üks esmaspäev

Käisin täna tantsimas.
Ülehulga aja ratastel.
Lubasin ammu endale ja arstidele, et hakkan rohkem liigutama, aga ei ole siiani sellega hakkama saanud. Uuendasin eelmisel nädalal kokkuleppeid rahvamaja peahaldjaga ja taganemistee oligi kinni.
Peaaegu aasta on sellest möödas, kui seda aktsiooni, võtta tool ja minna rahvamajja tantsima, püüdsin teoks teha. Tantsuplaat on kadunud kultuurikihi alla ja siis ma pidingi oma trenni üles ehitama netis leiduvate video klippide peale.
Pusisin enne veel kodus valmis olemasolevatest juurikatest lõunasöögi ja kissellipulbrist magustoidu, lõunatasin meestega ja asusin oma kolaga: tool, seljakott, kark, arvuti, rahvamaja poole teele.
Kaasa aitas mind tooliga trepist üles ja jättis mind rahvamaja saali uhkesse üksindusse asjatama.
Oh sa, üle hulga aja parketil libiseda, milline rõõm!! Parkett sahises, tool kägises, aga tantsulust oli suur.
Vihtusin tantsida järjest tund aega nii, et süda kloppimas ja selg märg.
Käisin peahaldjale peale tunnist rassimist oma nägu näitamas ja nõu pidamas, kuhu pärast tool jätta ning tantsisin mõnuga veel peaaegu 45 minutit .
Äkki tundsin, et võhm on otsas ja mu „Pöidlamannidel” on ihu villis ja kokkupuute pind tooli hoorattaga valusa võitu. Korjasin oma kola kokku ja lubasin jalgadel ennast koju viia.
Kuna paar päeva polnud me pere toidu poode rahaga rikastanud, olid toiduvarud otsakorral, võtsin kogu tahtejõu kokku ja läksin kaasaga poodi kaasa. Ladusin korvi tarvilikke toiduaineid täis ja koju tagasi õhtueinet vaaritama, hästi raske oli enda tähelepanu ostlemisele koondada, kui väsimus kukil ja nälg kallal, et lollusi ei osta ja ainult tarvilikud toidud ikka korvi korjuks.
Peale poodlemist ja lapselapse koju toomist maitses õhtusöök eriliselt hästi ja uni peale venitusharjutusi veel magusamalt.
Lapsepoeg on köhapoisid enda kallale lasknud, nii et vanaema jälle kodusem memm tükk aega.
Köharohi ja nohurohi lapse sisse kallatud, lapseke unemaale saadetud ….
Kiidan end tänase trennisaavutuse eest ja loodan, et see esimene katsetus ei jää viimaseks ja ma suudan seekord olla järjekindlam. Tore oleks tantsida suurema seltskonnaga, kui vaid iseendaga, aga rahvamaja saal on aastaks teisekorruse saalis ja ratastoolikad hästi sinna üles ronida ei saa.
Nii et soovin endale meelekindlust ja rühin oma põnevat vahvat elu edasi.
Olge terved !!!