Räägi ise oma juustuga

Bussipeatuses  reklaam, kus laps justkui ütleks  oma emale Nokia 3110 peale, et räägi ise oma juustuga.
Minul oli see telefon peaaegu 10 aastat, väga hea telefon oli, sai rääkida ja sõnumeid saata , selleks ma teda vajasingi.

Mälu oli väike, meelespeasid  mahtus vähe, aga ajas asja ära.

Kui mu tütar sünnitas oma esimese poja, aitasin ma tal lõpetada lapse kõrvalt keskkooli ja  astuda ülikooli, siis ta kinkis mul moodsama mudeli, ka vaid helistamise sõnumisaatmise  funktsioonidega, vaid meelespea oli mahukam.

Ma ei saa aru, miks peaks pisikesel  algkooli lapsel olema mingi tehnika moeröögatus, mis maksab palju ja võib hõlpsalt kaotsi minna.

Ja üldse on tänapäeva lastel nii palju asju, millistest minu lapsed unistadagi ei osanud, mänguasju on mõnel lapsel jalaga segada ja kas sellel on siis mõtet ja  ma ei tea, kas  minu lastel  oli siis kehvem lapsepõli?!

Kui mu lapsed olid väikesed, olid nad kõik suved memme juures maal, väikeses majas metsa ääres- seal sai mängida lille ja rohuga, kiikuda ja ringi joosta  kasuonu lastega, jões ujumas käia jne.

Kui pesamuna sündis, läksin ka maale,  tõstsime  väikevenna vankrikastiga maja taha pingile, ise liikusime ringi ja uurisime mis  maal uudist,  mu väike tütar  tuli ütlema, et see laps seal nukuvankris teeb häält, äkki sa lähed vaatad, mis ta tahab ;)

Kui mu vanem tütar oli 8,  tuli koolist koju, pani väike venna vankrisse ja läksid küla peal laiama, teised plikad sabas, kel ei olnud  väikest venda, neil olid nukud vankris ;)

Telekas olid õhtuti lastesaated, mida koos vaatasime, õppisime inglise keelt ja saatsime tapeedi rulli peale joonistatud pilte Muzzile

Mänguasjadeks olid minu tehtud kaltsunukud ja kepphobused ja kaltsuautod, legodest ja arvutitest ning telefonidest ei osanud nad unistadagi.

Nad ütlevad, et nende lapsepõlv oli  põnev -joostes külatänavatel, metsas ja aasal mängides. Väike kadeduse  uss ikka näris kui sõpradel lahedad mänguasjad olid, aga õnnetud nad polnud, ütlevad et hobisid oleks võind rohkem olla  külapeal hulkumise asemel.
Maal aga oli nende hobidega nagu  oli.
Kui lapsed kasvasid, said nad riburada pidi kõik endale oma „juustud„ ja olid õnnelikud.

Mina ise selle „ juustuga“ sain helistatud küll ja mul on häbi seda reklaami  vaadata.

Kuulge ärge mine hulluks, iseasi kui spordikoti täit kommutaatorit-telefoni keskjaama taolist mobiili kaasas kanda on vaev, aga …