Laenatud pealkiri: B-nagu banaan

Eksisin täna ära ühele blogilehele, B-nagu banaan,kus värvikalt jutustati mälestustest, seoses banaanide ja nõuka aja esimeste banaani „kohtumistega“

Minul kangastusid ka kohe mu isiklikud mälestused

Kui meile Setumaale banaanid jõudsid, ootasin ma oma neljandat last, igatsesin nii väga banaane süüa

Kõik mind, aga keelasid, et väljamaa kraam, tea kuidas mõjub lapsele

Kui sain kuskilt mõne krooni või kaks, hoidsin seda taskus varjul seks korraks, kui üksi poodi satun

Ja oh seda õnnist hetke, kui siis sain oma ihaldatud vilja kätte ja kugistasin poe lähedal võõras trepikojas seda keelatud vilja .Tänaval ei julenud seda teha , kartsin vahele jääda .Kui laps sündis, siis esimene toit, mida ta peale rinnapiima sööma nõustus, oli banaan. Oli vaene aeg, ega praegugi banaane kilode kaupa saa osta, aga siis seda enam sai neid harva ostetud. On nii meeles, kui väike poiss ronis mööda oma isa üles ja mangus „nabaani“

Nüüd kui mu tütar last ootas, just soovitati süüa banaane, et pidi jube kasulik olema, mina teadsin seda instinktiivselt, mis mulle hea on ja olin enda vastu hea, keelust hoolimata.

Sõime ju põhiliselt praekartulit ja juu siis see korvas kuigivõrd mu ainepuudust

MILLEKS MA TULIN SIIA MAAILMA!!!?????

Hakkan vist kibestunud vanainimeseks muutuma

Üks päev sõimasin poes ühte vanameest

Ta muidugi tegi näo, et ta ei kuule mind

Ta on alkohoolik ja ei saanud oma tööga hakkama ja lasti ametist lahti ja see mees tuli mulle poes vastu ja ta ei öelnud teregi, ta kõndis must mööda kui tühjast kohast ja siis trügis veel kassa järjekorras mööda

Ja siis ma plahvatasin

Sellest polnud midagi, mis tuul müürile teeb, ma üksi seal vahutasin , aga tema hakkas kõrvahaigeks

Oli Miksus vallavanem, kui mind vallandati alatult, kui olin 20 aastat seal lapsi õpetanud

Mind lasti lahti ja see mees ei lubanud mulle vallandustoetust maksta

Ja nad tegid mulle selgeks, et mu haridus ei olegi see mis ta on jne

Hea . et nad ei vaidlustanud veel mu keskkoolitunnistust

Seda kooli ka enam ei ole ju

Nagu keskeriõppeasutust, mille tunnistust vallavalitsus ei tunnistanud keskeri hariduseks

Nad ei saanud hoida mind tööl 20 päeva, et 20 aastat oleksin ausalt täis töötada saanud, et siis kenasti viisakalt kasvõi mingi tänukirjagagi koondada ja ilusti mulle raha maksta

Nad lasid mind lahti kui viimase kurjategija või tülika tegelase, kes segab

Mu elutöö pandi kinni

Mikitamäe lasteaed mis oli, kui minu isiklik laps , pandi 1. septembril kinni

Kui olime saanud üle avamise vaevadest, organismi tööle ja vallale teadvustanud, et vallas on toimiv ja vahva laste aed, lasti mind juhataja koha pealt lahti

Sest MU ISIK ei meeldinud vallavolikogu esimehele, tal oli häbi et ma esindan nende valda vabariigis

Ja loorberid , mis oleks pidanud mina saama, tohutu töö ja organiseerimise eest, sai mu järelkäija-ta läks tol aasta vahetusel maavanema vastuvõtule

Ma istusin täna köögis ja olin mõtlik, mu poeg küsis mis mul on

Mõtlesin täna, et olen raisanud oma elust parimad aastad ja jätnud tervise ja nooruse Setumaale, kus ei öelda mulle enam teregi.
Ma tean, et igal asjal on kaks külge ja mõnel rohkem

Aga ma ei suuda leida positiivset poolt sellel, et olen raisanud oma nooruse, lasknud oma lastest kasvada inimesed, kes pole saanud muusikalist haridust, kuigi nad on andekamad kui mina, sest Mikitamäe vald ei toetanud laste huviharidust.

Mu parimad aastad on möödas , tervis läinud ja lapsed harimatud, mis asi see on, mis oleks selle juures hea mis ma sellest kõigest sain

Ma ei taha leppida ülekohtu ja negatiivsusega, sellega ei saa elus edasi minna

Mu lapsi alandati , mõnitati, peksti, tõrjuti ja mina ei pääsenud sellest välja ega suutnud neid ka päästa

Ma siplesin puuduses, külmas ja näljas ja üksinduses seal Setumaal

Nüüd ma tean, miks mu tütred nii varakult pere lõid.

