Käisin eile flamenkot tantsimas
Kartsin, et hommikul on „ratastooli tants“
Aga pole viga jalad on päris liikumisvõimelised
Mu mehe õde oli kohe muidugi kuidagi okkaline, käskis mul sealt ära aurata
Aga ma ei läinud kuhugi, tantsisin kaasa ja mõne asjaga sain päris hästi hakkama
Homseks on nüüd siis seelikut vaja , otsisin juba mingi kanga välja, aga ei tea kas see sobib hästi.
Peaks olema vist õhulisem
Läksin sinna, et Riinat aidata, last hoida niikaua kui ta tantsib
Aga laps ei lubanudki end hoida, roomas muudkui emmel järel ja virises.
Siis tundsin ise liikumisest mõnu
Mehe õde muidugi pärast enam miskit ei maininud, aga tunne oli vastik
Nagu tema nüüd koordineeriks seda, kus käin ja mida teen
Umbes nii: et keelan, käsen poon ja lasen
Ta kartis vist, et hakkan tema tantsimist seal vahtima, istusin sinna maha ja kus siis kukkus kisama.
Mida seal vahtida, keskealised tuimad tükid proovisid igaüks oma keha väänata lõunamaistes rütmides, nii kuidas keegi oskas ning välja tuli ja ega minagi mingi vaatamisväärsus olnud, oma tümika keha ja lombakate jalgadega.
Aga liikumine on mõnus.
Homme lähen kindlasti jälle ja kui keegi midagi ütlema hakkab, küsin kas tal on probleeme või on ta tunni üksi kinni maksnud, et valib kes tantsib seal ja kes mitte
See intsident segas mind terve õhtu ja unes nägin jälle oma endisi kolleege.
Mu armas sõber ütles, et ju nad minust puudust tunnevad, et neid koguaeg unes näen.
Vaevalt, nad olid nii rõõmsad, et minusugusest tülikast inimesest lahti said, keegi ei ütle neile enam, mis nad valesti teevad ja mida teha tuleks.
Elu läheb edasi ja iga päev on kingitus
Ja kui nädalas kaks korda trennis käia, saab ehk lisakilosidki maha
No comments:
Post a Comment