Ära see reis sai tehtud

ja olen kodus elus ja terve.

Käisime kooriga Soomes, esimest korda muide sain ma üle mere.

Mitu korda on asjaolud nii pöördunud, et  pole  reisidele kaasa saanud, seekord õnnestus ühes minna.

Kartsin igasugu asju, tervis rikkest muude pahandusteni. Tervis pidas vastu kenasti, ainult olen kodus mitu päeva voodi sõber olnud. Seltskond hoidis kokku, kedagi kuhugi ripakile ei jäetud.

Käisime Tuira kiriku juubelil, kohtusime teiste kooride ja  igasugu toredate inimestega. Ööbisime leerilaagris mere ääres, käisin mitu korda meres ja igatpidi vahva reis oli. 

Meid jagati  leerilaagris kahekaupa tuppa, aga mina jäin mingil  imelikul kombel üksikuks, sest sõpru on mul üldse vähe ja kooris ka keegi minu sõbraks väga tükkinud pole. Alguses kurvastasin tsipake, et kodus üksi ja reisil üksi, aga siis magamise ajal mõtlesin, et küll on hea, et ma kedagi ei sega: mu keha kuuma kraane keerab keegi kogu aeg ette teatamata viimase peale lahti ja ma sain  üksi toas olles   loopida tekke maha ja  kedagi segamata jälle peale kakkuda, lasta vabaks kõhutuult, norsata ja unes  rääkida. Kellegi  asi ei  olnud, kui ma oma asjad mööda tuba laiali  loopisin, öösel sada korda väljas käisin jne. Meid toideti hästi nii leerimajas kui kirikus.

Söögilauas ka minu juurde väga keegi ei kippunud, aga ma ise tükkisin teiste juurde ja keegi  mu eest jalga ei lasknud. Poole tee peal  Soomes käisime söögikohas, kus sai 9 euro eest ennast lõhki süüa, võis võtta  taldrikule toitu nii palju kui  hing ihkas, esimene kord olid toidud imelised, aga teine kord tagasiteel oli kokal sool panemata ununenud, aga supid olid seal imelised mõlemal korral. Keskkoht toetatud , sai jälle edasi või tagasi matkatud.

Soome maa kaunis loodus, eriline arhitektuur, lahked ja  ilusad inimesed, imeline vastuvõtt pani silmad vesise koha peale. Viimasel õhtul kui  grillmajas grillisime, laulsime suust ja südamest ja mul ikka voolas ojadena pisaraid.

Tarisin kaasa oma tehud keraamika ja ma pole ammu nii suurt  kinkimisrõõmu tundnud, sest kingisaajad olid siiralt rõõmsad ja üllatunud.

Kirikukoori  koorivanem on kuldne inimene, ta ei sea iial oma isiklikke vajadusi kunagi esikohale, suhtleb kõigiga alati armsalt , hoidvalt ja viisakalt. Üldse oli  kogu seltskond hästi kokkuhoidev, ikka jälgiti , et kõigil mugav on, toitu saaksid ja asjad ripakile ei jääks. Ja kogu koor käitus väljaspool bussi nii, et keegi poleks saanud nende pärast häbi tunda. Tuira kirik oli imeline, eriline arhitektuur- vana uuega ühes, inimesed seal teadsid kõik oma ülesandeid , kõik laabus nagu kellavärk, teenistusest võttis osa hulga inimesi, kes tegi muusikat, kes viis läbi teenistust, kes hoolitses muude asjade eest. Pärast teenistust toideti ära tohutu rahvahulk käratult ja mõnusalt. Kirikus sees oli  palju rahvast ja umbne, istusin koridoris ja sain täitsa vabalt osa sees toimuvast teenistusest ja kaunist muusikast, seintel olid kõlarid kust kõik kirikus toimuv  kostis  koridori.

Kaasas parimad soovid  ja kallistused asusime tagasiteele, mis läks ka lobedalt.

Enne laevale minekut oli meil veidi aega, kes käis siis  shoppamas ja kes lobises platsil niisama, mina jalutasin käsitööpoodi ja imetlesin  asju ja hindu, tegin platsist pilte ja tundsin ennast hästi  Soome seenevihmas.