Luuleline

Tellisin endale kaks Paul Haavaoksa luulekogu ning ühel päeval potsataski ümbrik raamatutega mu postkasti.
Ja nüüd olen tema luuleridade kütkes.
Muudkui sirvin , imetlen ja loen valjult teistele ette…
48 aastane lasteluule raamat köidab ikka ja jälle oma soojuse ja lihtsusega
+ veel tõeliselt vahvad illustratsioonid.
Mu lapselaps kuulab suuril silmil, kui talle seda luulet ette loen.
Paul Haavaoks oli ta vanavanaisa.
Tema tütred ikka ütlevad, et neil oli tõesti tore ja vahva isa, tal oli hulga lapsi, sellest ehk ka need südantsoojendavad luuleread ta lasteraamatutes.

Vanaisa kepp.
See on alles ilmeline kepp,
pole kask ei kadakas ei lepp,
ega mõni lihtne pajuoks,
põrandal teeb valjult toks ja toks,
vahel kepi võtan minagi,
kõverus on mulle ninani ,
värviline pide, valge nupp-
uhkem veel kui mõni mõõgatupp,
ülaosa elevandiluust, alaosa uudishimu puust…



Ja nüüd siis on mu õhtud sisustatud soojade sõnadega;)
Õhtutunnil enne und,
võtan voodi raamatu,
sirvin seda enne und,
uudistame, sirvime,
lapseraasu silmi me,
seame rõõmsad , soojad pildid jutud,
enne und
Ilusat sügist kõigile!!!