Üks tormakas ja sündmusterikas nädalavahetus

Mu pesamuna lendas pesast välja rabinal ja kuidagi äkki.

Püüdsin küll planeerida ja pakkida, ajas vastu sõrgu ja sarvi.

Lõpuks ikka tuli välja,  et  üks ja teine ja kolmas asi  maha jäi.

Liikusin sinna eesti mereäärsesse serva ja mõtlesin siis mõned asjad järgi saata.

Saingi abivalmi  inimesega kokkuleppele, et kui koolitus lõpeb, ta mu lapse asjad  pealinna lahkelt toimetab.

See  pakkide ja pakikeste kaasa võtmine ja transportimine oli ikka vaevarikas.

Palusin abikaasal tulla appi bussile  minemiseks

Ta muidugi viivitas oma töö juures viimase minutini  ja mina siis  tassisin kõik asjad omast arust väravasse ja põhilise koti jätsin muidugi maha.

Bussis poolel teel avastasin, et jama lahti

Saatsin siis sõnumi, mees oli lahkelt nõus järgmise bussiga saatma järgi pambu ja siis hakkas jama

Ta polnud lapselast ära toonud lasteaiast enne bussijaama minekut ja buss jäi üle poole tunni hiljaks ja laps aias ja mees bussijaamas ja…

No lõpuks lahenes kõik.

Tartu bussijaama jõudnud, tuli mulle vastu sõbranna ENE, kes hea inimene aitas mind cookbooki, kus einestasime ja vestlesime, kus ootas meid mu tütreraas, kes oli tormanud minuga kohtuma oma  palgatöölt. Kui sõbranna oli siirdunud oma tegemistesse tagasi, aitas tütar mind bussijaama ja jättis mind sinna  poja seljakotti ootama, ise  lipates  haige poja juurde koju.

Suure ootamise peale lõpuks buss saabus, aga..

Ta sõitis esimesse peatusse ja mina oma  pampudega. Nägin üht head tuttavat kellele viipasin ja ta valvas seni mu pakke kui seljakoti bussist kätte sain. Tänasin abilist ja jäin siis bussijaama nõutu näoga vahtima. Mina oma kolme seljakoti, õuna võrgu ja kitarriga linna peal.

Aga mul kasutada tassimiseks vaid üks käsi, teine hoiab „ turvamehest „ kinni“

Üks   tuttav naisterahvas tuli ja hädaldas ja vehkis kätega.

Ütsin, et mingu  ta ära koju, küll ma saan.

Mu  noorepõlv sõbrast literaat tuli ja viis mind taksoga  isa juurde. Kui sain siis lõpuks isa juurde oma tohutute pakkidega, siis ta vaatas köögist sellise näoga, kui ma ta korteri välisuksest sisenesin, et  kas ma  kolin nüüd tema juurde sisse, et tõstan tuppa ikka pakke ja pakke ja lõppu nagu polegi.  Olin toonud isale oma aia õunu, mida enne sõitu mehega hoolega valisime  otse puust.

Ma ei tea, et ma oleks näinud niipalju imetletud õunu, enne puu otsas uurisime ja keerutasime ja katsusime neid hellalt ja isa siis kui sättis neid kasti, rõõmustas neid tükk aega oma hellitava pilguga.

Mina loopisin selle suure  higistamise ja punnitamise peale kõik riided seljast, solgutasin oma keha vannitoas puhtaks ja  sukeldusin voodiriiete vahele. Sain   paar  tundi suigutud, kui ärkasin selle peale, et mu peakohal kukkus midagi väga rasket ja kolisevat vastu lage, lõin silmad lahti ja sain aru, et katus ei tule mulle kaela,  et ma pole oma kodus vaid isa juures  suures kortermajas.

Mõtlesin, et kui keset südaööd on mind  äratatud, et siis hakkan tööle, et kes teab kui palju  aega ja jaksu hommikul selleks on, tegin paar  tundi tööd ja  kui mõtlesin, et nüüd võiks jälle magada, hakkas seina taga  väike laps nutma haledalt.  Proovisin tukkuda aga  ei saanud, siis tegin tööd edasi.

