Olen tõeliselt põdeja tüüp!?

Mind puudutavad sügavalt teiste inimeste mured ja igaühe ütlemised ja märkused
Oma lähedastest ja nende sõpradest rääkimata
Ma saan aru, et niimoodi elades põlen lihtsalt heleda leegiga ja ruttu läbi
Aga ma ei saa sinna midagi teha, milline ma olen?!
Kui ma töötasin nooruses haiglas, siis ma surin koos iga haigega, töötasin ma lasteaias, võtsin ma laste ja kolleegide mured endaga koju kaasa
Mulle on korduvalt öeldud, et kasvata paks nahk
Kasvata, kasvata, aga kuidas?!
Ta ju ei kasva, punnita kuidas tahad!!!
Nüüd olen lõpuks aru saanud, et pean leppima selle natuuriga, mis mulle antud on ja võtma seda kui kingitust, mitte sellega võitlema kui vaenlasega eluaeg
Ainult et läbipõlemise eest on end vaja vahel kaitsta, võtta aega maha ja mõelda kas muretsemine ikka aitab
Terve talv ja kevad ja suvi muretsesin oma vanema poja pärast
Muretsesin nii, et silmad jäid haigeks
Ja nüüd ongi see indikaator, et kui silmad hakkavad kipitama, on vaja aeg maha võtta ja mõelda, mis on põhjuseks ja kas liigne muretsemine ka tulu toob
Üks lehe lugeja süüdistas mind liigses emotsionaalsuses ja kahtles mu pädevuses, kui lugejatele üliemotsionaalselt vastan
Samas mis saaks me päevalehtedest, kui neid teeks ja juhiks vaid kainelt kaalutlevad külmad mehed?!
Või mis saaks me lastest, noortest ja üldse inimestest ning riigist, kui neid juhiks, tohterdaks ja õpetaks vaid ratsionaalsed mehed?!
Miks on tundlik , südamlik, empaatiline inimene olla häbiväärne ja taunitav?!
Miks heatahtliku näo ja naeratusega inimest peetakse kergekaaluliseks ja isegi vaat veidi lollakaks?!
Otsustasin, et ma ei jää koju surma ootama ja ei lase ennast käest ära sellepärast, et käin halvasti ja ise liikuda hästi ei saa
Teen nüüd iga päev tiiru või kaks linna peal, et end liigutada
Jõusaali pole mul lubatud minna ja toas võimlemine ei hoia mind küllaldaselt vormis
Liikuma peab rohkem, kodus ringi lonkamine teeb kasu asemel hoopis kahju
Kui siis sõidan ringi oma kolme rattalisega jalgrattaga või ratastooliga, oi neid pilke ja küsimusi
Olen liikunud kargu najal juba mitmeid aastaid
See oleks nagu loomulik, kui lonkan ja küürutan selle kargu najal, aga kui tahan end niimoodi liigutada, et ma ei tee endale liikudes liiga, ühe külje peale hoides on nagu jama lahti
Juba see, kui kargu võtsin, et mitte koju kükitama jääda ja iseseisvalt hakkama saada , oli linn täis uurivaid pilke ja küsimusi
Minu meelest ei ole siin tegemist empaatia vaid haiglase uudishimuga
Üks mu tütardes ütles mulle kunagi, et emmekene ära käi kepiga, kui sa muidu ei saa, siis võta vihmavari toeks
Või, et ära istu ratastooli, ära anna alla
Mida, see ongi alla andmine kui ma tuppa jään, sest ma abivahendita ei saa ja abivahendiga liikumine oleks nagu häbi asi!!
Minu meelest on see mingi valehäbi
Kui väikeses külas töötasin ja ühel päeval lasteaeda küünarkarguga kohale marssisin oli poleemikat kui palju , et appi lapsed jooksevad väljas eest ära jne
Samas julgesid vanamemmed, kes sinnamaani olid häbenenud keppi kätte võtta, endale abivahendit soetada, et kui nii noor inimene, kui mina julgeb karguga käia, julgevad nemadki;)
Üks sõber ütles mulle eile, et nii raske on ikka ratastooliga liikuda ja asju ajada
Kui oleks, siis ma ei võtaks teda ometi kuurist välja ja ei vuraks mööda tänavaid
Palju raskem oleks marssida valutavate jalgadega mööda linna, poeskäik oleks piin, sest jalad nii valutavad, et võtavad mõistuse ja mida sa sealt riiulite virrvarrist siis valid, kui mõistus kodust ära!?
Olen küll liipand poodi kohale ja seal koos vanakestega pingil istunud, et jalgu puhata ja et saaks kuidagi moodi poes käidud ja koju komberdatud
See lõpeb alati sellega , et ülejäänud päev on rikutud, olemine on kehv, energia on otsas, ühe mingi pisikese poeskäigu pärast
Mõned tänavad on võimatud, aga on ka teeehituskäigus päris korras teid linna tekkinud
Poes on riiulid kõrged, aga kõik takistused on ületatavad
Inimesed vahivad suu ammuli ja tormavad appi, kus pole vaja
Kui ma aga karguga liipan, niiet valust silme eest must on , ei taha mind keegi aidata;)
Muidugi võib mulle ju öelda, et ära tee välja ja et kui ei taha tähelepanu, ära minegi välja
Pagan ma ei saa ju ometi hakata öösiti hiilima , et keegi ei näeks
Samas on ikka häiriv küll, et iga teine kukub küsima mis juhtus
Tegelikult neid ei huvitagi, mis juhtus, küsitakse suu soojaks ja tormatakse oma ellu edasi
Ma ei hakka ju igale teisele seletama, et mul on see ja see ja see
Istun siin öösel üleval ja muretsen kuidas läheb mu lastel ja nende sõpradel
Tööd ei ole, kõik õppima ei mahtunud, kuhu nad tahtsid ja mõnedel on peale kõikide muude murede veel sõltuvustega tegemist, millest jagu saamine polegi nii lihtne
Mis see muretsemine aitab!?
Ei aitagi
Mõtlen välja strateegiaid, pean plaane ja kui päeval oma noortega kokku saan, peame nõukoda, kes mida tahab ja millised võimalused on
Seniks püüan endas suruda maha muremeelt, surfan netis, et saada häid ideid ja proovin ka puhata enne uude päeva sukeldumist ning olen rõõmus selle üle, millise kingituse olen saanud kaasa iseenda näol sellisena nagu ma olen?!