Täna siis Fb- blogi teatepulk minu käes

Äratus 4.45

Öised kommid loetud,  tukkusin teleka ees, siis vaatasin kella ja vaatasin vist ümber nurga, minu ajuni jõudis kellaaeg 7.45. Krabasin  poisi voodist välja, toppisin riidesse, ise vabandades, et magasin sisse,  kui laps riides, vaatasin kella ja kell ei olnud  seitsegi veel. Panin siis poja multikaid vaatama, ise kohvi keetma, tööd rabama. 7.20 saatsin lasteaialapse kenasti teele ja asusin hommikusööki endale sättima. Soojendasin eilse pudru ja asusin  arvuti taga hommikust  sööma, ise  ühe silmaga tööd ja teisega pudrukausis. Ühel hetkel, 7,45,  tuli  undamine väravast sisse, laps tuli tagasi poole tee pealt, mänguasja päev ja tema unustas mänguasja maha. Otsib ja nutab ja raiskab aega, 7.50 sai siis uuesti teele mindud. Loodan, et läks kiiruga, muidu jälle kirjutatakse emmele kurje kirju, et miks ei peeta lepingust kinni. Lõpetasin tööpäeva ja pugesin teki alla tagasi. Mingil hetkel käis mees kummitamas ja  jutt, mis ta rääkis, minuni  terakestki ei jõudnud. 11.35 kargasin üles ja kukkusin lõunat tegema, eile sai ühe endatehtud keraamilise tassi  vastu vahetatud pool kilo värskeid kukeseeni. Õhtul küll kurvastasin, et nii odavalt oma lapsukese ära andsin, aga kui siis hakkasin neid seeni pannile lõikuma, enam ei kahetsenud, lõikasin kui puhast kulda, nii ilusad ja puhtad ja värsked ja …

Ühel hetkel saabus mees mu selja taha kobisema, mullaseid seeni lõikad otse pannile, appi?!

Küsisin, et kus sa seda mulda näed, minu sõbranna ise on oma väikeste käekestega kõik ilusti ära puhastanud, ühe kaupa ja noaga kõik paha ära lõiganud. Võttis ühe seene kätte ja imestas, et on jah ilus ja puhas. Keetsin makaronid ja vaaritasin sousti valmis ja söömise ajal sain kuulda märkusi, mida ma enam õnneks ei mäleta. Lapselaps muudkui tegi nägusid laua taga, püüdsin neid ka mitte näha, ise kiites, et talle meeldivad kukeseened.

Loopisin nõud kraanikaussi ülestikku ja tulin voodisse logima, kui kõht täis, siis nõusid pesta enam ei jaksa. Mõtlesin, et kui kohe kirja ei pane, mis toimus, siis pärast enam ei mäleta.

 Sai veidi pikutatud, loetud tuntud kirjameeste kirjutisi, luuletatud ka natukene ise, läksin pesin mõned nõud, panin keema mingi lihataolise eseme ja koristasin laua, siis väsisin ära ja olen jälle voodisõber ;)

Poeg tuunis lõunasööki  ja sellest sai sujuvalt õhtusöök, kutsus mind ka lahkelt lauda. Kui alla söögituppa  jõudsin, songis lapselaps jälle kurja näoga toitu ja andis oma portsu mulle ära. Toitsin oma keha, viskasin musta nõu kraanikaussi paremaid aegu ootama ja olen jälle voodisõber.

Vaatasin siis, et kell saab seitse ja on reede ja et lähen  Taize palvusele, ajasin end voodist välja toppisin riide, kammisin pea ja läksin kirikusse. Ei olnud seal kirikus kedagi , uks lukus ja  ukse peal ka ei mingit teadet, et jääb ära või nii. Tulin lönta-lönta tagasi , kakkusin end riidest lahti ja olen jälle voodi sõber. Uurisin kodulehelt, et kas on midagi kirjas , et täna ei ole  palvust või pastor  puhkab, ei midagi. Niisiis ongi elu põnev järgmine  reede lähen jälle, et kui on palvus,  on tore, kui ei ole palvust, siis kurvastan ja lönta-lönta koju ;) Kaunist reedet siis kõigile, ei saanudki kirikus üksi kõvasti ja valesti laulda :)

Sain eluga tagasi, aga nüüd olen ümmarguste taldadega ;)

Saime lõpuks laulupeolt koju ja tänu põlvamaa kummalisele kulturnikule veidi kummaliselt.

Laulupeo elasin kuidagi üle, inimene on ikka üks vintske elukas.

Jalad tahtsid all lõhkeda suure pingutuse peale, kuigi pea oleks tahtnud ikka käia ja laulda ja suhelda ja …

Proovisin istuda kui see oli võimalik  ja pikutada.

