Ma olen silmariivaja ?! :)

Olen päikese kartja, kui ta sinder mind kätte saab, siis ikka  ei soovi seda tunnet ka  oma halvemale vaenlasele.

Paari viimast päeva on seda päikest ikka hästi olnud.

Tegin juba esimeste ilusamate ilmade puhul laia äärega kübara, õmblesin ühele laia äärega  õlgkaabule peale musta pealse ja  punasetriibulise alumise serva.

Olen siis seda uhket kübarat kandnud hoolega oma   tumeda pika mantliga.

Mõni on öelnud, et oi millised mardisandid on lahti lastud, mõni jälle kiitnud.

Täna hommikul asutasin end minema ERMi rahvarõiva kooli, et oma poolikut rahvarõiva komplekti saada lõpetatud.  Riietasin end  oma valgesse suverüüse, mis koosneb pikast broderii pitsist aluskleidist ja pikkade varrukatega broderii pitsist pealmisest kleidist. Kõige peale panin oma  Räpina triibuseelikuriidest  pika vesti ja  pähe muidugi  kübara ja kätte pitsilised valged kindad.

Bussioote paviljonis istus kaks  pahase näoga  vanaprouat, seljas  joped, jalas pikad mustad püksid ja peas vanutatud baretid. Mind  silmates, panid   nad pead kokku ja oli ikka täitsa arusaadav, et neid minu välimus pahandas. Astusin rõõmsalt juurde, tervitasin ja ütlesin, et tulen neile lähedale, et nad saaksid paremini vaadata.

Oi.

Millise vastuse ma sain!!!

Et mida mind vahtida, et eestlane ei käi ometi nii silmariivavalt riides, kui mina.

Küsisin, et  kuidas siis eestlane käib, kas mustades viigipükstes,  vanutatud  baretis ja jopes?!

Uh. Kui see pilk oleks mind tapnud, oleksin sealsamas surma saanud.

Mida norisin , seda sain :)

Astusin bussi ja seal istusid tuttavad vanaprouad: poolatar ja leedukas, keda kohtan tihti pühapäeva hommikuti kirikusse minemas, nende silmad  lõid särama: oi te  olete täna riides nagu pruut.

Kui kirjeldasin, kuidas üks mu  rahvuskaaslane mind  hetk tagasi pahatahtlikult ilmel  seiranud oli solvanud oli, ütlesid kenad kiriku teelised mulle, et nende silma ma küll ei riiva, et nende jaoks olen ma hoopis  tõeline silmarõõm.

Astusin bussist maha, läksin läbi  Tasku ja  kohtasin üht tuttavat inglise õppejõudu , kes mind kaugelt juba tervitas ja ütles, et olen vääga elegantne tänaa hommikul.

Kui astusin üle ERM i läve, hõiskas valvur , et oi tore, oi kui särav, oi kui kevadine ja kaunis, et  minust tuleb šnitti võtta.

Mitu kaunist komplimenti  proovisid hommikust tõrvatilka siluda, aga õppetunni sain hea

Ära topi oma nina igale poole.

Õhtul keeras ilma külmaks ja tuuliseks , käisime isaga külas, toppisin valgele rüüle  peale oma musta mantli ja marssisime läbi Annelinna trotsides  tuult, minu lai kaabu suure tuulega näo ees laperdades.

Isa tormas ees nagu tuulispask ja mind käevangu võtta ei tahtnud. Lõpuks  enne kivilinna poodi  ütsin, et mina  ma enam ei jaksa , istusin poe taha pingile  ja ootasin kunas isa poes lillede järel käib.

Istun seal uhkes üksinduses ja siis astub mulle juurde mu  kasuvend ja ajab silmad suureks, et mida ma seal teen

Itsitan, et ootan  printsi valgel hobusel.

Vend naerab, et kohatu koht selleks.

Kui siis jõuame isaga  vennale külla, küsin, et miks siis mu ootamise koht kohatu oli.

Vend naerab , et see koht tavaliselt jotade joomise kohaks.

Tuul oli selle pingi üksikuks ja tühjaks puhunud ja sain kenasti istuda ja  veidi lõõtsutada ära.

Isa mul juba 79, aga kui oma kõnnitempo üles võtab, siis mina  järgi ei jõua, vaatas aga üle õla, et kas olen selja taga alles.

Pikutan isa toakese diivanil ja seedin päeva muljeid ja tegemisi, planeerin homseid ja tänan päeva eest, mis olen jälle kingiks saanud- ereda, särava, veidi sapise ja samas rõõmustava.

Kaunist kevadet kõigile!!!!