Just sellepärast , et tõestada endale ja sellele valla elanikele, et nemad on ka väärt armastust ja hoolimist, sõprust ja tunnustust, mida Mikitamäe vallas nad ei saanud.

Mu paljud sõbrad on kas Jumala juures või välismaal ja uute sõprade tekkimine on selles eas nii visa.

Mu elu kisub sügisesse ja ma pole oma elus justkui midagi teinud, olen elanud tulutult

Jah lapsed, aga neidki pole ma osanud ei kasvatada ega harida. Kui mu ema hurjutas mind, et miks neid nii palju sünnitan, teistele teenijateks, sest koolitada neid ma ju ei jaksa, arvasin et need on tühjad sõnad

Ei olnud, jälle oli mu emal õigus. Istun nüüd lõhkise küna ees, elu on möödas ja midagi pole millele tagasi vaadata, midagi pole millega edasi minna.

MILLEKS MA TULIN SIIA ILMA????!!!!

Üks naine tuli mulle eile poes juurde ja hakkas jahuma, et lasteaed kolib nüüd uutesse ruumidesse, peaks soolaleivale minema.

Ikka raputavad soola värskele haavale

Minu ema ütles ikka, et ülekohus kotis ei seisa

Ma tean seda ise ka, aga ikka teeb haiget

Parimad tervitused!

Olen jälle kodus, kõht kenasti kinni traageldatud.
Kui veidi kosun kirjutan pikemalt.Lähen nüüd autoga poodi, lapsed on elamises viimasegi söögiraasu ära söönud, külmkapp tühi ja leivakastki puhtaks pühitud.

HEAD UUT AASTAT!!!

Hakkan seadma end Taaralinna poole

Homme lähen haiglasse ja ülehomme lõigatakse mind katki ja nõelutakse, siis ilusti kinni ka ma loodan

Hoidke mulle pöialt, et ilusti ärkan ja koju tagasi tulen kenama kõhuga, kui linna lähen

Lapsed on jälle laiali jooksnud toad on vaiksed, paar poissi uitab ja krõbistab ringi

Mees koorib rabarberi juurikat köögis , mina pakin asju ja ei saa isaga sugugi ühendust. Tahan ta juurde ööseks minna , vaja ju enne haiglasse minekut vannis käia, kodus on tülikas sauna jälle uuesti teha. Linnast saab hommikul ka lihtsamini hommikul Maarjamõisa kohale, kui siit hakata poole öö ajal rändama.

Testament on tegemata aga loodan et jõuan seda veel sada korda teha ja ümber teha

Et tulen tagasi ja teen veel hästi palju

Näen oma praeguste teismeliste lapsedki ära

ja nende kasvamise

Uus aasta tuli vaikselt poisid ragistasid hoovi prahti täis ja Muki tahtis end suurest rõõmust lahti kakkuda ketist

Tema on loom, kes kohe jumaldab rakette ja nendega mängimist

Mina sõin õhtul herneputru, mis oli põnev vanaaasta viimase õhtu toit ja muud meil ei olnudki , , leiva pätsi jõudsid poisid nahka pista niikaua, kui ma kirikus laulmas käisin

Käisin kirikus teenistusel esinemas, maru tore oli , et mind usaldati esinemaks väikeses ekspromt ansamblis. Ajasin ühe koha segi küll, aga pastori tütar oli sel momendil mulle abiliseks ja tema omades külma närvi, laulis aga kindlalt edasi, minu puterdamist tähelepanemata. Laulsime kolm laulu, mina koos koori vanemaga ja kirikuõpetaja oma koorijuhist naise ja kahe lapsega.

Kuna ma patukott olin jõulude ajal sanatooriumis ja ei saanud jõuluõhtu esinemistest osa võtta kooriga, lubasin ma siis koorijuhile, et võtan osa aastavahetuse projektist.

Kui olime laulma hakanud, vaatasin vilksti silma nurgast, et kirikus oli niiiiiii palju rahvast, ja kõik vahtisid ainiti meid, hakkasin nagu pabistama ja siis puterdasingi veidi. Peale seda ma enam rahvast ei vaadanud, passsisin vaid koorijuhile suhu ja sain vist enamvähem hakkama, aga kaks korda koperdasin palve ajal kepiga millegi koliseva otsa. Kui kirikust välja tulin langes laia valget lund ja hing helises. Ma sain esineda kirikus, mul pole ammu enam lubatud kuskil esineda ja ma tulin enamvähem toime ning justkui preemiaks oli ilm imeline, uus aasta võis tulla rõõmuga

Loodan veel Teiega kõigiga kohtuda armsad sõbrad!!!

