Tänavu saab 22 aastat sellest ajast, kui Räpina kanti ennast elama asutasin ja täna 22 aastat päevast, mil otsustasin siia kanti jääda
Mu esiklaps oli siis aasta ja kopikatega pisike junts, õppis alles kõndima ja kõnelema, nüüd laupäevallõpetab ülikooli.
Ise olin õhuke, nooruke, habras ja hirmunud
Nüüd olen kahe jalaga maa peal , matsakas eit, ei mingi hõljumist enam :(
Lapsed on juba peaaegu kõik täiskasvanud, aga pesast päris välja lennanud ei ole
Ameerika süsteem pidi kõige parem olema, kui lapsed saavad 18 , kolivad nad kodust välja ja vastutavad ise enda eest
Aga see ei tähenda ometi seda, et omavahelisi tähtpäevi ei tähistata
See, et sa oled omaette, ei tähenda veel seda, et sa pole enam pere liige
Selleks jääd sa ikka kogu eluks, abiellu või ära abiellu,koli kasvõi pärapõrgusse, ikka oled pere liige
Inimesed lendavad teistest riikidest kohale, et koos pühasid või sünnipäevi tähistada
Või olen mina millestki jälle valest aru saanud!?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Eks olene perest ka...
Kui peresidemed on tugevad, kui maast-madalast on üksteisest hoolitud, ei siis loe vahemaad ka. Ja samas võib eluaeg kõrvuti olla ja ikka end üksikuna tunda nii argi- kui pühapäeval...
Palju-palju õnne tähtsate päevade puhul!!!
Need annavad igapäevaelule värvi ja lõhna!!
tänan heade soovide eest
Post a Comment