Käisime eile Jõgeval Betti Alveri muuseumis

See oli juba ammu plaanis, me naisteühingu esinaine Mare korraldas meile selle reisi
Tema kaunis kaksikõde on selle muuseumi hea haldjas ja nii me eile hommikupoolikul sinna ka maandusime
Maja ees võttis meid vastu muuseumi juhataja Toomas Muru ja Mare kena õde
Kõik reisikaaslased aidati ja sõidutati kaldteele asetatud relssidest üles üle maja trepi maja sisemusse
Sees avanes meile õdus vaade kaunilt sisustatud ruumidele
Väikesele pinnale oli oskuslikult paigutatud nii Bettit kui ka Alo Matiisenit tutvustav materjal, lava ja avar saal
Mare õde tutvustas meile muuseumi saamislugu ja muuseumi direktor Jõgeva ajalugu ja Betti ning Alo elu lugusid
Mind ootas maja ees platsil mu kauaaegne sõber ja noorepõlve tuttav Ilmari Karro, ta polnudki aastatega nagu vananenudki, oli suur rõõm kohtuda üle hulga aja
Betti ja Alo traagiline elusaatus puudutas mind sügavalt hingesopist ja tagasi teel tundsin, et nii tore on teada ja kuulda ja näha, kui fantastilisi inimesi on ja on olnud meie kõrval ja keskel ja oma isiklikud eluraskused tundusid Betti ja Alo elu traagika kõrval köömes
Minu reisikaaslane ja pinginaaber bussis teadis rääkida sellest, et kui šarmantne daam olevat olnud Betti Alver nooruses, kelle saabudes kohvikusse, kõik tema tuttavad härrad püsti kargasid ja tema kätt suudlema tormasid
Muuseumi sisekujundaja on minu hea tuttav ja paljud kultuuritegelased Betti kaasajast ka, oleks nagu taas kohtunud kõigi nende vanade tuttavatega
Muuseumi lahked töötajad hoolitsesid selle eest , et meil oleks seal mugav ja meeldiv ning huvitav
Nad tulid väga hästi oma ülesandega toime
Koju sõites tundsin et sain tohutu positiivse laengu, mis aitab edasi elada
Suur tänu kõigile kes vaeva nägid ja organiseerisid, sest kodus oma murede keskel ei teagi ega näe ei kuule mis ilmas sünnib
Silme ees on ikka kaunid pildid Bettist, kus ta tõeliseks daamiks jäi ka Toomel suusatades ja Ilmar Kruusamäe maal Betti noorusajast, kaunis soengus, säravate roheliste silmadega imeliselt kaunis noor daam
Leidsin tänu sellele reisile tee jälle Betti ridade juurde oma raamaturiiulist ja siit netist lisan Betti ühe kauni luuletuse mis mind isiklikult väga puudutab
Minu saatus pole olnud nii traagiline kui Bettil, aga olen minagi Emajõe kaldal südant valutanud ja igatsust tundnud ja ridu kirja pannud

"Korallid Emajões"
Betti Alver

Ikka meenuvad minutid,
millal
viras vikerkaar
üle vee.

Me seisime raudsel sillal.
Sinu ees oli
raudne tee.

Aeg raputas aardeid mu ette.
Sinu ees oli
raudne tee.

Raudsillal
viskasin vette
ma punakorallidest
kee.

Kõik mu aegade aarded on hallid.
Jumet
pole ka jumalatõel.

Veepõhjast
vaid punakorallid
vahel viravad
Emajõel.

Ja minu värsid:

Kui mul on valus, nii ääretult valus,
siis üksinduselt ma leevendust palun
Tulede sära , jõe rahulik vool,
see taas mu hinge kindluse toob
Udu ja vaikus on täitnud linna,
just sellel hetkel mu hing püüdleb sinna
Vee peeglil vilguvad kauged tuled,
see pilt on nii hurmav et silmad suled…
Puude raagus oksad justkui ohkavad rakselt,
latvu kui päid maa poole kummargile lastes.
Taevas on hall, kuid sealt miski kumab -
kuu halli pilve seest välja sumab
Keegi kuskilt tuleb, ta sammude kajas,
võpatavad kivised vastuinund majad…