Iga uus päev toob uued tuuled…

Iga uus päev toob uued tuuled…

Olen nüüd sõitnud ja seigelnud, ujunud ja supelnud, võimelnud ja rännanud.

See nädal on mul nii tiheda  graafikuga,  et iga päeva peal on mõni  üritus.

Tahtsin  taotleda enesele 3 rattalise ratta soodushinnaga  ostuõigust ja sellest see sebimine algas.

Kohtasin  ITAKis reklaami ja kukkusin asju ajama.

Asjad on nüüd nii kaugel, et tuleb oodata enda järge, kunas  jõuab minuni rattasaamise  järjekord ja maavalitsus rahasid leiab, aga kui sa arstide juurde korra  nina pistad, siis nad sulle saba peale astuvad;)

Pole ammu vereproove teinud, pole ammu  taastusravis käinud ….

Ma ikka tükin arsti juures  käima vaid siis, kui mingit paberit vajan, mis ma neist muidu tüütan,  nooremaks ja tervemaks meist ei lähe keegi, arstidel niigi neid hädalisi seal  uste taga hordides.

Pusserdan ise kodus, kui mingi häda kallal ja enamasti need hädad juba tuntud ja teatud, kui ise enam hakkama ei saa, siis olen sunnitud  oma lihakeha  polikliinikusse vedama.

Sain mina siis ühe arstikesega kokku, kellelt tahtsin jälle järjekordset paberit saada ja ta mulle määras vesivõimlemise.

Mul pole siputamise vastu midagi, eriti vees on mõnus.

Kui suvel vee ja õhu temperatuur lubasid supelriietesse end riietada,  võimlesin 2 nädalat igal öösel mõnuga järves, nüüd on natuke külma võitu see järve bassein;;)

Esialgu mind hirmutas see, et pean   sinna taastusravisse iga kord sõitma ja muidugi pärast ka koju tund aega  bussiga,  teatavasti liinibussid ei võta ilma rahata peale ja ennast teades kartsin,  et ma ei jaksa koju tulla peale ujumist.

Katseeksituse meetodil leidsin endale 5. korra käimise järel basseini, enda jaoks parima ja mõnusama lahenduse. Kuna  olen selline tüüp, et iga väikese  viiruse puhangu peale  tükin  endale isiklikuks kasutamiseks need viirused hankima, istun vagusi haigla juures pärast basseinitundi- kuivan,  jahtun, pläran  ja toitun. Valisin  sellise bussi tagasitulekuks, kus saab end rihmaga kinnitada, et kui tükin tukkuma jääma, ei kuku  istmelt maha. Ühel  kojureisil oli selline juhus, et  mitte ei püsinud istmel, nokkisin kana moodi peaga ja tükkisin istmelt maha pudenema, uni nii murdis, et mõtlesin juba end  tagumistele istmetele siruli visata, et  mitte bussipõrandale veereda. Hirmus ka, kui minusugune vaal maha kukub, ennast kuidagi katki teeb ja kesse siis teda sealt üles upitab. Ühes peatuses krabas üks väljuvatest reisijatest mu peast ja juustest kinni  nii, et ma karjatasin läbi une. Kui seda krabajat siis  ehmunud  ja unise pilguga seirasin,  itsitas ta, et ärkangi õigel ajal üles, muidu sõidan oma peatusest mööda.

Otsustasin siis, et järgmisel korral sõidan  bussiga, kus turvavööga  kinni saab end rihmutada ja keegi mu pead ja juukseid sikutada ei saa. Kaks korda veel on käia  taastusravis end  solgutamas, kahju kohe, et otsa saab see  rännakute  jada,  nii harjusin  juba selle siputamisega ära. Vald on teinud bussiliini kaks korda nädalas Värska veekeskusesse, sealsed tunnid tuleb siis ikka kõik ära kasutada, muidu pole taastamisest eriti midagi kasu, kui oma ihu jälle kuivale hooletusse jätan;)

 Täna on keraamika töötoa päev,  varavalgest juba keerlevad keraamilise disaini mõtted peas, võtangi nüüd paberi ja pliiatsi, siirdun allkorrusele kohvi keetma ja  ideid paberile panema, siis on juhendajal ka kergem, kui visuaalselt on näha, mida saavutada tahan.

Olge terved ja kaunist sügist!!!