Ma istusin eile Elvas laulukaare all, naersin ja nutsin segamini
Riina esines ja mina pidin last hoidma
Ta ei saanud last koju jätta, sest Tormi on veel tissilaps
Istusin ja vaatasin lapselaps süles, kuidas mu laps tantsib ja siis tekkiski see tunne, deja vu nagu seda vist nimetatakse
14 aasta eest istus mu kadunud ema Tartu laulukaare all mu pesamuna süles ja vaatas kuidas ta tütar (see olin siis mina) tantsib ja vahepeal käisin jooksuga last toitmas
Istusin ja mõtlesin, näed ring on täis, nüüd olen mina vanaema, lapselaps põlvedel
Jube igivana inimese tunne tuli
Riina tantsis vahvasti , kord kohmakalt kord enesekindlalt ja samas jube naljakalt
Tema partner oli veel saamatum kui Riina ja siis nad seal muudkui pusserdasid ja pusserdasid tagareas. Riina oli niii asja juures, et mul tekkis tunne, et kui oleks äkitselt muusika vait jäänud, oleks ta südamest edasi tantsinud üksinda, ta tantsis küll koos teistega, aga samas ka mingit oma isiklikku tantsu, see oli nagu mingi loits või nagu mingi eriline hingetulv, mis tast tantsu näol väljus
Ja see oli ilus ja liigutav
Aga kui bussi istusime ja üks vanem proua no kohe millegist aru
ei tahtnud saada, seleta sada korda ja tema ajas ikka oma joru, siis arvasin, et olen ilus, noor, tark ja sale ja kõik teised paksud on minust paksemad ja nii vana kui minu eakaaslased välja näevad, mina küll ei paista
ja kui ma oma lapselastega tänaval jalutan, siis võõras arvab , et need lapsed on minu lapsed mitte lapselapsed .
Unes ekslesin jälle ringi noorusmaadel, ajasin mingeid asju oma surnud ema, vanaema ja endiste kolleegidega
Hommik tervitas koduste häältega
Lapse virisemise ja koera haukumisega.
Õunapuud on õites ja aiaroheluses helgib hommikupäike…
Tatsan paljajalu kastesel murul ja kiikan igatsedes põõsastest marju , mis praegu veel mikroskoopilised...
Elu on ilus…