Kella nelja ajal murdis uni ikka hästi, tukkusin veidi ja siis kuulsin, et äratus kisab  toa teises otsas, aga isal ongi vaid üks tuba ja nagu telefon häälitsema hakkas, hakkas isa ka kapi taga nihelema.

Hüppasin püsti ja ...
Hakkasin uuesti tööle.

Krabistasin oma töö asjad enamvähem ja  hakkasin siis äraminekuks sättima.

Üks seljakott kõhu peale, teine selja peale, kolmas veel kõhupealsele kotile ots otsa, kitarr kaenlasse, kark kaenla alla… Selja peal küür, kõhupeal veel suurem.

Aga millega ma ukse lahti saan?!

Kitarr nurka, kark nurka.

Pusserdasin uksest välja, kark ja kitarr ukse taha nurka

Sikutasin ukse kinni ja jälle otsast peale  –kitarr kaenla alla, kark kaenla alla.

Ei mahu kõndimagi, trepi astmeid  tohutu koti kõhu alt ei näe, piilusin üle serva ja nihverdasin end trepikojast kuidagi välja, pampude vahelt näpuotstega välusukse nuppu küünitades lahti keerata.

Tänava peal oli juba lahedam, ei olnud neid piiravaid seinu ja treppi ja kitsaid uksi, kus kohast enam  ei teadnud, kas mahub otse paremini või külg ees. :) Marssisin   siis bussi peatusse. Bussi  ronimine ei olnud  kuigi raske, aga  bussis nende pampudega püsti püsimine oli paras  tsirkuse number.

Ja kui ma siis  kaubamaja ees üle platsi marssisin, oli nalja palju
Ma olin ikka värvikas kuju.  Kitarrile ma kotti ei leidnud, pakkisin ta tita tekikoti sisse, mis oli  tumesinine aga ilusate värviliste mõnusate mõmmidega ja tinasõduritega.

Vara  hommikul saja pambuga, musta õlgkübara ja valge broderiipitsidest kleidi ja pika triibuseeliku riidest punase vesti ja punase salliga.

Kotte ma seljast ega kõhu pealt maha ei võtnud, potsatasingi niimoodi  tohutud pambud kehakülge seotuna Vanemuise parklasse pingi peale.

Natukese aja pärast hakkas laekuma ka teisi  reisikaaslasi ja sõitis ette ka buss, sain oma pambud lahendatud, osa pakiruumi osa salongi

Arvuti lahti ja tööle.

Vahepeal oli  teeremondi tõttu ja muidu teeolude pärast paras kunsttükk songleerida selle arvutiga, kord kukkus hiir kolksuga pingi alla, kord ähvardas buss mind ennast pingilt maha loopida.

Kella 9 sain tööpäeva lõpetatud ja panin kohe arvuti kotti ära, kaua sa ikka lased ennast ja arvutit pilduda , koguaeg hirm kuklas, et kuidas tehnikat ja ennast terveks ning ellu jätta.

Kohale jõudes lootsin oma pampudest, mis mõeldud pojale, kohe lahti saada, aga bussijuht ei soovinud koostööd teha,  numbrit mulle ei andnud ja kurtis et ta bussi juurde passima ei taha jääda

Olin üsna kurnatud ja ei viitsinud temaga vaielda, et ma ei tahagi teda bussi külge aheldada, et selleks ma numbrit küsingi. Krabasin siis  asjad, tegin endast jälle elusa jõulupuu ja  hoogsalt teiste sabas koolitusele.

Konverentsi majas selgus, et saali saab üle kõrge taivatrepi, mille ületamine oli paras võimlemine.

Las olla, saame hakkama mõtsin.

Kui sain siis  teada oma majutuse maja numbri, siis ei jõudnud end ära kiruda,  oli ju ankeedis kirjas , et  kirjutage oma erivajadused lahti.