Seniks kõike kaunist

Ja hoidke mulle pöialt!!!

Ma käisin sanatooriumis

5 päeva oma kallimaga

Ja mis kõige imelikum on, et ma sain 5 päeva nii ära olla, et mitte keegi ei tülitanud mind, mitte keegi ei küsinud, miks kõnnin kepiga, mitte keegi ei olnud minuga ebaviisakas. Ruumid olid puhtad, teenindajad tähelepanelikud, viisakad, vastutulelikud.

Tavaliselt on nii, et kui kuskil haiglas , või mingis asutuses või tänaval liigun või kus iganes, siis ei möödu mul ühtki päeva, kui keegi mulle miskit ebaviisakat ei kärata, minu isiklikke asju küsima ei hakka või uurima ei hakka, miks kepiga käin.

Kui esimesel päeval vannitamisruumi ukse taga istusin, käisid minu tuttavad naised Mikitamäelt, kes sanatooriumis tööd on saanud, mind korda mööda tervitamas ning kallistamas ja kui olin lõpuks tükk aega seal istunud ja oma vannitamise aja juba mööda lasknud, uurisid miks seal istun. Kui ütlesin, et ootan vanni, teatasid nad viisakalt, et pean oma ravikaardi lihtsalt ruumi sisse laua peale panema ja ei mitte mingit pahandamist, rahulolematut hääle tooni või mingit ebameeldivat näoilmetki.

Super ma ütleks. Fütobaari daamil oli küll iga päev selline nägu, et miks ma teda ometi tülitan või midagi sellist, aga temaga puutusin kokku hästi vähe , kui kord päevas endale tee vett palumas käisin, sest õhtul anti süüa kell 6 ja õhtul hiljem teeisu tekkis, siis ei olnud seda kusagilt mujalt võtt, kui oleksin pidanud minema keldrisse baari ja oma raha eest ostma , aga kuna mittetöötaval invaliidil kuu lõpus lihtsalt raha otsa saab ja kodus ootab juurikaid süües uut kuud kui issanda õnnistust, et piima, leiba, õli, juurde, osta. Seega oli mõnus olla kuu lõpus sanatooriumis muretult, lasta enda eest hoolitseda, käia igal õhtul dušši all ja tunda elust rõõmu. Mõned asjad olid seal sanatooriumis ka ebamugavad, näiteks interneti punktis oli vaid üks arvuti ja see koht tehti lahti alles veidi enne lõunat, lastele polnud midagi erilist pakkuda need jõlkusid mööda maja, karjusid ja kõõlusid arvuti taga tundide kaupa. Toitlustamine käis kahes leeris „rikaste“ tsoon ja „vaeste“ tsoon

Need, kes olid tuusiku endale ise ostnud , soomlased ja rikkamad kaasmaalased, olid ühes söögisaali küljes sööma seatud ja need, kes tulid riigi rahadega, rehabilitatsioonirahadega ravile, olid sööma seatud teise söögisaali poolde.

Mõnel päeval oli see vaeste poole söögilaud üsna kesine ja hommiku laual polnud kunagi kahvlit kaetud, nagu me oleksime mingid alamõõdulised, kes ei tea lauakombeid ja söövad käega, lusikaga ühisest taldrikust võileivapealset on üsna kehva võtta muide.

Aga küsija suu peale lööma ei hakatud, kui avastasin ühel toidukorral , et prae lisand on minu jaoks söödamatu ja nägin rikaste laual riivitud keedetud punapeeti, minu soovi peale see ka asendati . Siis läksin ka julgemaks, palusin iga kord, kui minu söögisedelisse mitte kuuluvad toiduained serveeritud taldrikule olid ilmunud, midagi kõrvaldada või asendada ja seda tehti meeldiva naeratusega, viisakalt ja kiiresti.

Viimase peal ma ütleks. Toit oli maitsev ja viimasel päeval pakuti prae lisandiks SOOLA KURKI, ehtsat SETU SOOLA kurki, ei marineeritud, ega muidu imelikuks tehtut.

Mind esimesel päeval vastuvõtnud arst nägi mind viimasel päeval koridoris ja tundis huvi kuidas mul läheb

Ta tegi seda täitsa siiralt ja see oli väga meeldiv.

Nüüd olen juba teist päeva kodus ja kuidagi uimane

Lapsed tegid mulle kena kingituse, elamine oli enamvähem korras ja kööki oli seatud veidi mugavamaks, toiduained sordikaupa pandud ja juurikad saadetud trepikotta asumisele.Kui hommikul magamistoast alla laskud , võid tee pealt mõne kapsapea kaasa haarata;)

Nõud olid puhtaks pestud ja kenasti kappidesse säetud.

