Wednesday, May 30, 2007

Käisin eile Taevaskojas

Sõbrans helistas hommikupoolikul, et lähme end tuulutama , tema poolt auto , minul oli vaid jalad kõhu alt vaja välja ajada ja end väravast sõidukisse vedada. Läksime Riinaga lausa eufooriasse- mõtle saame kodusest tohuvabohust( eksamipalavik, lapse lapid, tiinekate kisa jne) loodusesse. Haarasime asju siit ja sealt kaasa, et piknikul oleks kõik olemas, hüplesime kui väikesed lapsed rõõmust. Tormi magas põrandal oma mängu vaibal kui inglike ja oli veidi kohkunud ning üllatunud näoga kui hakkasime teda turva hälli toppima.
Ühel hetkel oli "tõld" ees ja sõit läks lahti.

Loodus on ikka ullult mõnus kevadel, auto akent eriti lahti ei juletud hoida, sest üle 50 aastased inimesed (sõbrans ja ta õde)kartsid lapsele tuult peale lasta , seepärast autosõidu ajal kevade hingus ninna ei tikkunud. Aga mööda sõitsid erinevad puud, kellel olid küljes kui uued rohelised sõrmed.

Tahtsin nii väga Saesaare elektrijaamas ära käia, ma ei tea, mida ma seal näha lootsin

27 aasta eest elasid seal Kalmeri sõbrad, mälestus katked sest ajast on kuidagi eredad ja kaunid, veidi valusad ja samas ilusad.

Elektrijaam tol korral oli muuseum ja teisel poolel elati. Kalmeri sõbrad oli sellest kena pesa teinud, mõnusa alumise korruse kabineti, kus Kalmeriga ööbisime ja ülemise korruse köögi ja armsa magamistoa.

Ronisime nüüd sõbransiga , neljakuune Tormikene kaenlas ja mina oma küünarkepiga koperdades alla orgu järsust trepist, mis viis sinna elektrijaamani. See trepp oli kui tõeline taevatrepp tohutult järsk ja alt trepile vaadates pidi vaatama otse alt üles otsekui taevasse Sammaldunud ja lagunenud oli ta ka, rada oli küll sees, et käidud seda teed ikka hiljuti oli.

Poolel teel palusin sõbransi, et see päästaks mind mu kallist koormast, sest Tormi hakkas vigisema, kuna tal oli väga ebamugav rippuda vanaema süles, kellel oli äkki tohutu hirm lapse pillamise ees ja kukkumise kartus Kui alla jõudsime, ei leidnud ma enam midagi sellest, mis kaunites mälestustes oli . Elektrijaam möllas mörinal tööd teha ja korterist oli saanud purukspekstud akendega vare, isegi ahi oli visatud õuele kildudeks
Muidu oli Taevaskojas kõik nii ilus korras, jõudsime Saesaare elektrijaama õues ja ümbruses ära käia, kui hakkas kõvasti sadama. Vihmahoog rabas meid, siis kui olime jõudnud just end pingile jalgu puhkama sättida .Helvel, mu sõbransil oli kaasas mitu suurt kilekotti mille mässisime enestele ja imikule ümber. Samas ilmusid metsast välja ka Riina ja Helve õde, kes olid läinud lättele vee järele ja marssisime siis autosse tagasi. Sõitsime vihma eest ära Kiidjärvele. Kiidjärvel palusime luba teabe keskuse terrassil, kus oli laud ja toolid, einestada. See oli tõeliselt vahva piknik-

terrass rippus jõe kohal, mööda sõitsid kanuutajad, taamal paistis tohtu suur punastest tellistest vana veski, kõik haises mõnusast kevadisest õitsemisest.

Minu sõbrannad olid kaasa võtnud, kes liha, kes köögivilju, minul oli kaasas eelmisel päeval küpsetatud pikkpoiss ja pikniku nõudekomplekt. Jagasime oma toitu, nõusid ja jooki. Riina söötis oma Tormit rinnaga Tõeline idüll!!!

Tagasiteel oli teeääres tõeline maikellukeste väli. Helve pidas auto kinni ja korjas endale pundi looduslikku parfüümi, mina ahmisin seda kopsudesse, kahju oli neid katkuda, kodus akna all ka mõned juba õitsesid.

