See kevadine nuhtlus jälle kollitab-
enne sünnipäeva tükivad kõik ihuhädad korraga kallale.
Tänases koori proovis krõbises ühe naise hääl küll nii võikalt ja kõige hirmsam oli see, et see hääl tuli minu enda suust.;)
Trepid tunduvad meeletute takistustena, ihu on tina täis ja kaua see vaimgi nii vastu peab;)
Aga kes ütles, et elu peab kerge olema;)
Sunnin end igapäev midagi tegema.
Igaks päevaks on planeeritud üks suur tegu, üks väike tegu ja üks tibatilluke;)
Täna sai ikka mitu suurt tegu tehtud: hommikul sundis telefoni montööri külaskäik mind oma elamisse Potjomkinit mängima ja pani mind elu eest siputama, mõni tuba sai päris kena ilme, kuigi keegi ei taipand mind selle eest poolesõnagagi premeerida. Pärast lõunat ei lasknud rahvamaja juhataja mind tantsimata ära ja õhtul ei suutnud ma lapselapsele üle jäise välja lasteaeda järgi minna ja põgenesin selle töö eest laulma, mida muidugi laulmiseks ei saanud nimetada, aga ma olin kohal ;)
Ei tea, kas teisipäevaste tegude limiit sai ka ära kasutatud?!
Eks homme näe, kas on teod või ei ole;).
Vanaemade ringi pole peaaegu kuu aega läinud, sest üks inimene seal solvas mind oma käitumisega hingepõhjani ja see hing on mul ikka nii sügav, et sel solvumusel annab sealt kuristikust end välja upitada. See tegu jääb siis homme ära: vanaemade ringi minek.
Üks arstilkäik on homme ees, see on siis selle päeva üks suur tegu,;)
Poen raamatuga mummulise haldjasärgiga mummulise teki alla ja loodan, et tänased teod on tehtud;)
Olge terved!!!
No comments:
Post a Comment