Jõulumõtted

Meego  Remmel küsis FBs :Mis jääb nendest jõuludest meelde?

Seda ei tea, mis järgmisel aastal mäletan.

Oli kaks kaunist teenistust Räpina kirikus, eilne natuke sogaste inimestega, kes ronisid üle kirikukoori  süle ja selja rõdu servale ennast näitama või ma ei  tea mida tegema.

Tänased kirikulised mahtusid kirikusse paremini ära, ei tahtnudki koori rõdule alpinisti mängima tulla ;)

Mina ei olnud kooriproovis väga käinud, sest proovide päeval on mul keraamika, millest ei taha  loobuda. Keegi  ütles, et  ei teadnudki , et koorliige olen. Mina naersin,  et  ma  olen see staar , kes käib vaid esinemiste ajal suud maigutamas ja lihtsalt ilus olemas. :P

Öeldi siis, et  peaksin ikka oma ilusate juustega all altari ees laulma,  et üleval koorirõdul pole mind rahvale nähagi.  Nali naljaks, proovisime siis ikka kõik seal koorirõdul üheskoos hakkama saada. Ühel hetkel  hakkasid tagumiste ridade naised ütlema, et nad ei näe dirigenti, see "ilustaar " varjas nad ära oma suurte juuste ja kasukaga, säeti mind siis rea otsa. Laulame edasi, aga siis ei näinud mina dirigenti, minu kõrval seisnud ilus pikk noorik keeras selja minu poole ja kahele poole kõikudes ja lauldes oli minu vaateväljas vaid ta mantli selg. Ronisin rida alla poole, et  tekiks  reast kaar ja kõik nägid dirigenti. Nii olingi kõigile, kes  viitsisid pilgu tõsta hästi näha. ;)
Nii  palju siis sellest naljast. Laulud olid mulle teada ja tuntud, niiet mõnes kohas tegin häält ka ;)

Olen saanud ära kallistada  kõik oma lapsed ja lapselapsed, osa lapsi  sõitsid ära ja osa on veel kodus. Kasulaps ei ole veel tulnud ja ei tea ka kas ta tuleb  sel vaheajal meile, on juba suur preili ja kodus arvutiga on mõnusam kui  kurja kasuema juures kes nõuab režiimist kinni pidamist, ei luba öösel kella kolmeni arvutis vahtida, käseb süüa kodu toitu ja kurjustab kui süüakse rämpstoitu ja  kodu toit  koerale antakse

Kingid saadud ja jagatud.

Ühest naljakast asjast tahtsin veel rääkida.

Tütar tuli koju ja jagas kõigile kinke,  mina siis vahtisin ka seal juures  vesise suuga.

Ühel hetkel  tütar ütleb , et tal on mulle ka kink.   Sõbranna oli mulle kinkinud kleidi , millega ma iseäranis kole ja paks välja näen, et sõpra  mitte solvata, olin selle kleidi ka selga tõmmanud, tekkis  paksu neegrinaise tunne ja laulsin siis traditsionaali „ Nobody Knows the Trouble I've Seen“.

Laps siis annab mulle kingi, mis koosnes suurest tükist küpsetamata jõulupraest.

Ütleb,  et  emake sa ei pea nüüd unistama  enam sellest, et kord ostad tüki liha, istud linna platsile purskkaevu  juurde pingile ja sööd seda   nii, et lõug tilgub ;)

Sa võid seda liha süüa soojas toas  :P

Olen ikka seda  kujutelma veeretanud oma mõtteis ja vahel ka välja öelnud, aga teoks ta väga ei saa, sest enne kui jõuan poodi, on maksud maksta ja muid asju  osta ja nii on see jäänudki unistuseks  :)

Nüüd siis ma seda soovunelmat enam ei heieta, vähemalt see kuu mitte enam. Jagus praeks ja hautiseks ja söömiseks kõigile

Pesin natuke nõusid, peitsin järgi jäänud toidud külma kaissu.

Lapsed  teevad all  ekraanielektroonika klubi, mina mõnulen teleka ees ja kuulan ahjupraksumist

Kauneid jõule kõigile!

Pildil on me noorem tütar esimesel advendil, kui asutasime end linna platsile kuuse alla advendi tuld tooma.