Ise olid nad vahvad ja rõõmsad ja tegusad.

Sauna torustik on vaid katki läinud ja lasi vett ahju ning jahutas koguaeg ahju maha,.seega saime sauna minna alles peale süda ööd.

Kuna ma vahepeal juba veidi magasin, kargasin vaid püsti selle peale, et mees kamandas sauna, arvasin saunast tulles, et kellad on valed, kuna pool üks mu meelest normaalsed inimesed saunast ikka ei tule.Väimes kukkus veel saunast tulles mu vaipa puhastama , niiet päev ja öö on justkui ära vahetatud.

Järgmisel nädalal lähen haiglasse operatsioonile ja väike närv on sees, testament on tegemata sest ma ei tea, kuidas seda teha.Tahaks, et oleks kõik hästi korras , siis on kindel et tulen kindlasti eluga tagasi, kui miski siin väga kinni hoiab on paha lahkuda, ei tahaks oma koduseid kummitama hakata, nemad pole ometi milleski süüdi, kui mina ei oska oma elu elada nii, et hiljem ei peaks kahetsema.

Olen oma elus nii vähe veel teinud, istunud kodus oma 4 lapsega, 20 aastat ühes külas lasteaialapsi õpetanud ja tean veel nii vähe , tahaks midagi uut õppida, kuskil käia, ilma näha ja lastelaste suureks kasvamist näha ja ka poegade lapsi ja naisi näha, nemad veel koduses pesas ema-isa tiiva all.Ühesõnaga teha on veel palju, tahaks õppima minna, nüüd pole ma enam nõuka egne pastoriproua, ega setumaal elav 4 väikese lapse ema, ainus takistus on see et rahakott on õhuke ja vanust on juba hulga, pool elu on justkui ees, aga kas on?

Poen nüüd põhku

Varsti on juba uue päeva hommik

Ja ma ei taha olla kui mõni segane, kellel on päev ja öö ära vahetatud.

