Ma pole ammu kirjutanud, olin pikalt haige nii füüsiliselt kui vaimselt.

Ja ühel hetkel kaotasin paroolid, keegi häkkis mu kontole sisse ja ma ei saanudki kirjutada.

Maailm on vahepeal totaalselt muutunud, koroona asemel on kõigil meelel ja keelel sõda, mõni veel käib poes ringi mingi lapiga, tekib tunne, et tal on äkki mingi äge haigus, mida ei taha teistele anda, siis tuleb tast hästi eemale hoida😉

Käisin septembrist märtsini koolis, minu tervisega oli see hullult ränk, võtta selga hommikul seljakott, iga ilmaga end kohale tarida, sõita täiskiilutud bussis maskiga, kusjuures ma olen astmaatik ja maskis olemine on äärmiselt suur katsumus, taluda päev otsa mõne nõmedat käitumist, samas püüda võtta koolituselt viimast, sest õppima ju ma sinna läksin. Vahel unustasin ära, et selle koolitusfirma toidupakkuja tooted minu sisikonnale ei sobi, siis olin veel pool päeva lisa tervise hädadega vaevas. Tegin hoolega praktika päevikut, tegin lõputööd, sõitlesin ebameeldivate bussijuhtide ja reisikaaslastega, aga tunnistuse ma kätte sain. Lubasin endale kaubareise linna kaubanduskeskustesse, kus meeldivaks kohaks sai kvartal, kui bussini oli mitu tundi. Seal on rulaatori taolised ostukärud, kärutasin ennast külmikute ette, istusin istmele ja uurisin kapi sisu mõnuga, nuti kassas istusin ka kassa ees ja piiksutasin mugavalt oma kaupu. Kodulinna poodides käin viimasel ajal ratastooliga, ma ei suuda seista, pink on Maximast ära kaotatud ja suures ostusaalis ringi tiirutamine käib mulle enamasti üle jõu. Üks õhtu, kui mees kaasa ei tahtnud tulla ja pidin toolita Maximas käima, olin nahaalne ja istusin nutikassa ette tumbaga, millega müüjad riiuliteni ronivad. Juhuslikult oli tööl töötaja, kes seda ei keela, mõni töötaja ütleb, et ei tiri neid tumbasid siia, see pole taburet ja paljudes suure linna poodides on tumbade peale suurelt kirjutatud, et ainult töötajatele. Ükskord Tartu Kaubamajas istusin selle tumba peale, siis tuldi küsima, kas mul halb on, aga ei pahandatud. Konsumis on võimalik panna ostukäru ratastooli külge, aga Maximas on üldse jube kitsas ja korv mu tooli sarvede otsa ei mahu. Kui kindlasti plaanin Maximasse minna, siis lähen oma seljakoti või poekotiga, mille siis riputan endale kõhu peale, et mees ei peaks rasket korvi kandma ja laon meeldivad kaubad endale kaela ja saan rahulikult silmitseda kaupu ja vaikselt oma toidukordi ja asju planeerida. Ilma, et peaks muretsema, et kas jaksan kõndida-seista ja pea pulki täis, sest jalad ja olemine segab või keegi lükkab mind kogemata ümber või kisub ostukäru käest ära, millele toetun või mida iganes. Ratastoolis inimest enamasti ei rünnata, kui just kogemata korviga vastu pead ei anta, aga siis peab olema nii palju rahvast poes, et inimesed ei mahu enam muidu liikuma, kui peavad endale korvidega teed tegema. Mina enamasti lähen poodi siis, kui kõik on ära käinud või pole veel poodi ilmunud, enne kümmet hommikul näiteks.

Kevad ei taha kuidagi saabuda, mõni päev on nii soe, et kraamisin valge kostüümi kapist välja, mõni päev on vaja jälle paksult end riietada. Nagu natuke soojem on, on võililli kõik kohad täis ja hein kasvab jõudsalt. olen juba üks kord lasknud ennast muruniidukil mööda saunatagust muruplatsi lohistada, aga juba on vaja jälle seda liigirikkust kaunistada, muidu jääb mulje, et olen jätnud oma kartulimaa lihtsalt sööti. Sibullilled õitsevad viimaseid hingetõmbeid ja siis on üks ühtlane roheline mets. Keegi on külvanud kirsse mu murusse ja lasin neil hakatistel mitu aastat tagasi olla ja tänavu on nad nii õites, et näis kas kannavad ka midagi. Mul on selline muruniiduk, et kui lased lingi lahti hakkab ise jooksma, ma siis lohisen järgi nii kaua, kuni enam ei jaksa, lasen tal välja surra ja lähen ütlen kallimale, et korja palun oma niiduk niidult ära. Kunagi, kui niidukit polnud ja vikatiga niita ei jaksanud, kasvas hein sauna taga üle pea, ütles keegi mu tütrele, et tal on nii paha vaadata, et tema lapsepõlve kodu nüüd nii räämas on. Soovitasin tütrel öelda, et tema emme kasvatab seal erilist putukasorti ja siis ei tohigi niita. Kord kui kõndisin õunaaias ja ajasin seal lastega juttu, ütles üks möödakäija, et tema arvas, et meie krundil ei elagi kedagi. Nii normiks on kujunenud, et muru peab viimseni nudi olema, muidu oled laisk hooletu ja ma ei tea mis veel. Mina olengi laisk, sest olen liikumispuudega ja ei jaksa põõsa all urvitada 24/7. Mu tomatid-kurgid ja maitsetaimed ripuvad kõik maja seinal lillekastides, hommikuti käin ümber maja neid pudru kõrvale näpistamas ja õhtuti voolikuga kastmas. Muru niidan nii palju kui jaksan ja kui ei jaksa siis ei niida. Mõtted on suves, kus peaks olema üks tähtis üritus, aga selles suunas siputada kuidagi ei jaksa. Besedka seisab kuuri all pulkadena ja värvgi on ostmata. Keegi lohutas , et kui vihmad üle lähevad, siis teeme. Aknast vaatavad sisse nõgesed ja võililled ja rõõmustan, et elan heki taga, et igaüks seda ei näegi 😊