Olen kaks
nädalat Põlvas olnud taastusravis ja oma
koori proovi seega pole tükk aega jõudnud.
Enne seda olin haige paar nädalat ja siis tööl nii et tekkis pikk vahe laulmas käimisel.
Põlva naiskoori
dirigent lubas mul taastusravi ajal oma kooris harjutamas käia ja see oli tore.
Laupäeval käisin Räpina aianduskooli laval ennast sinises ürbis näitamas ja suud maigutamas, mingil hetkel
kadus soprani hääl justkui laulmise ajal ära ja mul ei olnud otstarbekas siis
üle koori on aldi joru jorutada.
Eile olin jälle Põlva kooris viimast korda, jube raske proov oli.
Tundus, et enam ei oska üldse laulda. Dirigent ei lasknud ühtki vale heli läbi, lasi naistel
lausa üksikult laulda , et aru saada, kes vale joru ajab. Päris hirmus tunne
oli terve koori ees häält teha. Lõpuks sai ka
päris laulu moodi asi kokku. Pärast
oli nii hea tunne jalutada läbi karge Põlva,
meel helisemas sees .
Lootsin ka neljapäeval nendega koos laulda aga kaks korda nädalas laulavad na alles järgmisest nädalast.
Lootsin ka neljapäeval nendega koos laulda aga kaks korda nädalas laulavad na alles järgmisest nädalast.
Järgmine nädal loodan jälle “Koidulas“ oma aldijoru ajada.
No comments:
Post a Comment