Head nimepäeva kõigile, kelle nimi Tormi :)

Mõnikord on hea minna kodunt välja, kohtuda inimestega, teha midagi kellegagi koos, saada välja igapäeva rutiinist  jne.

Olen nüüd septembrist alates käinud kaks korda nädalas ujumas.

Kui kuu teisel esmaspäeval  veekeskus sanitaarpäeva peab, tunnen end kui vaene sugulane ja nagu millestki ilma jäänud lapsuke.

Soovitan soojalt kõigile minuga ühineda, leida see raha ja aeg.

Ma ei taha ära kiita, aga kui eelmisel aastal põdesin läbi hulga viirusi, kui üks viirus polnud veel päris väljagi põetud,  ründas mind juba järgmine- alustades septembrist lõpetades jaanipäeva paiku, siis  tänavaasta pole ma rohkem nohutanud, kui ühe nädala ja kui kurk on õhtul veidi valus olnud, on hommikuks olnud kõik üle.

Lisaks sellele, et vees käimine minust viirused on siiani eemal hoidnud, olen ma ka   maha jätnud mõned kilod oma seljast.

Kõigi hurjutamisest hoolimata, söön ma  nüüd korralikult 5 einet päevas ja ma ei taha ära kiita, aga kaal  on järjekindlalt langenud. Mitte küll kiirrongiga nad lahkunud, aga sihikindlalt teosammul :).

Igal esmaspäeval rõõmustab mind veekeskuse kaal uue numbriga.

Peale selle,  et see vesivõimlemine hästi kasulik on tervisele, käib sinna basseini lahe seltskond, kellega on äärmiselt põnev suhelda - rääkida kirjandusest, muusikast, ajaloost, pedagoogikast …

Olen saanud juurde uusi tuttavaid, uuendanud tutvust vanade tuttavatega.

Viimasel ajal on meiega liitunud endistele linna haritlastele lisa, kelle hulgas on endine firma juht, kes esimesel korral tekitas minus hämmingut, et kuidas sellise võimuka mehega on saanud aastaid elada tema leebe, viisakas, intelligentne ja armas naine,  aga täna tekitas see mees minus lausa ebameeldivat tunnet.

Mõned inimesed  arvavad, et maailmas valitseb kaks arvamust - vale ja õige.

Ja see õige arvamus  kuulub tema arvates kindlasti ja ainuisikuliselt talle.

Häda neile, kes julgeb kahelda selles.

Mina hull naine julgesin kahelda ta veendumustes ja  arvamustes.

Jumal, milliste pilkude ja žestide osaliseks ma sain!!

Kui bussist viimasena lahkusin, küsis bussijuht minult, et kellega ma nüüd seal  bussi sügavustes sõda pidasin :)

Hingan kergendatult, et neljapäeval ma selle võimuka mehe seltskonnas ei pea viibima, ta käib ujumas vaid esmaspäeval ja järgmisel esmaspäeval püüan hoida ohutumasse kaugusse.

Eilne presidendi vastuvõtt oli  teemaks ja Evelin, keda miskipärast mu  uus tuttav ei salli.

Minule meeldib  Evelin  ja kes teda vihkavad ei ole mu vaenlased, aga tekitavad minus hämmeldust.

Nad ei tunnegi inimest ja  otsustavad mingite märksõnade järgi, mida ajakirjandus on üles haipinud.

 Kõik ei ole must-valge, aga mõni lihtsalt ei taha näha pooltoone.

Mulle tundub, et enamus näebki asju  vaid mustvalgena?!

Mõnikord ma isegi?!

Tegelikult olen sest talvest juba üsna väsinud.

No paar kraadi külma võib ju olla, aga kui järjest on  päevi, kus õuekraadiklaas -20 näitab ja hommikuti on magamistoas vaevalt natuke üle 10 kraadi sooja, on väsitav.

Õhtuks, kui saab tuba enamvähem talutavalt soojaks ja tegemised, mis oodata  ei lase, tehtud, pole olemisel nagu vigagi.

Aga kui hommikul jälle nina teki alt välja pista on raske ja sisetrepp jalataldu külmaga kõrvetab, on ikka tüütu küll.

Meespere on hädine, puid  tuppa kanda ei jaksa - ühel on radikuliit ja teisel miski muu häda, kolmas on  jälle pisike ja minu  väikesed käekesed oskasid ka keset  talve üles ütelda.

Mu lahe ortopeedia keskuse  kingsepp tellis mulle ortoosid ja homme, kui keegi mulle puid  ei too, sätin need käte ümber ja kukun  puudega kelgutama.

Täna õhtul olen voodiloom, tänan mõttes oma sõbrakest, kes mu  kuulõpu söögilauda rikastas ;)

Veebruar tüürib lõpu poole ja märts ei ole kaugel.

Märts toob palju tegevusi ja käimisi.

Täna veel ei rabele, pean vaid natuke plaani.

 Homme  hakkan tubliks, tegusaks ja heaks :)