Eksisin täna ära ühele blogilehele, B-nagu banaan,kus värvikalt jutustati mälestustest, seoses banaanide ja nõuka aja esimeste banaani „kohtumistega“
Minul kangastusid ka kohe mu isiklikud mälestused
Kui meile Setumaale banaanid jõudsid, ootasin ma oma neljandat last, igatsesin nii väga banaane süüa
Kõik mind, aga keelasid, et väljamaa kraam, tea kuidas mõjub lapsele
Kui sain kuskilt mõne krooni või kaks, hoidsin seda taskus varjul seks korraks, kui üksi poodi satun
Ja oh seda õnnist hetke, kui siis sain oma ihaldatud vilja kätte ja kugistasin poe lähedal võõras trepikojas seda keelatud vilja .Tänaval ei julenud seda teha , kartsin vahele jääda .Kui laps sündis, siis esimene toit, mida ta peale rinnapiima sööma nõustus, oli banaan. Oli vaene aeg, ega praegugi banaane kilode kaupa saa osta, aga siis seda enam sai neid harva ostetud. On nii meeles, kui väike poiss ronis mööda oma isa üles ja mangus „nabaani“
Nüüd kui mu tütar last ootas, just soovitati süüa banaane, et pidi jube kasulik olema, mina teadsin seda instinktiivselt, mis mulle hea on ja olin enda vastu hea, keelust hoolimata.
Sõime ju põhiliselt praekartulit ja juu siis see korvas kuigivõrd mu ainepuudust
No comments:
Post a Comment