kõik mis sa teed, teed endale...

Ma olen ikka seda meelt, et heategu saab vastuse.

Kui ta seda kohe ei saa, siis hiljem ikka.

Ja et kuri tegu saab karistuse, kui mitte kohe, siis kunagi ikka.

Kui ma teen kellelegi hea teo, hoolin teisest, siis usun, et sama saan tagasi … kunagi ….

Tegelikult ma ei loodagi, et see sama inimene, kes minu käest midagi head saab, samaga vastab, aga vahel ma kurvastan, kui mina, kes ma  ikka vahel teisi märkan ja tähele panen, jään oma kaaslastele kahe silma vahele, et mulle astutakse tihti lausa otsa nagu tühjale kohale ja kui midagi jagatakse, siis mina olen  viimane, kes midagi saab :)

Sain täna poes oma karguga vastu pead, sest möödamineja ei märganud,  mind „pisikest ja õblukest“, kes ma tahtsin poest lahkuda ja ostukärust hakates karku välja tõstma, sain möödujalt oma karguga vastu pead, sest nii pisikest inimest nagu mina ju on nii raske märgata :)

Ma ei tea, kuhu me kiirustame, kuhu meil on kiire?!

Kui ma kunagi  oma isa ja ta autoga ringi sõitsin, ütles ta ikka nende kohta, kes lennuki  moodi mööda kihutasid, et näe mõnel on surnuaeda kiire.

Sinna jõuame me kunagi kõik, kas varem või hiljem, aga alati olen ma mõelnud oma mamma (emaema) sõnade peale – kullja laits,  Jummal näge sinu ka kemmergun.

Kui mu lapselaps uuris ükskord poes seda, et kus on kaamerad, ütsin et ma ei ole nagu uurinud, sest ma püüan ikka alati nii käituda, et kui kogemata jääksin kaamerapildile, mul kunagi selle pärast  häbi ei oleks, kuidas ma käitun.

Ma ei ole ingel ja tihti teen ja ütlen  asju, mille üle ma uhke ei ole, aga vahel on tunne, et elaks nagu džunglis, kus on igaüks elu eest väljas  ja üle teiste laipade ?!

Ma olen silmariivaja ?! :)

Olen päikese kartja, kui ta sinder mind kätte saab, siis ikka  ei soovi seda tunnet ka  oma halvemale vaenlasele.

Paari viimast päeva on seda päikest ikka hästi olnud.

Tegin juba esimeste ilusamate ilmade puhul laia äärega kübara, õmblesin ühele laia äärega  õlgkaabule peale musta pealse ja  punasetriibulise alumise serva.

Olen siis seda uhket kübarat kandnud hoolega oma   tumeda pika mantliga.

Mõni on öelnud, et oi millised mardisandid on lahti lastud, mõni jälle kiitnud.

Täna hommikul asutasin end minema ERMi rahvarõiva kooli, et oma poolikut rahvarõiva komplekti saada lõpetatud.  Riietasin end  oma valgesse suverüüse, mis koosneb pikast broderii pitsist aluskleidist ja pikkade varrukatega broderii pitsist pealmisest kleidist. Kõige peale panin oma  Räpina triibuseelikuriidest  pika vesti ja  pähe muidugi  kübara ja kätte pitsilised valged kindad.

Bussioote paviljonis istus kaks  pahase näoga  vanaprouat, seljas  joped, jalas pikad mustad püksid ja peas vanutatud baretid. Mind  silmates, panid   nad pead kokku ja oli ikka täitsa arusaadav, et neid minu välimus pahandas. Astusin rõõmsalt juurde, tervitasin ja ütlesin, et tulen neile lähedale, et nad saaksid paremini vaadata.

Oi.

Millise vastuse ma sain!!!

Et mida mind vahtida, et eestlane ei käi ometi nii silmariivavalt riides, kui mina.

Küsisin, et  kuidas siis eestlane käib, kas mustades viigipükstes,  vanutatud  baretis ja jopes?!

Uh. Kui see pilk oleks mind tapnud, oleksin sealsamas surma saanud.