See andis veidi  jõudu juurde

Aga käimist  oli sellest hoolimata, et rongkäigus ei käinud, toitlustati meid mingis näituste paviljoni laohoones,  mis asus  laualulavast üsna kaugel, sinna ja tagasi marssimine oli paras katsumus. Söömist saatis  vali lõugamine, mis ehmatas esimesel päeval makku krambid, söök sisse ei mahtunud , kui läks siis justkui  ei toitnud. Kui olin korraldajale öelnud,  et vaiksemalt oleks parem süüa , siis järgmistel päevadel käis kohtadele juhatamine veidi vähem kärarikkalt.

Aedu ja tuvamehi oli ka nii palju, et vahel ei saanud aru, kuidas liikuda annab , see tekitas ka lisa tühja kõndimist. Mõnes kohas oli  mu kark ka võlusõna eest aga inimesed tundsid end veidi ängistatuna, et oli mingi vipi ala, kus liikuda ei tohtinud ja kui sinna olid sattunud siis välja enam ei saanud.

Laval kohtusin oma koolikaaslastega, keda polnud kohanud üle mitmekümne aasta, laulsime rõõmsalt ja mõnuga puudutasime ja  kallistasime ja kätlesime ja…

Oli  vahva, aga väsitav

Lõpus ei tahtnud rahvas lavalt lahkuda,  muudkui laulsid ja laulsid

Laulupeo tunnuslaulu saatel siis lahkusime lavalt.

Väravas ootas meid ja tervitas mind üks tuttav kunstnik.

Haaras mind oma mehisesse kaisutusse, lõi käed ümber nagu ma oleksin õhuke, kui heina kõrs, mitte nagu heina kuhi nagu ma tegelikult olen, eriti  rahavariietega.

Andis hea tunde kodu teele.

Kuna ma rongkäiku ei läinud  ja ootasin oma koori,   istudes väravas koos kaheksakümneste memmedega, rongkäigu rahvas ikka hüüdis, et elagu  memmed

Äge oli!

Enne viimast lavale minekut   vennastusime nende memmedega, nad itsitasid kui noored tüdrukud äratundmise  ja kohtumisrõõmust.

Tagasi sõiduks pidime marssima mitu kilomeetrit mingisse bussi peatusse, kus ootasid meid bussid ja osa sellest teest oli järsu tõusuga mäkke, kus mul süda tahtis  seest välja karata pingutuse peale ja astma tuletas meelde ennast.

Toetasin  korraks oma tagumiku ühele kivile ja keha võttis end uuesti kokku.

Bussi peal ootasime tükkaega pasunakoori , kes oli juba ammu koolimajas. See oleks mõeldamatu olnud trummide ja muude pillidega seda matka läbida ja üldse ma ei tea, kuidas organiseeritakse selliseid asju, arvestamata inimeste ja nende võimalustega.

Saime telefoni teel selgeks, et ootama ei pea ja   suundusime läbi ummikute ja kitsaste teeolude ööbimispaika, et võtta oma pakid ja suunduda kodu teele. Naised olid üleootuste toredad, välja arvatud hetk, kus hakkasid mu sõnavabadust piirama, võtsin seda võltsviisakusena ja ütlesin ka selle välja.

Bussis siiberdas ringi üks poiss, kes oli nagu duracelli jänes, naistele meeldis väga ta sebimine, aga mulle tundus ta vähe imelik.

Natuke pealetükkiv ja mõõdutundeta, aga ta organiseeris asju nii, et kõik daamid said oma väravas bussilt maha ja ei pidanud raskete pakkidega öös vantsima pikka maad.

Täna olen rohkem voodi sõber , kui muidu ja lakun haavu  ;)

Jätsin oma kübara suure sebimise peale bussi ja kui firma juhile helistasin  ja tänasin  hea teeninduse eest, siis no  selline tunne oli, et nagu oleks  rääkinud midagi ebameeldivat, telefoni teises otsas oli justkui tuim tümikas või  ei saanud ta aru millest ma rääkisin

Suhtlemises igatahes see mees kodus ei ole, vastupidiselt ta pojale, kes ka ta firmas töötab.

Aga ma  püüan rohkem selle firmajuhiga mitte suhelda, kui võimalik..

Elu on selleks liig lühike, et seda  kurvastamise peale ära raisata

Olge terved ja kõike kaunist !!

Üks ilus naine möllab päälinnas ;)

Hull naine, vedasin end ikka laulupeole.

Eilne öö läks kenasti ööbimiskohas,   välja arvatud see, et unes nägin natuke õõvastavaid asju.

Eks selles ole ka süüdi postimehe uudised,  üks farmi tööline uppus ükspäev virtsa sisse ja selle artikliga oli palju janti, inimeste lolle kommentaare jne.

Mina siis ka nägin unes, et läksin vetsu ja põrand läks jalge all katki ja olingi elusa pasa sees, vajusin ja vajusin. Ei saand käsi ka enam virtsa seest välja, hõikasin appi, aga häält ei olnud. Ärkasin selle peal, et Indrek Taalma tuli alla mingist trepist ja hakkas mulle kätt ulatama. Ärkasin ja ei teadnudki, kas pääsesin :)

Naised naersid, et olin hõikand läbi une ikka aa ja aa.

