Kaunistatud ja parandatud variant ;)

 Oled ja elad ja  ei saa arugi, et mis on, oli ja tuleb nii väga. On nagu mingi  väikesed sündmused, mõned head ja mõned  mitte nii väga head. Aga sellest pole ju midagi ja kui siis  haarab sind pööraste sündmuste keeris, ei teagi,  kuidas hakkama saada. Üks asi,  mis oli planeeritud, aga samas hirmutav oma erakordsuse,  aga ka   erilisusega, on nüüd läbi. Teine  sündmuste jada  pole veel läbi ja ma ei tea üldse, mis sest  saama saab. Kõiges selles pöörasuses,  on mu keha otsustanud näidata,  et  tas on ikka peidus kõike, käisin juba perearsti tülitamas, et kuidas mu  ihu näitajad välja näevad, kas on  mingeid erilisi kõrvalkaldeid või on nagu alati. Lubasin endale kirjutada ka mingit leebet  rahustit, mida ma pole rohkem söönud, kui ühe tableti kodus, kui emotsioonid kargasid tormiliselt üle pea ja kaine meel tormas uksest välja kaugusse. Magasin  selle  pilli peale kaks tundi ja mõtlesin, et  esialgu pole vist vaja neid rahusteid , et ma niigi nagu ära väsitatud ront. Kui mu pojakene umbes aasta tagasi ütles,  et ta on nüüd oma kallile teinud abielu ettepaneku ja  sai  jaatava vastuse ning poeg palus , et ma teeks ta pulmalauale sõira, hakkas tulevane ämm usinalt tööle.  Ei ma ei teinud  aasta varem sõira valmis, oli ju vaja see sõir panna vormidesse enne, kui ta tahke kuju võtab ja kuna pulm oli planeeritud  Saaremaale, ka kohale toimetada diagonaalis üle terve  Eesti ohutult. Peas kasvas erinevaid kavandeid, millised nõud ma valmistan. Ühel hetkel sai inspiratsioon mu kätte ja töö hakkas pihta. Voolimine, voolimine , voolimine, kuivatamine, glasuurimine….

Esimesed nõuvasikad jooksid mürinal aia taha, mis läks  diagonaalis lõhki, mis tõmbas kõveraks… Ega ma siis heitunud, tegin uuesti,  uuesti  ja uuesti. Kuna ma  alustasin  tööd hästi varakult, siis jõudsin paar päeva enne pulmi nõud valmis, suure  vaevanägemise, proovimise,  uuestitegemise ja ümberplaneerimise peale.
 Proovisõir tuli hästi välja ja ma olin hästi rahulik ja rõõmus, et saan ju hakkama küll.  Viimane  sõirategu  enne neid Rolandi pulmi oli jäänud aegadesse, kui mu lapsed veel enamasti kodumail  figureerisid.
Nüüd siis sõira tegema hakates pulmalauale, juhtus midagi ootamatut, ostsin 20 pakki mingit kohupiima ja mingid pakid olid sellised, mille nimest ma ei lugenud midagi välja ja ei osanud arvatagi, et mis toimuma hakkab. Hakkasin siis hooga seda sõirakeetmise tööd tegema ja mida tõrva,  piim  hakkas juba  keedes üle ääre tulema ja sõira raasugi polnud potis. Läksin siis netist abi küsima ja tule taevas appi,  seal öeldakse,  et ärge te  Jumala eest Riccotta kohupiima kasutage sõira valmistamisel, see lihtsalt  lahustub piimas ja  mingisugustki sõira ei tule. Loopisin siis sinna imeilusasse maamunakollasesse piimasodi sisse  seda õiget kohupiima ja esimene sõira ports oli ikka väegade imelik.