Mida norisin , seda sain :)

Astusin bussi ja seal istusid tuttavad vanaprouad: poolatar ja leedukas, keda kohtan tihti pühapäeva hommikuti kirikusse minemas, nende silmad  lõid särama: oi te  olete täna riides nagu pruut.

Kui kirjeldasin, kuidas üks mu  rahvuskaaslane mind  hetk tagasi pahatahtlikult ilmel  seiranud oli solvanud oli, ütlesid kenad kiriku teelised mulle, et nende silma ma küll ei riiva, et nende jaoks olen ma hoopis  tõeline silmarõõm.

Astusin bussist maha, läksin läbi  Tasku ja  kohtasin üht tuttavat inglise õppejõudu , kes mind kaugelt juba tervitas ja ütles, et olen vääga elegantne tänaa hommikul.

Kui astusin üle ERM i läve, hõiskas valvur , et oi tore, oi kui särav, oi kui kevadine ja kaunis, et  minust tuleb šnitti võtta.

Mitu kaunist komplimenti  proovisid hommikust tõrvatilka siluda, aga õppetunni sain hea

Ära topi oma nina igale poole.

Õhtul keeras ilma külmaks ja tuuliseks , käisime isaga külas, toppisin valgele rüüle  peale oma musta mantli ja marssisime läbi Annelinna trotsides  tuult, minu lai kaabu suure tuulega näo ees laperdades.

Isa tormas ees nagu tuulispask ja mind käevangu võtta ei tahtnud. Lõpuks  enne kivilinna poodi  ütsin, et mina  ma enam ei jaksa , istusin poe taha pingile  ja ootasin kunas isa poes lillede järel käib.

Istun seal uhkes üksinduses ja siis astub mulle juurde mu  kasuvend ja ajab silmad suureks, et mida ma seal teen

Itsitan, et ootan  printsi valgel hobusel.

Vend naerab, et kohatu koht selleks.

Kui siis jõuame isaga  vennale külla, küsin, et miks siis mu ootamise koht kohatu oli.

Vend naerab , et see koht tavaliselt jotade joomise kohaks.

Tuul oli selle pingi üksikuks ja tühjaks puhunud ja sain kenasti istuda ja  veidi lõõtsutada ära.

Isa mul juba 79, aga kui oma kõnnitempo üles võtab, siis mina  järgi ei jõua, vaatas aga üle õla, et kas olen selja taga alles.

Pikutan isa toakese diivanil ja seedin päeva muljeid ja tegemisi, planeerin homseid ja tänan päeva eest, mis olen jälle kingiks saanud- ereda, särava, veidi sapise ja samas rõõmustava.

Kaunist kevadet kõigile!!!!

Käisin ammu

aastate eest ühel ilusal luuleõhtul, mida pidas mu  sõber, kellega oleme sõbrad juba aastakümneid. Ta pidas oma sünnipäeva niimoodi luuleõhtu vormis.

Mulle  see õhtu väga meeldis ja kuna minagi  olen kirja  pannud aastaid asju, mis tahavad  kirjaridadeks mu seest saada, olen  aastast 2000 kopikatega pidanud igal aastal Tartus oma sünnipäeval oma sõpradele luuleõhtut. Kuna mu  rahakott pole kunagi eriti paks olnud, sest elan ilmas muude eesmärkidega, kui mammona kogumine, pidin ma üritusele lubama kõiki soovijaid, mitte ainult oma tuttavaid sõpru, et ei  peaks maksma ruumi rendi eest.

10 aastat sain  seda üritust  edukalt pidada Tampere majas ja mulle tekkis täitsa püsikuulajaskond, kes juba igal aastal ootasid mu üritust, kuid siis ühel hetkel Tampere maja rahvas leidis, et olen end nende maja jaoks ammendanud ja kui ma tahan seal oma sünnipäeva pidada, siis peaksin maksma.