Eile oli mul mu teine sünnipäev

Läbiklopitud liha tunne on
ja muhk otsa ees
olen selline jube kisaja,

kui mingi jama toimub või toimumas on
nüüd aga lamasin

eile hilisõhtul külili bussi aknal

ja olin vait

olin seal lihtsalt pikali

kuulasin, mis toimub

keegi karjus

keegi käskis vait jääda

keegi otsis oma kinga

keegi rippus

rihmaga laes, bussi istmel

mis oli nüüd justkui lagi

seina asemel

ja ta rippus seal, kui väike õbluke nahkhiir

keegi küsitles oma lapsi

kas need terved on

ja mina muudkui lamasin

nägu vastu bussiakent surutud

ratastoolid hunnikus seljas

ja kellegi king oli minu taskus

keegi kargas ringi

mööda bussiakent

astudes mu juustele

mu hea sõbra jalgadele

minu jalgadele ja kätele

mina aga lamasin toolikuhi seljas

ja sõber lamamas mu kukla taga

rahvas hakkas bussijuhi uksest,

mis oli nüüd laeluugiks muutunud

välja ronima, aga mina olin ikka pikali

lõpuks leiti üles ka mind

kes ma seal tasa lamasin

õngitseti välja toolide rägastikust

ja upitati püsti

sikutati läbi juhi ukse

bussist välja bussi küljele

puiklesin küll vastu,

et olen jube suur naine

aga abistajad hõikasid ülevalt

et pole midagi, nemad on veel suuremad

ütlesin et olen 100 kilo

aga abistaja ütles, mis siis

tema on 105

ukerdasin bussi küljele välja

siis pidin hakkama sealt maha hüppama

mõtlesin, et kui bussis kõik kondid terveks jäid

siis nüüd peale avariid

ei taha küll katki end kukkuda

abistajad lohutasid

et nemad on veel suuremad

ja pehmemad kui mina

ja mina aga hüpaku

nad püüavad

hüppasin siis kõrgelt alla sügavikku

ja terveks jäin ja püsti jäin

ei olnudki nii kõrge kui alul paistis

kraavist välja ronimine oli küll tegu

üks samm edasi 2 tagasi

aga üles ma sain

sest maantee oli abivalmis,

vahvaid noori inimesi täis

ja ma ei saanudki neile aitäh öelda

sest ma ei taibanud

tee peale välja jõudes avastasin,

et jalad on jumala vedelad

ja peas on sarv

kodus hakkab tulema aga välja

sinikaid ja valusaid kohti

oleksin nagu läbiklopitud liha

ootasin öö otsa oma sõpra

et ta tuuakse haiglast koju

kui jalg on kipsi pandud

ei julenud magadagi

aga toodi alles hommikul

tema oli ainuke

kes rohkem teistest viga sai

kellelgi oli veel sarv peas,

sest ta polnud rihmaga kinni

ja tegi ka õhulendu

üle vahekäigu vastasseina aknasse

aga mina ei lennanud kuhugi

sest mina olingi vastu akent

teised ainult lendasid mulle peale

kes lahti olid

kes selja tagant

kes külje pealt

toolidega mulle külje pealt sisse

seal ma siis lamasin kõige all

ja olin vait

koju sõites liinibussiga

kinnitasin rihma

sest öised seiklused

valutasid teravalt mu ihul

meil oli eile uus sünnipäev

ütles üks mu kaaskannataja

meil oli õnne

Kui keegi tähele on pannud pole ma tükk aega midagi välja pannud, olen kirjutanud „sahtlisse“

Olen olnud leinas, segaduses, kuskil ära, nii füüsiliselt kui vaimselt.

Mu üks armas sõber kirjutas, et tunneb end igal pool võõrana

Minagi tunnen end võõrana, seda aga oma rahva hulgas, isegi omas isiklikus kodus

Setumaal polnud ma oma, ka mitte pärast 20 aastat, ei olnudki, olin suurest linnast ja isemoodi, „mõtsik“ nagu nad ütlevad .

Tartuski elades 27 aastat polnud ma kodus, olin isemoodi ja võõras

Ei joonud setudega koos ega käinud dressides nagu teised, käisin alati puhtas kleidis, kodus põllega. Lugesin kummalisi raamatuid ja rääkisin kummalist keelt, vahel panin oma suu kinni kui naaber ei saanud primitiivsetest väljenditestki aru, läksin istusin nädalate kaupa oma korteris, sest rääkida kellegagi ju ei olnud.

Kui Räpinasse elama sain, lootsin, et nüüd hakkan elama, saan suhelda, mind enam ei võõrastata, saan seltskonda

Lootus pidi olema lollide lohutus!!!

Ikka ei võeta seltskonda ja ikka vaadatakse viltu.

Käisin oma kalli sõbra Paul Saare matustel, kartsin veidi minna, lõpuks ikka läksin ja teate kergem sai. Mul polnud rahagi sinna sõiduks ja laenasin kokku ja leppisin kokku, et keegi teeb mulle kimbu võlgu
Üks vanem daam oli temaga viimasel ajal sõbraks saanud ja siis kukkus mind hurjutama, et mina polnudki Pauli sõber, vaid Paul hea inimene mind vaid talus ja suhtles vaid viisakusest ja kui ma enne surma tahtsin Pauli vaatama minna, siis kukkus kisama , et ma ei pressiks ennast sinna. Issanda loomaaed on mitmekesine, see daam on veel minu väimehe tädi , hakkas veel mu tütrega tülli , et tütreke ei tea pooli asju ja elu on hoopis teistsugune kui TEMALE paistab ja tema ema(st. mina) ei olegi selline nagu nagu mu tütrele paistab jne.
Helistas mulle see daam veel Pauli surma õhtul ja kukkus seletama rõhutades , et Paul oli imeline inimene, et oli suuteline suhtlema IGASUGUSTE INIMESTEGA. Mõtlesin algul , et ei lähegi matustele , mees ka arvas ka , et ma ei peaks minema , et võin selliste tigedate inimeste pärast veel seal psühhotrauma saada.
Aga kui helistas selle kooli, kus Paul aastaid õpetaja oli, praegune direktor ja veel üks minu ja Pauli ühine hea sõber , siis mõtlesin et mul on seal ikka häid sõpru, kellega koos tahaks ikka Pauliga hüvasti jätta ja näha sõpru, keda pole aastaid näinud. See on nagu sugulastegagi, et saavad kokku vaid matustel
Ja peale kõige selle olid minul väga erilised suhted Pauliga ja kui seda keegi ei tea ongi hea, aga mina ja Paul teame ja sellega pole kellelgi asja.
Paul rääkis mulle oma isiklikke asju, mida keegi ei tea ja kui oli vahel väga üksik , teised käisid sinna vaid jooma , siis minu lasi ta ikka sisse oma keldri ateljeesse. Pauliga seoses on mul vaid soojad mälestused ja ikka ja alati erilised. Kui me helistasime, siis kõlas alati tema hääles vahva tuline elulisus, veel suvel me rääkisime, ma pikalt ei saanud rääkida, sest laua telefoni tal ei olnud enam ammu, aga mobiiliga ju kaua ei räägi.
Nüüd kahetsen et oleks võinud tihemini helistada, aga ta oli niiiiiiiiiiiiiiii optimistlik , et ma ei uskunud, et ta vähile alla jääb.