Sikutasin kitasniku üle pea ja tõmbasin poodi uue kohupiima järele.  Uuesti sõirateo kallalae asudes, ei julenud  enam suurt portsu korraga  ette võtta, tegin siis poole kilo kohupiima  kaupa. Järgmine ports õnnestus. Vahepeal käisime mehega poes ja ta küsis, kas mul on kohupiima fetiš, et nagu poodi läheme, ikka korvi kohupiimaga täidame. Puhkasin veidi, sulgesin oma juuksed patsidesse ja rätiku taha, põlletasin  keha ja küürisin käed ning asusin sõirateo kallale. Olen ma siis küünarnukini  kohupiimane ja  võirasvane, sudin kuuma  pliidi ääres nii, et higipull  otsa ees ja heliseb telefon, elamine oli inimestest tühjaks jooksnud ning ma ei saanud kedagi appi paluda, et tegelege telefoniga, kuidagi moodi avasin telefoni klapi ja ütlesin helistajale, et oodaku, et ma ei saa praegu rääkida ja pillasin telefoni maha.  Ta kurivaim ikka helises, ma ei saanud teda  välja ka lülitatud ei küünarnukkide ega hammastega, vajutasin muudkui klappi kinni ja ta muudkui helises , mõtlesin juba, et viska telefon kasvõi kuuma vadaku sisse, et ta enam ei karjuks , et kallike, võta palun telefon, hallo , hallo võta palun telefon.  Säilitasin niipalju  kainet meelt, et  ma  seda rääkimise masinat ei vigastanud, aga sõiraports läks untsu: kohupiimaklimbid ja venivad kiud ning väljavalguv või iseloomustas seda sõira. Aga telefon ikka karjus, et kallike, sulle on telefon, võtab palun telefon, hallo- hallo, võta palun telefon. Lõpuks röökisin telefoni,  et kuula mind, et ma ei saa praegu rääkida, et palun ära helista mulle, tema ikka patrab, et  tema helistab ja helistab ja ei saa aru,  miks telefon annab kinnist tooni. Röögatasin selle telefoni numbri, mida helistaja soovis ja viskasin käest ära nii telefonid kui  sõira. Pesin käed ja läksin kodust ära. Et pulmas  teistmoodi välja näha, kui oma hiljutisel juubeli sünnipäeval, pruut soovis väga ilusaid pulmi  ja et ravida ka oma pea karvkatet, olin  reede varahommikul määrinud end hennaga ja tulemus on äge.  Äkki   tulin mõttele, et kuidas saan kasulikult lahti kohupiimast, mis ei olegi kohupiim  nagu ja et saan end veidi tuulutada ja   ka „soengu „  pähe, kui käin külas tuttaval kanal koos munadest vabanenud munakoortega  ja palun sõbrannast kanaperenaisel teha endale pähe mõned patsid. Leekisin siis oma kolme rattasel rattal  juuksepahmakas "põlemas" peas Meeksi maanteed pidi,  autod hoidsid aupaklikku kaugusse ja autojuhid piidlesid mind kummalisel pilgul, nägin välja  tõeline nõid,  punased juuksesorakad  tuules harali, ise maani mustas  pihikseelikus, peas veel laiaäärega kübar ja ise tagatipuks kummaliselt laia  punase ratta seljas, millega paarutasin enamasti keset teed, sest seal on kõige siledam, see  ratsuke tükib konarlikult teel    ratsanikku kraavi loopima, mida mul ikka enne pulma väga vaja ei olnud. Rohkem patse peas, kui tavaliselt, kohupiim kanadele viidud, sõbra head soovid kaasas, lendasin koju tagasi sõira meisterdama.  Käed puhtaks, rätt silmini pähe, põll ette ja piimapott pliidile. Uus ports sõira õnnestus hästi, täitsin vormid sõiraga, uus ports pliidile, piim kuumenes miskipärast üle ja sõir hakkas venima. Sõir  vormidesse, uus ports pliidile, see ports õnnestus. Mökerdasin  õhtul kella poole kaheteistkümneni. Köök ja söögituba musti nõusid täis ja asju,  mis vales kohas. Nii ei saa ju kodust ära minna.  Paigutasin sõiranõud  koos sõiradega külmikusse järeljahtumisele ja asusin kärmelt  tegutsema: asju pakkima,  pakke autosse tassima, elamist koristama. Möllasin  kella poole  kolmeni öösel. Viskasin oma keha  natukeseks pikali  ja tunni aja pärast  pöörlesin edasi. Reisiseltskonnale kaheks päevaks süüa kaasa, kingid autosse turvaliselt, kõigile peoriided, vahetuspesu, jalanõud, kiri     kööki koduhoidjale, sõidugraafik ja arvuti  ja käekott ja kübar ja…  autosse. Pere auto peale, uksed väravad lukku ja …
Issand aga lilled. Lilled tuubidesse jooksu pealt.
