutavat vasakut jalga voodisse ja tänan Jumalat