Jube kurb on ja samas ma ei teadnudki, et ta nii vana on(61), ta oli alati nii noor ja tundus igavene. Elu on nii habras ja see et ta ühel hetkel võib äkki otsa saada tuleb vaid sellistel momentidel meelde. Ja siis on niiiiiiiiiii kahju, et kui palju asju on ütlemata jäänud oma kallitele inimestele

.

Õigeusu preester oskas panna terve matuse seltskonna hingama kui üht rütmi, käis aga oma viirukiga ümber kirstu ja laulis, üks naine kogudusest tal kajana kaasa laulmas.

Miks meelemõru ära läks, ei teagi ja kui Paul veeretati teise ruumi, oligi kergem olla

Peielauas sain istuda koos heade vanade tuttavatega ja mis kõige vahvam oli , et mind mäletati sooja, helde, armsa, empaatilise, heatahtliku ja abivalmina. Paremana kui ma ennast ise tunnen ja seda tuldi mulle ütlema , aaaaaa sina oled see Marju, kes Paulile alati sooja süüa tõi, et kes alati küpsetas ja seda ka teistel pakkus Aa , sina oled see Marju, kelle juures me tihti pannkooke söömas käisime ja üks mäletas, et olin tema emale poest süüa toonud ja tema vanaema eest hoolitsenud, kui see haige oli. Ma ei mäletanud nendes asjadest pooli asju

Nad istusid heameelega minu kõrvale, mida siin Räpinas tihti ei tehta, meenutasid asju, mida mina enam ei mäletanud. See oli normaalne, et räägiti mälestusi Paulist, ses see oli tema ärasaatmis-, mälestusõhtu

Poleks arvanudki, et minust nii palju head osati rääkida ja mäletada. Mu enesehinnang sai pika pai Mõtlesin enne, et keegi ei märka minus kunagi midagi head ja kõik näevad minus alati halba, kutsuti mind ju Tartu päevil ja isegi aastaid hiljem„psühhotraumaks“ või lihtsalt „traumaks“ mu tundliku natuuri pärast ja see oli solvav ning seda enam oli nüüd meeldiv üllatus kogeda vastupidist..

Kuidas elate ses jõuluootuse ajas?

Mida teete, kui terve maailm pillerkaaritab, mina näiteks lähen sanatooriumisse ja pääsen sest hüsteeriast, ma mõtlen „jõuluhüsteeriat.“

Saan vaikselt olla iseendaga ja omaette.

Mind pole eriti kunagi see sööma ja joomapeo aeg puudutanud, sest polegi kunagi niipalju süüa, et saaks end haigeks süüa. Otse vastupidi

Alati kui vanasti jõuluvaheajal koolitustel käisin, lahkusin vaikselt kohvilauast, kui hakati ägama , et oi kui palju sai pühade ajal söödud, polnud minul millestki sarnasest kaasa rääkida, sest vahel ei olnudki mul midagi pühade lauale panna.

Mäletan aastavahetust, kus olin jälle lastega üksi, pesime end puhtaks, tuba oli soojaks köetud, see oli siis lausa luksus, muidu oli tihti tubagi külm, sest puud olid märjad ja sooja ei andnud ja kõht ning külmkapp tühi.

Sellel aastavahetusel oli tuba soe ja vannituba veel toimis, ning peale vanni kõndisime lastega öösärgis ringi, istusime ka öösärkides lauda, söögiks olid vaid keedetud oad ja taimetee ja oh sa poiss, lauda istumise momendil tõi naabrinaine väikese kausikese sülti, see oli lausa piduroog.

Nii me siis „pidutsesime“, vaatasime veidi televiisorit, öösärgid seljas, palja jalu ja kui „piduroog „, söödud pugesime voodisse.

Kui süda öösel helistas kallim, oli ta imestunud, et me juba magasime.

Sellelgi aastal on mul juba enne jõule rahad otsas, õnneks on maksud makstud ja võin südamerahuga uude aastasse sõuda.

Natuke on varuks piparkooke ja komme, mis tulid lasterikaste perede ühingust jõulukingiks. Jagan need siis 23nda hommikul sokkidesse ja ongi minu laste jõulud

Tüdrukud on sunnitud koera, maja ja poisse hoidma, panin nad lihtsalt fakti ette ja ütlesin, et see ei lähe üldse mitte vaidlemise alla. Nad mõtlesid küll, et võtavad poisid linna ja jätavad koera ja maja maha.

Peaks nende olemist veidi leevendama millegi põnevaga, mis on aga kodus põnevamat suure linna tuledest?

Lugesin oma armsate sõprade blogge , jälle on meie hulgast lahkunud õnnetuse tõttu armastatud muusik, sõbrad on leinas, langetan minagi nendega koos pea.