Aga mis mina, ma ju ei teadnud ju milline see puhkekeskus  on, et terve suur küla ja ega ma  vaevunud kaardilt ega piltidelt vaatama ka ja mis te arvate et keegi teine siis taipas mulle siis lähema maja broneerida

Muidugi ei.

Kõige kaugemasse küla nurka marssides oma kolaga, tundsin et olen endale ülejõu asjad võtnud,  kunagised kõhupiirkonna opi õmblused kõik kiskusid, jalad lõid tuld välja ja...

Midagi  polnud  teha, kellele sa kaebad, et loll oled, kui pea ei jaga jagavad jalad.

Panin rõõmsalt oma kola maha ja hoogsalt  koolituskohta tagasi. Ja siis ma seal saalis istusin  niiet juured kasvasid alla  :)

Eks ma olin vist sellise vaevatud näoga, et kiirkohtingu ajaks sokutati mind keskmisesse ringi, kus ma siis mõnusalt tervitasin neid, kes ümber minu iga viie minut tagant vahetusid ja küsisid, kes ma olen ja kust ma tulen.

Oi oli  lärmi,raske oli   partnerit kuulda ja ennast kuuldavaks teha.

Kui esimese kohtingukaaslasega pidin mõtlema, mida ütelda, oli 4.-5. vestluspartneriga  üha lihtsam.

Siis tuli esinema Jaan Aps, väiksest kasvu  habras mees, kes rääkis ennast suureks, esitlus

 oli põnev, värvikas ja vahva. Aeg  lendas kergelt ja lõbusalt ja tummiselt.

Kui ma temaga rääkima läksin, oli mul raske vaadata talle otse silma, otsisin teda ikka kusagilt kõrgustest. Leppisime kokku, kuidas ma saan oma kodinad pojale Jaaniga toimetatud ja nautisime lõunat.

 Lõuna  ajal kohutasid mind plast-pappnõud, kuidas ma siis võtan seda sooja söögiga laiali valguvat tompu  ühte kätte ja konkan lauani, kuhu on mitu meetrit. Kuna kahe toidukorra vahel oli 5 tundi , ei saanud ma ka  piirduda pelgalt taldriku kokkumäärimisega.

Viimase päeva lõunaks olin juba osav tüdruk. Asetasin oma küünarkargu ohutusse kohta, et ta ei kukuks ja kellelegi jalgu ei jääks ja lohistasin end üle põranda  hästi tasakesi, et väga  ei häiriks teisi oma silmnähtavalt suurema lonkamisega, kui karguga käies ja sain siis kahe käega oma toitu haarata. Juba hommikusöögiks võtsin kaasa oma joogikruusi ja noa-kahvli- lusika, mida alati seljakotis tassin, et  saaks iga ebamugavuse ja ootamatusega hakkama. Esimesel päeval olin nii väsinud, et ei jaksanud olukorda hinnanult  tagasi ronida taeva trepist üles asjade järgi ja siis  jälle alla söögi saali tagasi läbi terve pika maja.

Grupitöös sai tuttavaks mitme põneva inimesega, keda oleks tahtnud kutsuda kohe oma naistele esinema

Janika Ruusmaa               Tartu Keskkonnahariduse Keskus

Marju Tampõld                BPW Estonia Kerti Pellmas          Aruküla Vabakooli Selts

Hästi toredaid näiteid tõid mu  grupis osalenud naised, oma valdkonna kohta

Oli hästi vahvaid nippe, mida sain  uuesti teada mis nagu ununenud või kukla taga peidus

Et  palju vähem läheb vett ja energiat kui pesed nõusid suurema koguse ühe korraga kui et iga t asja solgutamas käid

Ja on ka  keskkonnasõbralikum

Kuidas waldorfkoolis õpetaja lastega suhtleb ja on pigem sõber, kuidas ena naised teevad tõhusat tööd naistega, nende enesehinnangut tõstes, ja keskkonna naine  on  palju palju ära teinud keskkonna sõbaliku elukeskkonnaga kooselamiseks

