Varahommikud on siin tegusad

Kes pusib kooli poole, kes tööle
Esimene äratus laulab kolmveerand viis, järgmine kell viis, kolmas pool kuus, neljas kell seitse ja viies pool üheksa
Pere praeguse koosseisu kuues liige ärkab, siis kui ise tahab, tema on nii pisike, et ei käi veel ei lasteaias ega koolis
Peaks tegelikult tedagi hakkama harjutama kell seitse tõusma, sest kui ta kolmeseks saab, tahaks ikka lasteaeda panna
Vahepeal me lasteaias ikka käime, kui mul on aega ja tervist, kolmapäeviti beebimuusikas.
Kui aga lasteaedades sellised inimesed töötavad, nagu mu tütre blogist http://mmurca.blogspot.com/ võib lugeda , siis ei tahakski last lasteaeda panna.
Mina, kes ma eluaegne lasteaednik olen, peaksin asja ju mõistusega võtma
Ma olen alati öelnud, et lasteaed on lapsele väga kasulik koht alates kolmandast eluaastast ja mitte mingil juhul ei tohiks enne kooli üheks aastaks last sinna viia, vaid ikka varem
Aga kui sul pole valikut, kui lasteaed kus su laps käib, meeldib su lapsele ja on elukohale lähedal, on jama kui peaks hakkama last kuhugi mujale vedama , kui sealsed õpetajad on ebaküpsete sotsiaalsete oskustega
Minul pole üldse valikuvõimalust, sest meie linnas rohkem lasteaedu polegi kui see üksainuke
Esimene mõte oli ennast sinna tütre lapse lasteaeda kohale vedada ja kord majja lüüa, aga ma kardan, et see teeks asja hullemaks
Teine mõte oli helistada juhatajale
Lõpuks otsustasin, et ma ei tee midagi, sest tütar lubas, et oskab selle olukorraga ise intelligentselt toime tulla

Käisin kolmapäeval jälle Tartus tantsimas ja eile ennast oma arstile näitamas üle hulga aja
Tagasi tulles trehvasin ühe vana kohviku tuttavaga ja jalutasime juteldes koos Riia mäele
Ta kurtis oma kurba saatust, kirus Eesti riiki ja küsis kas mul ka midagi kurta on
Selle peale mis ma tema elust kuulda sain, oskasin vaid öelda, et mul polegi midagi kurta.
Kartulikott on köögis nurgas, kapis natuke kuivaineid ja nuudleid(abist saadud ja kummalise maitsega, mille pärast neid küll kõik süüa ei taha), kelder moose täis, lapsi niipalju, et vahel ei oska kokkugi lugeda, lapsed on terved, kui väikesed nohud välja arvata, mees ka alles, esimesel kuupäeval tuleb jälle väike palgake arvele, võlgu pole võtnud, et peaksin nende pärast muretsema, pank maksab mu maksud, sest olen talle sellise käsu andnud, tervis on niimoodi korras, et mõni päev annab isegi hõisata, mida sa hing ikka veel tahta võid.
Kuigi täna teevad mu jalad minuga kurja nalja, nagu sada kurja päkapikku oleks seal sees ja koputaksid kirkaga, sest see pikk jalutuskäik nendele „päkadele“ ÜLDSE EI MEELDINUD, olen ma ikka õnnelikum ja paremas seisus, kui see kohviku tuttav, kelle mured kui mägi mu silme ette manati.
Täna õhtul leidsin, et nälg on küll meie majast kaugele marssinud, sest mu imemaitsev leivasupp tükib käest ära minema ja kellelegi ei tüki sisse
Pane sinna peale kas piima või maitsvat kastet, ikka kirtsutavad nina, ise ma seda vitsutada ei või, sest ülekaalu on nii palju, et jagu saamiseks peaks vist sada aastat nälgima;)
Kuigi vist on seda ihu veidi vähemaks jäänud, kui uskuda Maarjamõisa polikliiniku kaalu ja sineli nööpe pole ma kah mitu aega pidanud uuesti õmblema;)
Muidu oli nii et kui end veidi selles liigutasin, tulistas mantel nööpidega kui püssist, valimata sihtmärki
Rõõmustada pole veel midagi, sest üleliigseid kaasaskantavaid täis veeämbreid on ikka kolm ja pool kogu aeg kaasas, ükskõik kuhu ma ka oma ihu ei veaks
Proovi ronida kolme täis vee ämbriga trepist üles ja alla, või liikuda tänaval, jube raske, aga mina kannan neid koguaeg oma naha vahel
Mitte kaks üleliigset täis veeämbrit, vaid kolm ja pool!!!
Olen umbes sellisest kaalust kord juba jagu saanud
8 kuud läks aega ja kaks aastat ka püsis
Aga siis ma olin noorem ja käisin iga päev tööl, tantsisin ja laulsin ja jooksin ja jalutasin lastega, ronisin üles igast mäest ja alla ka;)
Nüüd ma tööl ei käi, teen hommikul silmad lahti, koperdan kaks sammu üle toa ja olengi tööl
Nädalas korra käin memmedega tantsimas, aga sinna pole ammu saanud kohale minna, sest kord pole last kuhugi panna ja kord olen tööl või ise nii tõbine, et ei tule sängistki välja
Ratastooli tantsule ka pole nende ülesloetud põhjuste pärast mitu korda läinud
Mulle meeldib liikuda inimeste hulgas, kodus istumine teeb nüriks ja paksuks ka, nagu juures olevat pildil näha on, mida te siin mu teksti lugedes õnneks ei näe
Aga selle suhtlemisega on üks konks, mina kes ma olen enda arvates ime armas inimene, minuga seda arvamust paljud minuga suhtlejad ei jaga ja seda ka valjuhäälselt välja näitavad
Ja nagu mu tütar ütleb, on mõned inimesed ebaküpsete sotsiaalsete oskustega
Olen küll palju selle üle pead murdnud, et miks mina ometi nende harjutus vahendiks tükin tihtipeale olema, ma lihtsalt ei tea
Ükskõik kus kollektiivis ma liigun, leiavad nad mind üles, et oma oskusi just minu peal harjutada
Mõne olen ma paika pannud ja saanud endale eluaegse liitlase, mõnega jäängi vist elulõpuni piike murdma
Mu elu ülesanded numeroloogia järgi pidid olema: olla kannatlik ja kaastundlik, ohverdada teiste heaks, aidata teisi , arendada avatust, õppida andma, jagada maailmale kunstiandeid jm, harjutada omakasupüüdmatust, mõtelda universaalselt.
No appi küll on ülesanded antud
Iga kord kui on mingi raske situatsioon ette tuleb, siis võiks kuskil tuli põlema minna kirjaga, et Marju see on nüüd su elu ülesande jama ja pea vapralt vastu
Aga ei lähe, pärast kui jama üle elatud, jalad ja käed värisemast ja süda puperdamast lakanud, süda rahulikult lööma hakanud, tuleb meelde, et oot, oot see oli see eluülesande värk jälle
Kuna olen vastu pidanud juba peaaegu poolsada aastat, tundub et mu ülesanded veel täidetud pole.
Kui Sa nüüd armas sõber või muidu juhuslik blogides uitaja, oled viitsinud lugeda lõpuni mu heietused, siis saad nüüd "preemia"
Natu aja eest algas uus päev 14. veebruar
Head sõbrapäeva!!