 Kiitsime oma mitte väga noort autot ja asusime teele, kõigepealt  Tartusse, poole tee peal taaralinna otsustas üle maantee jalutada üks suur paks ja kogukas metssiga.   Mu kallis kaasa reageeris õigeaegselt ja pidurid said  testitud, et toimivad küll. Tartus hakkasime sõitma  Viljandi poole  GPS i järgi. Ühel hetkel vaatasin,  et see  keps on ikka  puhta jobu ning  juhatab meid tont teab kuhu ja kui reisi alguses juba sõidame rappa siis ei saa midagi. Otsustasin, et ohjad peab enda kätte võtma, et Võrru me ei tahtnud minna vaid Viljandisse, keerasime  Võru maanteelt tagasi  ja jõudsime vahvasti  Viljandisse. Viljandis keeras äkiline rallisõitja enne õiget ristmikku  korraks parklasse ja saime natuke naerda ja üle lamavate politseinike  ukerdada, pöörasime õigele teele tagasi ja  suundusime teeviitade järgi Pärnu poole. Pärnust saime peaaegu  juba läbi, kui  rallisõitja rolli haaranud kaasa jälle äkiliseks läks ja suundus  Lihula maantee asemel  bensukasse. Kasutasime  võimalust tankimiseks  ja  jätkasime teed Lihula suunas. Kogu selle Võrumaalt saaremaale reisi keskel  häälitses tagaistmel mingi  hääletegemise masin, kust kostus räme meesterahva  hääl, kes juhatas meid kogu aeg  paremale-paremale keerama ja  vandus, et mis kuradi kaart  mul on ja  teatas vahetpidamata , et me oleme  metsas omadega. Palusin Rasmust mitu korda,  et ta vaigistaks selle kisaja, aga tal oli ütlemata naljakas. Proovi siis kaarti lugeda, kui keegi läbitungivalt ebameeldiva häälega otse selja taga  intensiivselt karjub mingit  kasutut infot.  Ühel hetkel  ütles teeviit, et Virtsu 36 kilomeetrit ja mees hakkas kahtlema, et mis värk, et äkki on ikka vale tee jne. Tõmbasime tee äärde, vaatasime netist praamiinfot, ostsime pileti ja sõitsime edasi,  ei olnud vale tee, saime hõlpsasti sadamasse. Sadamas oli praami väljumiseni veidi aega, külastasime  kohta,  kus kuningas jala käib ja suundusime üle mere minema. Praamis sees ronimine oli ikka katsumus, püstloodis trepist üles ronida minu kohmakate kangete jalgadega ja  kaasas lohiseva karguga. Kamandasin mehed karku kandma ja  ronisin taivatrepist üles, ise hirmul , et kui mõni jalg otsustab teha seda mida ma ei käsi, et kellele ma siis  kaela sajan oma saja  ja +  kiloga.  Ei sadanud ma kuhugi, kuigi  kõikusin ja loperdasin nagu kõrreke suure tuule käes. Praamis sees sain lõhna šoki,  praam koosnes vaid kohvikutest ja natukestest istmeridadest, lasin end ahvatleda kohvi jooma, kasspidaja tegi meid nähes sellise vastiku näo, et mõtlesin kas solvun, käratan või ei tee väljagi. Mõtlesin,  et oma nägu krimpsutab, ega mina sellest enneaegu vanaks jää, kui tema oma isiklikku silmnägu kortsutab. Jõime kohvi ära ja  juba kamandati praamist välja, langesin sest püstloodis trepist alla, ilma et oleks kedagi  peale enda väga ohustanud ja saime kenasti praamist välja.  Põrutasime aga Muhust  Saaremaale ja Kuressaarde välja. Ralliäss kihutas muudkui mööda saare  pealinna nii, et  lõpuks otsustasin, et ei saa lõpmatult tiirutada,  kamandasin auto tänava äärde suvalisse  tupikusse  parkima ja suundusime  jalgade peal uurima, kuhu me sattunud olime. Olime täitsa maavalitsuse, kus pidi registreerimine toimuma,  lähedal. Otsisime   seal vastas ühe laheda pisikese kohviku ja ma potsatasin sinna maha.
See oli imearmas Ruunipizza/Pannkoogikohvik .  Tellisime mehega endale päevasupid ja Rasmusele päevapizza. Ei tea kas olime väga näljased, aga toit oli võrratu ja mis peamine, täitsa   meie pisikese tasku kohase hinnaga. Kui Rasmusele toodi ta toit, siis see oli  tohutu suurel taldrikul ja ilus ja õhuke ja lõhnav. Viskasime nalja, et ärgu ta muretsegu,  et meie vatsad aitavad selle koguka pitsapiraka tal ära süüa.
