Sõbrans helistas hommikupoolikul, et lähme end tuulutama , tema poolt auto , minul oli vaid jalad kõhu alt vaja välja ajada ja end väravast sõidukisse vedada. Läksime Riinaga lausa eufooriasse- mõtle saame kodusest tohuvabohust( eksamipalavik, lapse lapid, tiinekate kisa jne) loodusesse. Haarasime asju siit ja sealt kaasa, et piknikul oleks kõik olemas, hüplesime kui väikesed lapsed rõõmust. Tormi magas põrandal oma mängu vaibal kui inglike ja oli veidi kohkunud ning üllatunud näoga kui hakkasime teda turva hälli toppima.
Ühel hetkel oli "tõld" ees ja sõit läks lahti.
Loodus on ikka ullult mõnus kevadel, auto akent eriti lahti ei juletud hoida, sest üle 50 aastased inimesed (sõbrans ja ta õde)kartsid lapsele tuult peale lasta , seepärast autosõidu ajal kevade hingus ninna ei tikkunud. Aga mööda sõitsid erinevad puud, kellel olid küljes kui uued rohelised sõrmed.
Tahtsin nii väga Saesaare elektrijaamas ära käia, ma ei tea, mida ma seal näha lootsin
27 aasta eest elasid seal Kalmeri sõbrad, mälestus katked sest ajast on kuidagi eredad ja kaunid, veidi valusad ja samas ilusad.
Elektrijaam tol korral oli muuseum ja teisel poolel elati. Kalmeri sõbrad oli sellest kena pesa teinud, mõnusa alumise korruse kabineti, kus Kalmeriga ööbisime ja ülemise korruse köögi ja armsa magamistoa.
Ronisime nüüd sõbransiga , neljakuune Tormikene kaenlas ja mina oma küünarkepiga koperdades alla orgu järsust trepist, mis viis sinna elektrijaamani. See trepp oli kui tõeline taevatrepp tohutult järsk ja alt trepile vaadates pidi vaatama otse alt üles otsekui taevasse Sammaldunud ja lagunenud oli ta ka, rada oli küll sees, et käidud seda teed ikka hiljuti oli.
Poolel teel palusin sõbransi, et see päästaks mind mu kallist koormast, sest Tormi hakkas vigisema, kuna tal oli väga ebamugav rippuda vanaema süles, kellel oli äkki tohutu hirm lapse pillamise ees ja kukkumise kartus Kui alla jõudsime, ei leidnud ma enam midagi sellest, mis kaunites mälestustes oli . Elektrijaam möllas mörinal tööd teha ja korterist oli saanud purukspekstud akendega vare, isegi ahi oli visatud õuele kildudeks
Muidu oli Taevaskojas kõik nii ilus korras, jõudsime Saesaare elektrijaama õues ja ümbruses ära käia, kui hakkas kõvasti sadama. Vihmahoog rabas meid, siis kui olime jõudnud just end pingile jalgu puhkama sättida .Helvel, mu sõbransil oli kaasas mitu suurt kilekotti mille mässisime enestele ja imikule ümber. Samas ilmusid metsast välja ka Riina ja Helve õde, kes olid läinud lättele vee järele ja marssisime siis autosse tagasi. Sõitsime vihma eest ära Kiidjärvele. Kiidjärvel palusime luba teabe keskuse terrassil, kus oli laud ja toolid, einestada. See oli tõeliselt vahva piknik-
terrass rippus jõe kohal, mööda sõitsid kanuutajad, taamal paistis tohtu suur punastest tellistest vana veski, kõik haises mõnusast kevadisest õitsemisest.
Minu sõbrannad olid kaasa võtnud, kes liha, kes köögivilju, minul oli kaasas eelmisel päeval küpsetatud pikkpoiss ja pikniku nõudekomplekt. Jagasime oma toitu, nõusid ja jooki. Riina söötis oma Tormit rinnaga Tõeline idüll!!!
Tagasiteel oli teeääres tõeline maikellukeste väli. Helve pidas auto kinni ja korjas endale pundi looduslikku parfüümi, mina ahmisin seda kopsudesse, kahju oli neid katkuda, kodus akna all ka mõned juba õitsesid.
Koju jõudnult oli ikka silme ees midagi ilusat ja midagi valusat