Koju jõudnult oli ikka silme ees midagi ilusat ja midagi valusat

Saturday, May 19, 2007

Natuke

nutune on see kevad mul tänavaasta
Puud juba hakkavad isegi lehtima,
aga minu kehast oleks üle käind kui tsunami.
Mõni päev tundub, et hakkab nagu eluvaim tagasi tulema
Teine päev on selle eest topelt kehvem olla
meedikud ei oska midagi arvata, kunas see parem päev tuleb ja kas üldse kunagi tulebki

Aga rõõmu teeb see, et lapselaps on juba asjalikum
ja mul ei ole temaga enam nii raske toime tulla, kui alguses
mõnel ööl laseb ta meil juba magada
sedagi on päris palju
õuemuru on võilille vaiba all aga mul pole jaksu talle appi minna
tuttavad ja sõbrad kõnnivad ja sõidavad mu aiast mööda kael otsas viltu
sest kahjurõõm pidi olema kõige suurem rõõm
kõige uudishimulikumale olen tahtnud trepilt järele hõigata, et vaata no ette ka, mis sa mu aeda jõllitad, muidu sõidad ninuli
naabri aias pole aastaid midagi liigutatud ja praegu lokkab seal tõeline rohtla
see on omajagu iluski
kuid sellises hoolitsetud aedlinnas, kus elan hakkab iga ripakli asi hästi silma
olen poekäigu tretil sisse astunud mõne tuttava aeda, et veidi jalgu puhata , et jõuaks jõudsamalt koju
väike kadeduseuss teeb veidi nukraks, et mu aed pole nii korras kui mu tuttavatel on
aga siin ongi vist rebimine parima aia tiitli peale
seda ma ei taotle
mul on põhiline et väga üle pea ei kasva
ja perel ja minul oleks mõnus olla
iga väike poekäikgi väsitab nii ära , et vahel ei jaksa korraga voodissegi minna
õuemuru peabki vist paremaid aegu ootama, kui lastel kool läbi ja rohkem aega
ise proovin vist rohkem siis brigadiri mängida
panin aegunud saiapätsi ahju , vaja vaadata mis nägu on

muidu läheb kütte materjaliks ja siis on veidi kahju

keegi tõi hulga vana saia,

see on vaesel ajal toredaks abiks

igas päevas on mingi väike vahva rõõm
lähen seda nüüd nuusutama

Sunday, April 15, 2007

mul on homme sünnipäev

Kui hommikul ärkan olen saanud jälle ühe aasta kingituseks
See ongi vist mu ainuke rõõmus asi.
Kooki ja kohvi mul lauale pole panna
Ei tea mida toob sellise algusega uus aasta
Lohutan aga end ikka ja jälle:
lapsed terved , hing sees, mees alles
Tuleb kuidagi tuttav tunne peale
21 aasta tagune
Kui istusin pisarais ülikooli raamatukogu koridoris ja palusin oma tuttavaid, et keegi kingiks mulle 5o kopikat,
et saaksin osta sünnipäeva külalistele kohvi
Olin viimast kuud lapseootel, paljaks varastatud( mu oma sõbranna leidis , et mulle pole ei raha ega paremaid riideid vaja)
Nüüd olen 3 kuud haige olnud ja pole ei palka ei haiguslehe raha saanud
Huvitav kas lapsed mulle lilli hommikul kingivad
või ei tee väljagi
Palusin, et nad koristaksid toa, et mulle rõõmu teha
See jutt oli kurtidele kõrvadele
Ma ennast pooma ei hakka nagu mu kuulus esiema ikka aastaid lubas, et olen oma elutöö halvasti teinud,
aga kurb on ikka.

Monday, April 9, 2007

Poeem Vello Operist


Me linna ühes majas käib tihti metsik ooper

Kus põrguvürsti rolli mängib Vello Oper

Seal tunned juba õues peategelase võimu,

lööd varbad vastu kive või kuuled tema sõimu

Ta dikteerib maja rahva igat sammu

ja korda loob seal majas juba ammu

Teab mis radu peavad naabrid käima,

ta paneb kivid sinna kust peab käima

On juba läve ees maas kõrged nupud,

kui sinna majja sisened, siis juba kukud.

Kui ukse ees sa pole kukkund surnuks,

siis oma kiusuga ta piinab naabrid surnuks

Ta majas elavad vaid enamasti kulupäised mammid

ja nende vaimu oma hirmuga ta püsti kammib.