Me ei tea iial millal me aeg otsa saab ja seda üürikest, mis meile antud on, tuleks kasutada iga päev nagu oleks see viimane, et poleks kahju mõttetult tulutult peetud sõdadest, et poleks kahju ütlemata jäänud headest sõnadest

Muidugi on raske anda kõigile andeks, aga kõigiga ei saagi sõber olla vaid sõbralik saab ju olla.

Mul on vanem poeg haiglas ja ärkasin pool viis üles, sest närveerin, kuidas tal läheb, tobe oleks pool viis hommikul haiglasse helistada, aga süda valutab

Tal lõigati eile nina vaheseinad sirgeks, need olid kõverad ja ühte ninasõõret justkui polnudki. Eile helistasin, siis ta oli ikka niiiiiiiii õnnetu häälega ja saatis mulle hiljem veel sõnumi, et op on läbi ja olemine kehva, ei tea kas oli veel narkoosist segane, et ei saanudki aru, et olin talle juba helistanud.

Kell pool viis läks mul uni ära ja kargasin püsti, tegelikult on see väga lihtne op, aga ta on mul astmaatik ja allergik ja rohud jäid tal kõik maha ja alles oli ta kopsupõletikus olnud, niiet ema pea mõtleb sada asja enne läbi, kui saab teada, kuidas tegelikult reaalselt asjad on. Minul pole kuhugi enam kiiret, tööd ei ole kus peaksin higipull otsa ees rabelema, pühadeks lähen mehega sanatooriumisse , tüdrukud kutsun koju , kuigi need tõrguvad vastu, aga ma ei saa ju sanatooriumisse minemata jätta, sest lapsed ei taha koju tulla .Ju ma olen siis nii halb ema, et nad koju ei kipu .Olen muidugi süüdi, et kui nad mind vajasid olin tihti ära, aga tehtut ei saa enam tagasi pöörata ja heaks teha Kui olin nendega aastaid üksi kodus ja ainult nende päralt, seda nad ei mäleta. Nad mäletavad ainult kui olin kuri või ära.

Kui vanem poeg sündis, siis varsti pärast seda hakkaski elu mehega kiiva kiskuma, siis tuli ju rahareform ja minu mehe tervis ning meeleolu oleneb suuresti tema rahakoti seisust. Ja kui tööle sain , läksid meie suhted täiesti käest ära Tal polnud oluline, kas meie tütar saab oma ema tehtud lasteaeda, mida soovitati arstide poolt , et vajab arenguks kollektiivi, vaid ta oli tige, et ma polnud enam kodus ja sain kodusistumisest vaid 200 krooni rohkem raha ja valisin ikka töönaise elu, sest ma pidavat kartma kodus olemist. Võibolla ongi tal õigus? Olin selleks momendiks, kui uuesti tööle sain(lasteaia juhatajaks sain) juba 8 aastat järjest lastega kodus istunud ja haarasin lennult igat koolitust, et ilma ja inimesi näha Kui ma püüdsin meeleheitlikult üksi peret ülal pidada, abi otsida, tööd vahetada, meest vahetada, ei saanud lapsed sellest aru, vaid leidsid, et olin ära oma tarbeks. Aga kui end ravimas käisin, ei teinud ju seda vaid enda tarbeks, tahtsin olla ju elus just nende jaoks, käia koolitustel, et olla parem ema, parem õpetaja. Nüüd kui midagi lastega halvasti on, süüdistab mind mees, et mina olen kõiges süüdi, kuna mind polevat kunagi kodus olnud. Psühholoogki naeris, et olen kui haldjas, keda keegi ei märka Panime siis kirja, kes mis keegi koju kell tuleb ja kodust läheb. Kui ühe õhtu kodust ära olen, ratastooli tantsu pärast, seda märkavad kõik, aga et mina ülejäänud aja alati kodus olen, ei märka keegi. Pesamuna ärkas, teen talle muna nüüd, et olla täna parem ema, kui juba ärkvel olen, olen tavaliselt lasknud neil olla iseseisev, ise ärgata, ise leida endale kapist süüa , mille olen õhtul ära jaganud portsjoniteks. Ei kõlvanudki pesamunale mu muna , olevat liialt soolane. Kui psühholoogil käisime, siis tuli välja, et lapsed ei mäleta iial seda, mida olen teinud hästi, vaid seda, mis vahel halvasti läheb ja kuulutavad seda kui alatist reeglit, kui olen vahel loobunud süüa tegemast, sest keegi ei tule lauda, kui ma hõikan ja ma söön üksi ning minu hoole ja armastusega valmistud toit jahtuba ja kuivab laua peal, siis vahel teengi vaid endale ja siis nad kaebasid, et ostan endale kana ja söön seda üksi ja neile ei anna .Jube mulje võis psühholoogile jääda. Lastele ostan sealiha, see on odavam ja seda saab siis ka sama raha eest rohkem ning endale ühe killukese kana.

