Eelmine neljapäev sai sõidetud "lähivälismaale"

Käisime Hiiumaal õppereisil ja ööbisime RMK Ristna looduskeskus

Oli vahva reis ja tore kohtuda vanade ja uute tuttavatega

Kohtusime Sipeko inimestega , kes tegutsevad ka puuetega inimeste ühistus nagu meie AEKOPIKO. Sipeko juhid ja liikmed võõrustasidki meid Ristna looduskuses, olid valmistanud meile vahva kava, toredad mängud ja meeleolukad retked mere äärde ning tuletornidesse. Valmistasid meile maitsvad eined, katsid mitu korda päevas kaunid lauad kõige hea ja paremaga ning kütsid igal õhtul sauna.

Sain teada, kes on tõrvakõplased ja odratolgused ning pätaka valla mehed ja vandiraiujad.

Magasin mõnusas lastepärases puuvoodis oma kena sõbra õega. Kellega enne reisi varakult leppisime kokku , et jagame tuba

Kuna olime kõik ühes toas, nii mehed kui naised, siis jagasime voodit. Mina magasin alumises kastis ja tema ülemises.

Olen talle väga tänulik, et ta sõna pidas ja minuga ikkagi paaris oli, kuigi eraldi tube seal ööbimispaigas ei olnud.

Õhtul oli karaoke laulmine ja saun pärast maitsvat õhtusööki. Võõrustajad olid valmistanud maitsva salati ja seenekotletid. Pakuti ka Hiiumaa koduõlut, millele pistsin vaid sisse keele sest kardan igasugust alkoholi . Kotlette ka maitsesin ühe hambatäie, et teada mida head meie sõbrad meile valmistasid. Hommikul siirdusime RMK looduskeskuse perenaise Urvega mereäärsele retkele. See Urve oli fantastiline naine, keskeas kena noorik ma ütleks, käbeda sammu ja köitva jutuga, ise pisike ja sale. Kui palju saime teada metsa ja mere kohta ja miks puudel on habe küljes ja miks mereäär on täis kasvavaid elusaid oksi, mille juurt ei näe, aga on nagu kuusk, aga puud ennast nagu polegi, kuidas kasvavad mere ääres erinevad taimed ja kust on pärit iga kivikild või taim.

Vahtisin suu ammuli, kõrvad kikkis ja tatsasin ta kannul üle kivide, üle lompide, üle mätaste läbi põõsaste ja puude ja ohakate.

Peale seda retke sõime lõunat ja siirdusime Kõpu tuletorni.

Tee peal teadis meie särtsakas giid, kuidas ehitati see torn, kuidas kasutati ja millal juurde ehitati jne. Kuulsime legende ja uskumusi, kuidas üks Jaani nimeline mees olevat ütelnud, et tema küll Kõpust naist ei võta, taa läheb toob Soomest ja kuidas ta siis Soomest tagasi olevat tulnud nii suure trukiga, et randa laevaga kiviga kokku põrkas. Ja kui rahvas küsinud, kus see Soome naine jäi, rehmanud ta vaid käega . Käisime siis ka seda kivi kaemas, lähedal kalurionni ja tormist merd, sest reedel tõusis nii suur torm, et laevaliiklus peatati ja tee peale oli kukkunud hulga puid.

Ronisin minagi Kõpu tuletorni üles ja olen selle üle ilgelt uhke

Mõtlesin, et kui juba sinna läksin , miks peaks rumala näoga seal all vahtima , üles ei olnudki nii raske ronida. aga alla tulek oli hirmutav, iga aste oli ju raiutud nii, kuidas kivim lubas ja iga aste oli ise kõrgusega. Tormi tõttu oli elektrivalgus ära ja ei näinud ka kuhu astusid, Tornivaht lubas mul kuklast kinni võtta, kui kukkuma hakkan

Nii me siis seal kahekesi alla ronisime, kaks endist baleriini nagu hiljem välja tuli

Peale väikest pausi, kui kuulasime sotsiaalministeeriumi asekantsleri juttu, mindi Ristna tuletorni ja tormist merd vaatama, aga mina sinna ei julenud minna, sest kartsin, et ei saa hommikul voodist välja, kui liialt palju oma jalgu kasutan, mida tavaliselt eriti ei tee.

Õhtul oli kutsutud laulma ja musitseerima meeldiva häälega musikaalne noormees Kaupo, kelle muusika saatel uinusin kaunitesse unenägudesse, kuna ei suutnud enam all istuda , ronisin teisele korrusele oma voodikasti ja kuulasin muusikat läbi põranda, kuni tuli lõpuks uni. Hommikupoole kakkusin köha ja kartsin, et jään haigeks , aga tänu taevale ei ole veel jäänud. Hommikuks oli torm vaibunud ja asusime kodu teele . Tee peal külastasime Sipeko kauplust, kus imetlesin kaunist käsitööd ja vahvat sisekujundust

Praami peal hakates end autode peale laadima, löödi mu käsi auto ukse vahele , röögatasin nii, kuidas mu hele hääl võttis

Autojuht tormas mu juurde ja määris mind Aloe Vera kreemiga ja imede ime, mu käsi on täna täiesti terve ja isegi mingit kriimu pole peal. Kartsin et nüüd on katki kõik mu sõrmeluud ja paremal juhul on käsi sada aastat sinise plekiline. Sõitsime edasi ja autojuht lohutas mind, et kreem millega mind tohterdas, on ime hea ja aitab mind kindlasti ja õigust tal oligi , suured tänud talle. Mingil hetkel kukkus keegi reisiseltskonnast hädaldama, et ta sureb nälga ära , siis siirdusime Pärnus suurde kaubamajja toidu jahile. Kuna minul raha polnud, jalutasin niisama, sest õues külmetada ei tahtnud ja bussis ka poleks hea olnud kükitada. Nalja sai ka, sest Lions klubi korjas mingi kampaania jaoks raha ja need hästi kindlustatud pikkades mantlites vanemaealised mehed püüdsid mind mu promeneerimisel kinni, et mida ma mööda kõnnin. Kuna olen keskmisest pikemat kasvu, vaatasin neile pea lae peale ja ütlesin, et endalgi ei ole, kuda teile siis saan raha anda. See härra vahtis mind siis alt üles ja ülevalt alla ja ütles, et ei paista kuskilt, et mul raha pole. Läksin bussi ja itsitasin, et saage tuttavas rikkuriga. Ega mulle selja peale pole kirjutatud, et mu maani täisvillane mantel on kaltsukast ostetud ja tohutu mitmemeetrine sall saadud riideabist. Jätkasime kodu teed , sõime teeääres veidi võileibu ja jätkasime reisi. Koju jõudsime sügavas pimeduses, aga mõnusalt ja rõõmsalt väsinult.

Eile käisin perekoolitusel noorema tütrega ja sain veidi kõrvetada, aga see ka õppetund, et suu tuleb koomal hoida. Täna käisin lossis maalimas ja peale lõunal täiskasvanukoolitusnädala avamisel. Tegin kaks kruusi. Homme lähen Põlva bussijaama kauplusse appi, ehk saan seal mõne asjaga kasulik olla, võite mind seal kohata, kui tee juhuslikult mööda viib. Olen seal 9st kolmveerand neljani. Võtan kaasa ka värvid, et maalida midagi põnevat. Õhtul sõidan jälle Tartu ratastooli trenni. Ongi vaja sõbsile helistada, et kas ta mind enda juurde ööseks võtab.