Koori naised olid kenasti kokku hoidvad ja sõbralikud ja tegid olemise vahvaks ja  talutavaks esimesel ööl ja päeval. Loodame, et edaspidi ka nii hästi veab.

Selja  taga on tõeliselt raske proove täis päev, pikki seismisi, laulude kordamisi, üles ja alla ronimisi jne

Kahe proovi vahel istusin seal lauluväljakul pingl, päike paistis lagipähe.

Panin  kübara silmini pähe, ise  maani valges proderiipitsist kleidis, käes valged pärlitega pitskindad, peal Räpina triibuseeliku riidest vest, millel "Moe mutteri" must tikitud pross, peas must  laia servaga õlgkübar. Jalas valged põlvikud ja mustad sandaletid. Istun seal ja kõlgutan jalgu ja...

Siis tuleb minust mööda kooride üks üldjuhte,  jääb seisma ja vaatab  mulle otsa.

Vaatab mulle otsa ja ütleb, et küll sa oled ilus. Kokutasin,  et tänan.

Oi sa jutt- mina, hambutu eideke, lombakas ja ülekaaluline …. ja ilus.

Kui ta ka nalja tegi, oli see kena nali, kergitas mu  eneseusku ja andis terveks päevaks hea tuju.

Õhtuses proovis laulis see „ilus“ naine sirge seljaga ja kogu südamest.

Vedasin oma väsinud kondid ja villis tallad ööbimiskohta,  parkisin kere õhtusööki täis ja imestan, et ei hakkagi ümber kukkuma. Valeta ullikesel suu ja silmad täis ja  vaata, kui palju jõudu see annab ;)

Ilusat pidu kõigile ja kaunist nädalavahetust!!

Kaks päeva veel vastu pidada, hoidke mulle pöialt!!!

Rachel Ray

tegi teleekraanil nädala söögid korraga valmis ja esitles seda, kui nutikat nippi.

Iga  uus on unustatud vana.

Minu ema tegi alati puljongid ja  prae ning kastmepõhjad valmis eelmisel või üleeelmisel päeval .

Siis ei olnud puljongi pulbreid ega kauplustes poolfabrikaate, mingid kotletid olid, aga neid ta ei kasutanud, vaid tegi kõik kotleti taignad ja puljongid ise.

Ükskord tulime   sõbrannaga koolist ja pistsime nahka ema valmistehtud moorprae, millest suur pahandus tuli, emal oli plaanis  töölt tulles kartulid  ja kaste juurde teha.

Aga põhi komponent oli kadunud. Ei mäleta kuidas see konflikt lahenes peale kõrvade risustamise suure kisaga, aga eluks ajaks on meeles. Väga hea liha oli muideks.

Pole ammu ise kodus  süüa teinud, kas pole  millest teha või olemine nii kehv, et  jaksu  ei jagu.

Kui siis olin  täna mitu head  rooga ära vahtinud ja suud vesistanud helesinise ekraani ees,  läksin telesaatest innustunult alla kööki ja tegin endale  ühe mõnusa köögiviljaraguu nagu seda nimetaks Rachel Ray.

Nii palju jahu ja võid ja ma ei tea mida kõike lisas Rachel Ray ma ei  pannud, aga maitsev suutäis sai küll. Mees ikka kommenteeris, et kas nii siis  süüa tehakse ja jälle ma olen söönud, nagu ise väga teaks midagi kokkamisest ja keegi söömata sile püsiks :)

Pean oma palgatööd veel südaööni vuhkima ja tühi kott ei pidavata väga püsti püsima.

Laps vaatab alumisel korrusel  täispikka multikat, mille vahele näidatakse kondoomi reklaame, hiilisin ruttu teisele korrusele ,et ta ei küsiks mis see turex on .

Imestan multika tõlkija  sõnavara, et tal on kõik asjad täidega on ja teda keegi ei koti.

Ei viitsinud lapsele seletada, et nii pole viisakas rääkida , aga kui ta peaks multika sõnavara kasutama hakkama, siis tee sa selgeks, et nii ei sobi.

Aga nagu mulle ikka enamasti kombeks on, et  muretsen siis kui mure käes.

Pistan ülejäänud roa Rachel Ray soovituse järgi külmikusse järgmist söögikorda ootama  ja proovin mitte telekast tuleva mahlase teksti peale  vihastada.

Vanasti, kui kõike tsenseeriti oli ka halb, aga praegu on mõni asi ikka üle piiri, laste multika vahele ikka ei sobi  mu meelest kondoomi reklaam ja multikate tekst võiks ikka olla  lastepärase sõnavaraga , mitte ülepaisutatult vulgaarne?!