Kui kaalujälgijaks kunagi hakkasin, siis sai mul paari kuuga raha otsa ja võlad kaelas, sest mu süda ei lubanud üksi salaja sinki ja õuna süüa, kui lastele osta ei saanud.

Nüüd kui südame kõvaks teen ja endale eraldi vahel kana ostan, on kohe kisa lahti.

Kui kunagi 40 kilo maha võtsin, tegin vahel õuna päevi ja oli kodus reegel, et iga üks saab ühe õuna ja ülejäänud on minu, siis nad said nagu arugi, kuulsin korra, kuidas mu noorem tütar seletas oma sõpradele, et ta teeb sõbraga OMA õuna pooleks ja ülejäänud õunad on ema dieet ja seda ei tohi puutuda. Poisid on viimasel ajal nagu mingid arusaamatud tüübid.

Eile kui endale kaks kana pooltiiba ostsin, lõikusin need killukesteks ja peitsin juurikate alla ära, enne kui ühisesse lauda istusin, sest jube piinlik on kuulata võõraste inimeste ees, et ise söön ja lastele ei anna. Arstid ütlevad, et kui eelmine kord liha üldse ei söönud ja kõik juuksed mul maha kukkusid, oligi selle süü.

Küsimus Kajale

Kuidas Soomes on selle toiduga, räägitakse, et seal on kõik jube kallis, mul on üks tuttav, kes elab Eestis , ise on Soome kodanik, kuna seal on kõik väga kallis ja siin on kergem soome pensioniga hakkama saada.?!

Kuidas tulete toime seal mere taga oma laste koolitamise toitmise ja katmisega?

Kui mõni kibestunud inimene ütleb, et ta vihkab jõule, siis ma nii öelda ei saa, aga ma võtan neid rõõmsa rahulikkusega.

Jõuluaeg ju imeline aeg
Laupäeval algasid selle aasta jõulupeod minu jaoks, kummaline on minna jõuluvanale salmi lugema, trampides läbi pori.

Ja keegi ei tahtnudki mu selle aasta jõulu- luuletust kuulda
Aga õhtuti säravad juba küünlad igal pool postide ja majade küljes, aga jõulutunne pidi olema igas ühes endas.
Vanasti kandsin salli küljes kellukesi, riputades igal pühapäeval neid juurde, et oleks jõulutunne. Olin vahva krapsakas noorik ja iga mu samm helises, inimesed vahtisid järele, kui linnas liikusin. Nüüd sellist tähelepanu enam ei tahaks, sest see pole enam kena vaatepilt, kuidas kõnnin oma karguga ja moondunud kehaga
Hing on hiljutisest matusel käigust ikka veidi haige, seepärast ihkangi lumevalgust, siis ei ole ilm nii pime. Muidu tuled hommikul üles ja ei saagi aru, kas on õhtu või hommik, ühetaoliselt on hämar.
Käisin pensionäride peol ära, sain oma kommid kätte, kuulasin veidi muusikat ja tulin ära.
Istumine oli korraldatud pikkadesse ridadesse ja inimesed olid end mugavalt rea algusesse seadnud ja edasi istuda ei soovinud. Kes veidi hiljem tuli, pidi kas marssima ümberringi üle terve saali uudishimulike ja hindavate pilkude all või ronima üle istuvate inimeste jalgade
Kõik pensionärid on Räpinas kokku sukatud, nii muidu invaliidid kui vanaduspensionärid. .
See ei ole normaalne aga nii on Räpinas korraldatud ja Põlvaski on pensionärid ja kõik segamini. Noortel ja vanadel on ju eri vaated elule, aga kelle see asi on

Tundsin end ikka väga imelikult seal 80 aastasete hulgas. Muusika oli ka nii vali, et oli tunne et korraldajad arvasid, et kõik pensionärid on kurdid. Vald kinkis pidulistele suure koti kommi ja kui seda rahvale ühe kaupa jagama hakati, pidid jagajad jälle koperdama pikkade tihedate inimridade vahel. Kuna valju muusika saatel rääkida kellegagi polnud võimalik ja mulle ei meeldinud, kui keegi üle minu oma tuttavatega suhelda püüdes, minu pea kohal karjus ja mu juustele toetas kummardades, tulin tulema poole peo pealt.

Televiisorist kostab juba varasest hommikust jõulumuusikat, on tunne, et peaks ikka postkontorisse vist kellukeste järgi minema, et jõulutunne ka mind kord külastaks….