Kunagi kasvatasin

üksinda keset Setumaad nelja väikest last.
Mu kodu oli kena ja puhas kui nukumaja ja lapsed hoolitsetud. Laulsin, tantsisin , maalisin ja voolisin nendega peaaegu iga päev. Õmblesin neile ise pesust üleriieteni kõik riided ja kartuli ja liha eest külanaistele kleitegi. Kuna rahakott oli kõhna, olid mu kardinadki väikestest riide raasudest ja laste tekid ning laudlinadki lapilised.
Kandsin kaunist ruudulist kleiti, mille siilud olid säetud langema igasugu diagonaali , risti ja pikuti ruutu- see kleit oli tehtud sõbranna tütarde vanadest kooli seelikutest.
Mõnikord nappis toitugi , lahke naabrinaine müüs piima võlgu ja keegi talunaine tõi kellaparanduse eest odratangu.
Oli mis oli , aga ma tulin toime. Nüüd kui lapselapsed kasvamas, mõtlen kuidas ma jõudsin. Praegu käib tants ümber ühe tita ja muud asjad peavad jääma ootama oma järge teadmata ajaks.
Olen juba mitmendat nädalat mingi viiruse komplikatsioonide küüsis ja mulle toodi veel vanema tütre pojake ka hoida.

Väike hirm oli, kuidas ma hakkama saan.
Teate elukogemus ja vanad tarkused tulid kuskilt tagant taskust välja.
Läksin ühel päeval oma lapse vooriga poodi piima ostma, üks laps vankris ja teine kahene kõrval tatsumas.
Tagasi tulles avastasime, et koer oli end ketist vabastanud ja hüples rõõmsalt väravas meil vastas.Väike poss kardab paaniliselt koera ja ega see koer nii väikese mehe jaoks ohutu ole, tõukab pikali ja tahab mängida, aga jõuvahekorrad pole ju võrdsed.
Beebi otsustas samal momendil häälekalt süüa nõudma hakata, kui hetkeks nõutult väravas seisma jäime.
Palusin siis seda kahest noormeest mind ilust vankri juures oodata, niikaua kui ma koera kinni panen ja ise tormasin koera taga ajama. Sellel oli muidugi kole hea meel, et keegi temaga mööda hoovi jookseb ja jooksis nii, et tervete jalgadegagi oleks olnud teda raske püüda. Lapsed seisid mul tänaval, üks imik ja teine kahene. Tormasin siis tuppa, et haaran toast lutipudeli , aga mu rõõmus neljajalgne sõber kargas ullike koos minuga tuppa,krabasin ta kinni ja õue tagasi. Nii me siis tormasime, ühes käes lutipudel teises koer, viskasin hoo pealt pudeli enda suurde kampsuni känguru taskusse , nii kauakas kui koera ketti panin ja ruttu , ruttu väravasse . Kartsin, et nüüd on mul seal nutulaulu duett. Üksi võõras kohas, kinnise värava taga ja vanaema läks minema
Väravas seisis vapper väike mees, kiigutas hädaldavat titat ja polnud sammugi kuhugi läinud, sest vanaema palus ju oodata.
Kergenduse ohkega talutasin lapsed tuppa, harutasin nad lahti , söötsin jootsin kõhud täis ja mõtlesin, et ma polegi veel nii vana ja äpu, tulen toime küll.
Laulsime siis: sõit, sõit, sõit sõtsele,
üle oja onule
Tännassilma tädile,
mis see tädi süvvä andse,
konna päid ja kureluid ja
vanavarsa seereluid ja......