Ei julge nemad volilt majas liikuda

ja ega lapselapsed nende põlvel kiikuda

Seal maja vürsti vastu ei tohi eksida.

ei öösel kusel käia ega seksida

Ta valvsalt kuulab kõrvad seina vastu

kui miskit kuuleb -annab radikale matsu

Teeb ise sellega siis päeval mürtsu

ja kaebab teised teevad öösel tümpsu

Ei oska majanaabrid tema voli järgi astu,

tal sada sõna öelda ühe naabri sõna vastu

ja mesikeeli kasutada oskab osavalt

ning vormimeestel valetada suudab soravalt

Võib panna seadusmehed tantsima vaid oma pillil

ja puhub ametnikel silmad täitsa krilli,

sest ta ju meie linna osav põrgu vürst

ja tema käes peab seisma kindlalt võimupürst

Me linna ühes majas käib tihti metsik ooper

Kus põrguvürsti rolli mängib Vello Oper

Tuesday, March 27, 2007

mõned mehed on masendavad

Ma ei tea, kas kõigil meestel on midagi viga
aga paljudel keda olen kohanud, on midagi viga
Erotomaania, egomaania , suuruse hullustus, kauka jumaldamine ja ma ei tea mis veel
Vahel on tunne, et normaalsed mehed on surnud

Saturday, March 24, 2007

Kunagi kasvatasin

üksinda keset Setumaad nelja väikest last.
Mu kodu oli kena ja puhas kui nukumaja ja lapsed hoolitsetud. Laulsin, tantsisin , maalisin ja voolisin nendega peaaegu iga päev. Õmblesin neile ise pesust üleriieteni kõik riided ja kartuli ja liha eest külanaistele kleitegi. Kuna rahakott oli kõhna, olid mu kardinadki väikestest riide raasudest ja laste tekid ning laudlinadki lapilised.
Kandsin kaunist ruudulist kleiti, mille siilud olid säetud langema igasugu diagonaali , risti ja pikuti ruutu- see kleit oli tehtud sõbranna tütarde vanadest kooli seelikutest.
Mõnikord nappis toitugi , lahke naabrinaine müüs piima võlgu ja keegi talunaine tõi kellaparanduse eest odratangu.
Oli mis oli , aga ma tulin toime. Nüüd kui lapselapsed kasvamas, mõtlen kuidas ma jõudsin. Praegu käib tants ümber ühe tita ja muud asjad peavad jääma ootama oma järge teadmata ajaks.
Olen juba mitmendat nädalat mingi viiruse komplikatsioonide küüsis ja mulle toodi veel vanema tütre pojake ka hoida.

Väike hirm oli, kuidas ma hakkama saan.
Teate elukogemus ja vanad tarkused tulid kuskilt tagant taskust välja.
Läksin ühel päeval oma lapse vooriga poodi piima ostma, üks laps vankris ja teine kahene kõrval tatsumas.
Tagasi tulles avastasime, et koer oli end ketist vabastanud ja hüples rõõmsalt väravas meil vastas.Väike poss kardab paaniliselt koera ja ega see koer nii väikese mehe jaoks ohutu ole, tõukab pikali ja tahab mängida, aga jõuvahekorrad pole ju võrdsed.
Beebi otsustas samal momendil häälekalt süüa nõudma hakata, kui hetkeks nõutult väravas seisma jäime.
Palusin siis seda kahest noormeest mind ilust vankri juures oodata, niikaua kui ma koera kinni panen ja ise tormasin koera taga ajama. Sellel oli muidugi kole hea meel, et keegi temaga mööda hoovi jookseb ja jooksis nii, et tervete jalgadegagi oleks olnud teda raske püüda. Lapsed seisid mul tänaval, üks imik ja teine kahene. Tormasin siis tuppa, et haaran toast lutipudeli , aga mu rõõmus neljajalgne sõber kargas ullike koos minuga tuppa,krabasin ta kinni ja õue tagasi. Nii me siis tormasime, ühes käes lutipudel teises koer, viskasin hoo pealt pudeli enda suurde kampsuni känguru taskusse , nii kauakas kui koera ketti panin ja ruttu , ruttu väravasse . Kartsin, et nüüd on mul seal nutulaulu duett. Üksi võõras kohas, kinnise värava taga ja vanaema läks minema
Väravas seisis vapper väike mees, kiigutas hädaldavat titat ja polnud sammugi kuhugi läinud, sest vanaema palus ju oodata.
Kergenduse ohkega talutasin lapsed tuppa, harutasin nad lahti , söötsin jootsin kõhud täis ja mõtlesin, et ma polegi veel nii vana ja äpu, tulen toime küll.
Laulsime siis: sõit, sõit, sõit sõtsele,
üle oja onule
Tännassilma tädile,
mis see tädi süvvä andse,
konna päid ja kureluid ja
vanavarsa seereluid ja......

vabadust ei ole kuskil

mõtlesin, et kui elan oma majas,
teen mis tahan
riputan pesu kuna tahan ja korjan kuna tahan ja ükski koer ei haugu
keegi pole öösärgis õuel jalutamise peale midagi öelnud, aga pesu jääb ikka koguaeg kellelegi ette,
kui "õigel ajal " ära ei korja, lastakse koer lahti, kes selle siis omal moel ära korjab