Alguses  oli tunne, et mina olen see kõige rumalam ja kui analüüsiks läks, oli positiivset tagasi sidet  küll ja küll

Enesehinnang kergitatud, põnevad esitlused kuulatud,  konverentsisaali tagasi

Kell 17.45 algas paneeldiskussioon: Vajadusi ja soove on palju, võimalusi napilt – mida teha? Teemat arutasid Urmo Kübara juhtimisel Aune Lillemets, Martin A. Noorkõiv ja Margo Loor.

Viimase sõnavõtud tulid minuni juba justkui läbi vati.

Kell 19 oli õhtusöök

Mõtlesin, et peale õhtusööki magan natuke ja siis läheb sauna ja  merre ja suhtlen ja

 Kell 20st oli planeeritud – Elav raamatukogu, seejärel saun, baar, vestlused ja muud elu muutvad hetked

Ma ei ärganud ka üles öösel, et seda kõike teha

20-6.30 magasin kui lapsuke, ilma et oleks vetsugi külastanud, mida igal öösel sada korda teen.

Libistasin end voodist välja ja vaatasin, mida ma  kingituseks saadud vabade tundidega  uhkes üksinduses teen , kui teised kõik magavad.

Parandasin aluskleidi

Pakkisin ära oma asjad, tegelesin oma hügieeniga

Loopisin kotist kõik välja, sest avastasin et mul ei ole mint i pulka,  kui olin kõik asjad välja loopinud, leidsin üles ka mint i

Toppisin asjad tagasi läbisegi

Siis ärkas ka üks naine, kellega mõtsin, et lähen koos sööma, et pundis rõõmsam tatsuda läbi pika küla. Aga  ta arvas, et tal läheb  veel 10 minutit enda sättimisega ja ma ei viitsinud teda oodata, sest ma arvasin, et olen juba hakkamas.

Hommikulauas kohtusime. Söögisaalis lärmasid mingid ilmsete joobe tunnustega mehed, kelle pärast ma ei soovinud nagu sööma minna.

Küsisin adminni käest, et mis kellani süüa antakse ja kui avastasin et pole mul siin aega pirtsutada, ütlesin mis põhjusel ma süüa ei saa. Ta lubas mehi korrale kutsuda, aga tundus , et ta ütles ära, et  nende peale oli kaevatud ja tundus et ta isegi viitas minu peale , kes seda tegi , sest kui need kisajad lahkusid , siis nad karjusid veel  mitu hetke mu selja taga koleda häälega.

Jõime   veel vesteldes terrassil teed enne  loengu algust oma majakaaslase Kertiga, kes on väga huvitav inimene ja  Aruküla Waldorfkooli esindaja

Siis hakkas pihta jälle tubli ja tõsine töö.

Kell 10 – Kuidas oma organisatsiooni loodavast muutusest teistele rääkida? Oma muutuste atraktiivsest esitlemisest läbi visuaalse kommunikatsiooni räägib Remy Konimois (Algus Digital Agency tegevjuht ja konsultant); sellest, kuidas oma organisatsiooni loodavat muutust lugudega edasi anda (story-telling), õpetab Jaan Aps.

Kell 11-14 – Töötamine ekspertidega: kuidas tekkinud ideed ellu viia?

Öeldi, et kella 12ks peavad majad tühjad olema ja ma siis tormasin keset,  grupitööd oma asju krabama ja kui tagasi jõudsin, keel vesti peal, kõht krampi kiskumas.

  Avastasin , et lolle ei künta ega külvata, kes siis käskis vait olla, et mul erivajadus. Oleks  ka seda avastades pidanud   vinguma hakkama, et maja väga kauge. Ei,  ikka hambad ristis ja  veremaitse suus.

