...
Mõtsin, et kas me siis koguaeg ja iga päev nüüd mõtleme oma surnud sõprade ja
lähedaste peale?!
Täna siis rosoljet tehes mõtsin, kui sibulat lõikasin, et sibulat armastas mu tädi süüa leiva peal ja kui keegi ütles et kuis sa nii
sööd, oli ta vastanud, et ega ta kedagi suudlema hakka.
Kui aiast õuna tõin ja floksidest ning asparaagusest
möödusin, meenus kuidas me isaga sületaie flokse tädile kirstu kaasa panime, ei
ostnud mingeid võõraste kasvatatud ja kaugelt toodud õisi vaid korjasime mu
aiast, mis just õitses ja ütles et võta mind. Kui mu teine tädi siis oma õele lina peale hakkas panema , kui
matusetalitus lõpul oli, vakatas nende roosade õite peale, olid natuke tavatud
neid näha seal teiste valgete õite vahel.
Õuna salatisse lõigates meenus, et mu kadunud sõber ikka
ütles, et rikuvad alati salati ära sinna õuna sisse segades-lõigates. Alati kui küüslauku
lõikan- koorin- söön, meenuvad mu kadund ema ja
mu üks armas kena kolleeg, kes
ikka mind pursslaukku sööma kutsus.
Istudes magamistoas
voodil, panen jalad tikitud vaibale, mõtlen et kui palju mu vanaema neid vaipu
ikka teha, kududa ja tikkida jaksas.
Ronin voodisse ja tõmban peale teki, mis on mu kadunud
sõbranna pärandus või kui ta kingitud väikse portselanlambi süütan , mõtlen kui äge sõbranna mul oli. Hommikuti, kui muna ja sinki praen, meenutan oma emapoolset vanaema, kes igal hommikul
killu suitsupekki pannile pani. Soetasin
endale sarnase pisikese plekkkausigi , et pliidiservas siis sibulat ja pekki
soojas hoida nagu tegi seda mu mamma. Kui tänavale, kodust välja lähen, panen selga
kadund sõbranna pärandatud rahvariide seelikuriidest vesti, mis teeb mind
kenaks, sooliidseks ja rahvuslikuks. Nii ma siis iga päev toimetan koos oma
kallitega vaimus.
No comments:
Post a Comment