Rasmus lohutas, et  see on nii õhuke, et pole vaja talle abijõuks hakata. No sööme siis, meie kaasaga imelist krevetisuppi sinihallitusjuustu kuubikutega ja  kui  me pesamuna jõudis  oma pizza kahe viimase sektori juurde, ohkas ta raskelt. Aitasime  oma lapsukest. See  pizzatainas oli tõesti  imeõhuke ja krõbe, aga mitte kõrbenud. Täidis aga maitsev ja mahlane. Kella vaadates leidsime, et meil on hulga aega pulma  minekuni, mehed arvasid, et nemad lähevad linna  peale kõndima, aga mina tundsin,  et ei soovi ennast rohkem väsitada, kui juba seda teinud olin   ja istusin mõnusas kohas edasi.  Vahetasin seal, kus kuningas jala käib oma  igapäevased riided pidukleidi vastu ja kammisin lahti oma tulipunase paruka. Suskasin  kübara sellele tulekumale ja avastasin, et mu  lapsed juba  astuvad teisel pool teed  registreerimisele. Kamandasin kotid autosse ja tormasin ka  maavalitsuse poole.

Maavalitsuses tahtsin oma  ühele väimehe kandidaadile lille kimbuga äsada, tal kohe  tükib suust välja  imelikku juttu mu juuresolekul. Suskasin talle oma aia pojengi  jõuga pihku oma tütre jaoks ja tormasin ämma kohustusi täitma. Istusime koos   minia vanematega aukohale ja tseremoonia võis alata. Osssa poiss, kui ilusad nad olid ja mis neil seljas ja jalas olid!! Peiul olid sinisekirjud kõrgekontsaga lakkkingad  imeilusa ülikonna juures ja pruut oli kui pitsivahus muinasjutu printsess.  Pisaraid ei saanudki valada, sest pruut valas neid minu eest, see oli nii liigutav et unustasin isegi nutta, kuigi silmad tundusid märja koha peal olevat. Tseremoonia oli armas ja  paraja pikkusega.
Suundusime siis ühiselt  pulmapeole, selline kihutamine hakkas, et me ei saanudki aru, kuhu meid  pulmarongi sabas veeti.  Vahepeal tehti peatus  Tehumardil ja  kui minia ema ütles midagi oma lahedas saare keeles, küsis mu üks tütardest, et mis mögast ta räägib. Purtsatasin naerma,  et ta räägib,  et me lähme mõõga taha pilti tegema.  Pulma majas ootas imeliselt dekoreeritud saal ja kaunilt kaetud laud.   Pulm oli  korraldatud ikka nii, et kõik said end hästi tunda  ja  kes ei tahtnud alkoholiga  shampat, ei pidanud ka selle juures nägu tegema klaasi käes hoides, et joob, aga tegelikult poetab salaja kuhugi käest ära. Tervitusjook joodud, siis  sai maitsta  mõnusaid roogi. Mina vedasin oma  sõiralaari ka  laua peale ja teenindaja kattis kenast nendega kogu laua. Ikka uhke tunne oli vaadata oma kätetööd ja  mõned inimesed sõid kohe isuga. Huvitav oli see,  et sõir ei ole väga tuntud saarlaste hulgas.  Kes on kokku puutunud lõunaeestlastega  need teavad,  mis asi see on, aga üldiselt  ongi sõir rohkem mandri lõunapoolse rahva  lahe toit.
Kui siis ilmus mängima bänd, siis nemad küll Pärnust pärit aga teadsid, et sõir on puhas käsitöö ja üks väegade eriline asi.  Kui kõht täis, ei suutnud ma enam peost osa võtta, selline tunne oli et kuu aja väsimus istub mu peas, minias hea laps  nähes mu kudenud olekut ütles, et rõdu peal on  diivanid, et seal saab pikutada. Läksin ja magasin peatäie.