Mina valisin ekspertideks, kellega töötada lõunani,

Hille Hinsberg  Praxis

Martin Noorkõiv  Domus Dorpatensis

Margo Loor   Eesti Väitlusselts / EMSL

Ekspertidega ajusid ragistades, küsimusi esitades ja teisi kuulates  lendas aeg linnutiivul.

Lõunat sõin juba oma riistadega ja sättisin end sööma serveerimislaua lähedale.  Sattusin istuma Külli Mäe ja Anita Kurvitsaga Psühhosotsiaalse Rehabilitatsiooni Ühingust ja kutsusin nad oma ühingu sünnipäeva peole. Nad  lubasid tulla, kui midagi  väga ette ei tule.

Kell 15 – Uuesti: mis kasu mu organisatsioonist on?

Taaskohtumine oma eelmise päeva grupikaaslastega ning uuesti esitatakse neile oma organisatsiooni lühitutvustus, tuginedes nüüd juba kahe päeva jooksul tehtud tööle.

No see oli tõeline nali

Kui eelmisel päeval rääkis igaüks oma tööst värvikalt ja  huvitavalt, nüüd koperdasime ja kogelesime, et ennast ruttu  tutvustada ja rääkida õigesti.

Eks seda kõike tuleb veel seedida ja kodus vaadata oma märkmeid ja  saada oma organisatsioonides hästi või paremini kui enne hakkama.

Kell 16 – Suvekooli kokkuvõte, tulemuste jagamine ja järgmised sammud

Kell 17 – Kojusõit

Istusin siis Tartust pärit tüdrukute juurde keda tuleb välja et peaksin kaudselt teadma ja sõit sujus vahvalt

Natuke lobisesime, natuke tukkusime ja Tartu saabus kohale, ehk meie Vanemuise ette.

Kui bussis mõtlesin et oo, pole veel väga hilja, et saaks kokku kellegagi ja jooks teed ja..

Kui aga bussist jalad paapinnale said, siis sain aru,  et nad nagu vatist, keha raske , pea rumal. Saatsin   sõbrannale sõnumi, et ei mingit  tšaikuutamist, ma lähen isa juurde end välja magama. Kui siis liinibussi peale  suundudes teed ületasin jäin keset teed seisma kui naelutatud. Näen et  teed ületab , mulle vastas suunas otse vastu, minu mees .Hämar ka, aga ma näen, et on minu kallikene , aga midagi on hästi valesti.

Ta astub minust mööda, kui võõrast inimesest ja nagu oleks pikem, kui muidu ja mida , suits ka näpus.

Tahan varrukast kinni haarata, et mida ta teeb linna peal, kui peab kodus lapselast hoidma ja miks ta suitsetama on jälle hakanud .

Ja mida, kollases mantlis, ma ei saa iial teda riietuma mantlisse,  täiesti mõeldamatu, et veel kollasesse

Mees tuiskab must mööda ja mina seisan ja vahin lolli näoga järele, hea veel, et ei hõiganud midagi kohatut.

Autod sõidavad must mööda kahelt poolt ja siis saan aru.

See ei olegi mu mees, see on Ain Lutsepp.

Kodus on lapsed ikka nalja teinud, et issi miks sa telekasse roninud oled ja võõrast külmkapist vorsti sööd ?! :)

Kui ma siis mitu hetke olin  mokk töllakil keset teed ei seisnud, sain aru mis toimub.  Olen

 Lutseppa vaid filmis, teles ja kinos näinud, see oli selline šokk et võttis jalad nõrgaks.

Teadsin  küll, et sarnane, aga et nii, ma poleks arvanud.

Koperdasin siis tee pealt autode jalust ära ja läksin Lutseppa ahistama. Ise üteldes, et ma pole  mingi ahistaja. Järgnesin  talle kaubamajja ja vabandasin oma käitumise pärast. Tema muidugi naeratas laialt  ja siis sain aru, et võib ju sarnane olla aga suurem ja südamlikum väljaanne, kui mu oma mees, kuigi jah sama sõbralik ja soe suhtleja nagu minugi mees võõraste naistega.

Süda rahul et mees ikka pole linna peale suitsutõmbama tulnud ja   lemmiknäitleja ees vabandatud,  marssisin isa juurde magama.

Hommikul siis hakkasin jälle rändama, üks taaskasutuse lehekülje tubli tüdruk  organiseeris mulle koti, millele  järgnesin Tammelinna. Saanud  sõbraliku murueide majast koti kätte, mõtlesin minna sõbrannale külla, et seal kandis juba olen, aga tema vastas telefonis, et ta sõidab  bussis ja läheb vaatama meie ühist sõbrannat haiglasse.

Mina ka hõikasin,  astusin üle Riia maante ja  nägin, et bussipeatusesse saabub buss.

Oi neid sadat jalga, mis üksteisel jalus oli. Bussijuht  aga nägi kuidas ma  kaperdasin meeleäraheitlikult ta poole,  ootas mind ära, ei pannud uksi mu nina ees kinni, mis tavaliselt alati juhtub, kui kohe peatuses kohal ei ole.

Tänasin bussijuhti südamest, kui bussi potsatasin.

Hakkan siis oma peatuses väljuma ja mis ma näen, sõbranna vuhib mööda teed.

Kargasin bussist välja ja hõikasin.

Ta vaatas korraks üle õla ja vuhkis edasi, hõikasin uuesti

Jäi seisma ja imestas, et alles olid ma Ümera juures ja nüüd juba siin.

Käisime siis  haiglas, muljetasime ja kohvitasime ja lahkusime kahekesi rõõmsalt koos.

Läksin siis sõbranna koju oma tablettide järele, milled oli mingi võõras naine võtnud Tampere majast ära ja viinud mu sõbranna juurde,  kes on kord haiglas kord sanatooriumis ja minukene siis vaevles , et saada  karpi kätte. Pusserdan end aiaväravast sisse, musta õlgkübaraga, mustas broderiipitsist kleidis, punase vestiga, seljas üks kott ja teine kõhu peal, ühes käes kark ja teises käes äsja saadud Mary Poppinsi  ridiküll, tuleb vastu mulle värava peal üks naine.

Hakkab  valju häälega mind kiitma, oi kui ilus tüdruk, kes see ilus tüdruk on. Mina, kahekordne vanaema, kõvasti ülekaaluline ja üsna mitte esimeses nooruses  seisan jahmatusest  sekundi  ühe koha peal. Siis päästab mind sõbranna sõbranna kimbatusest, hüppab juurde ütleb, et tema teab kes ma olen ja las ma nüüd teen oma asju edasi.

Sain oma tabletid ja siirdusin bussijaama.

Kodus ootas mind rõõmus koer, jalgusilitav kass, jutukas lapselaps ja põnevas tujus mees.  Vabastasin  end pakkidest ja riietest, söötsin  oma keha,  pugesin teki alla ja magasin kaua.

Oh issande  pühane Jumal

See ihu millega ma siis üles ärkasin, polnud minu oma.

Kõht ära sikutatud paljude pakkidega, selg haige, jalad paistes, pea paks.

Olen täna endasõbralik, lasen oma kehal taastuda ja proovin selgeks õppida saadud õppetunnid.

Et kui ma ilmtingimata pean tassima midagi palju, siis panen selga korseti.

Kui loen, et  koolituste söögivahed on väga pikad, võtan kaasa karbi, kuhu saan siis portsu jaotada, et ei peaks end seaks sööma või paaniliselt näljatundest zombi olema, et  vaatan kella kaasa mõtlemise  asemel.

Kui panen end järgmisele koolitusele kirja, kirjutan ka oma erivajadustest, mitte ei punnita koos tervetega vere maitse suus.

Sain lahedaid seiklusi , põnevaid tuttavaid,  ilusaid kohti näha

Ilus oled Eestimaa, toredad on Su elanikud, elame veel!!!