Väsimus oli nii suur, et PööLoY GLääNZ –i vali muusika ka ei seganud mind.  Veidi tukkunud, sain jälle peost osa . Rasmus oli terve tee    valmistanud autos ette  puuhalgu, mille sisse peitis  pruudi jaoks abielunaise nime ja  kui siis saabus pulmamajja  oma plärakastiga, kus kisas räme hääl, et keera paremale, sain aru,  miks ta seda kisa lindistanud oli.  Pruudile  asetati pähe äge piraadi müts ja instruktsiooni järgi pidi ta hakkama aaret otsima. Nalja ja naeru saatel tormas õues ringi pruut kord lehma, kord kitse sammudega, kord kana sammudega  naeru möirgav pulmaseltskonda selja taga. Mina ei jaksanud mööda heinamaad kapata ja läksin tuppa tagasi.  Vahepeal heisati  pulmalipp, millele oli pruutpaar joonistatud. ( Andeka pruudi imeline kätetöö muide)Mingi hetk valiti  ametimehed –naised pulmakülaliste  hulgast ja meie Riina pidi lippu valvama, ta võttis nii tõsiselt seda  ametit, et ei saanudki pulma eriti nautida. Pruutpaar halastas ta peale ja lõpuks kõndis    Riina lipp seljas uhkelt ringi ja kõik said rahulikult pidutseda.

Mina  tantsisin oma peigmehest pojaga ja olin jube uhke,  see oli midagi erilist, tantsida oma kena ja täiskasvanud pojaga.  Olen aastaid oodanud,  et ta suureks saaks ja ma saaks ta kõrval käia nagu võrdne võrdsega, mitte et ma koguaeg pisikesi pojakesi  järel lohistama peaks , aga  nagu ta suureks kasvas, nii kolis kodust välja.

 Õhtu  jõudis sinnamaale, et siirduti magamiskohtadesse ja kui ma oma ööbimispaika jõudsin, käis sauna selline rõõmus meeste sumin,  kui tahtsin oma varbaid loputada , siis  keegi kilkas, et miks ma kleidiga saunas käisin.
Öösel ei saanud pikalt magada, sest söödu joodu ajas koguaeg trepist  üles alla ronima,  kemps oli esimesel korrusel  ja magamiskoht teisel.
Hommikul vara tormasid ära mu tütred, sest neil oli kiire järgmisele üritusele.
Hommikukohvi lauas oli rahvast juba üsna hõredalt.
Õhtused pidulikud riided olid enamustel külalistel ära pakitud ja  seltskond  nägi juba  argisem välja.

Tagasi sõitsime kahekesi kaasaga. Väsimus oli oma töö teinud ja eksisime mitu korda ära. Tahtsin  kindlasti möödaminnes  läbi lipata oma armsate sõprade juurest, kes elavad  Pöides  ja  kuna nende juures olen füüsiliselt  vaid korra käinud peaaegu aasta tagasi ja kui olime  halli ilma ja  paksu vihmsaju sees juba lootuse kaotanud, helistasin neile.  Mu häälest kostis vist juba jube paanika, aga saime järje peale. Kallistasin sõbrad ja  tormasime edasi.
 Enne sadamat oli ka väike ehmatus, kui pool tundi varem olin vaadanud netist, et praamikohti küll, siis ühel hetkel ei olnud enam võimalik varemaks  osta e-piletit,  kui kella 23ks. Helistasin, et mis toimub, öeldi et elav järjekord. Läksime siis  järjekorda, kella 14 se praami peale ei mahtunud, aga 14. 40 se peale juba küll. Seekord  olime targemad, läksime liftiga üles ja tulime ka sellega alla tagasi.
Kohvikutes ei lasknud ennast meelitada, sest need hinnad olid seal kirved ja 20 minutiga ikka ei saa mõnusalt kohvitada.

 Pärnusse jõudnult  aga jäin üks sekund  jokutama  kaardilugemisega ja mees kihutas rõõmsalt Saaremaa poole tagasi. Veendunud, et asi ei ole õige, tõmbasime tee äärde, leidsime  bensiinijaama, tankisime, uurisime kaarti ja saime jälle õigele rajale. Tükkisime üksteist süüdistama, aga proovisime ikka üksmeeles edasi rühkida. Viljandis  tegime tütre juures  söögipausi ja siis saime aru,  miks me eksisime ja kurjaks  tahtsime minna, kõhud olid tühjad. Edasi sõitsime juba lõbusamalt,  tee oli tuttavam ja pea selgem hästi serveeritud ja armastusega pakutud toidust. Kodus vedasin hambad ristis oma pakid tuppa ja langesin voodisse.
Tänan väga kõiki, kes nägid vaeva, organiseerisid ja  tegid selle erilise päeva veel erilisemaks, et mu laste pidu läks täiesti korda !!!