Olin alul isegi nõus, aga siis tuli appi mulle TRAKS-Tartumaa Rahvakultuuri Keskselts http://www.traks.ee/. Sealsed tublid eestvõtjad kutsusid mind oma ruumidesse ja ei küsinud kolossaalseid summasid ja olid tõeliselt sõbralikud mu ettevõtmiste vastu.

Ma elan juba aastaid kagunurgas, 17 aastat elasin  päris setomaal ja aastast 2005 Räpinas.

Kuna olen päris sõbralik inimene enda arust,  on tekkinud mulle sõpru ka siia kanti.

Kodulinna sõbrad hakkasid torisema, et miks ma sinna  Tartusse lähen tegema üritust, millest nemad osa ei saa võtta, et kas ma Räpinas ei saa seda teha. Nii olengi siis Räpina Rahvamaja lahkel kaasaaitamisel korraldanud seda õhtut oma kodulinnas Räpinas.

Pikk jutt, aga ma tahtsin selgitada, et miks ma  nii tähtis tahan olla ja  kord aastas hulluks lähen ja rahvamajas luuletusi loen, et miks ma seda kodus üksi ei tee  J

Seega on siis mu  sündimisepäeva ja luuleüritus

12.04 kell 17.00  Räpina Rahvamajas

ja 16.04. kell 18.00   Tartus TRAKS is

Head nimepäeva kõigile, kelle nimi Tormi :)

Mõnikord on hea minna kodunt välja, kohtuda inimestega, teha midagi kellegagi koos, saada välja igapäeva rutiinist  jne.

Olen nüüd septembrist alates käinud kaks korda nädalas ujumas.

Kui kuu teisel esmaspäeval  veekeskus sanitaarpäeva peab, tunnen end kui vaene sugulane ja nagu millestki ilma jäänud lapsuke.

Soovitan soojalt kõigile minuga ühineda, leida see raha ja aeg.

Ma ei taha ära kiita, aga kui eelmisel aastal põdesin läbi hulga viirusi, kui üks viirus polnud veel päris väljagi põetud,  ründas mind juba järgmine- alustades septembrist lõpetades jaanipäeva paiku, siis  tänavaasta pole ma rohkem nohutanud, kui ühe nädala ja kui kurk on õhtul veidi valus olnud, on hommikuks olnud kõik üle.

Lisaks sellele, et vees käimine minust viirused on siiani eemal hoidnud, olen ma ka   maha jätnud mõned kilod oma seljast.

Kõigi hurjutamisest hoolimata, söön ma  nüüd korralikult 5 einet päevas ja ma ei taha ära kiita, aga kaal  on järjekindlalt langenud. Mitte küll kiirrongiga nad lahkunud, aga sihikindlalt teosammul :).

Igal esmaspäeval rõõmustab mind veekeskuse kaal uue numbriga.

Peale selle,  et see vesivõimlemine hästi kasulik on tervisele, käib sinna basseini lahe seltskond, kellega on äärmiselt põnev suhelda - rääkida kirjandusest, muusikast, ajaloost, pedagoogikast …

Olen saanud juurde uusi tuttavaid, uuendanud tutvust vanade tuttavatega.

Viimasel ajal on meiega liitunud endistele linna haritlastele lisa, kelle hulgas on endine firma juht, kes esimesel korral tekitas minus hämmingut, et kuidas sellise võimuka mehega on saanud aastaid elada tema leebe, viisakas, intelligentne ja armas naine,  aga täna tekitas see mees minus lausa ebameeldivat tunnet.

Mõned inimesed  arvavad, et maailmas valitseb kaks arvamust - vale ja õige.

Ja see õige arvamus  kuulub tema arvates kindlasti ja ainuisikuliselt talle.

Häda neile, kes julgeb kahelda selles.

Mina hull naine julgesin kahelda ta veendumustes ja  arvamustes.

Jumal, milliste pilkude ja žestide osaliseks ma sain!!

Kui bussist viimasena lahkusin, küsis bussijuht minult, et kellega ma nüüd seal  bussi sügavustes sõda pidasin :)

Hingan kergendatult, et neljapäeval ma selle võimuka mehe seltskonnas ei pea viibima, ta käib ujumas vaid esmaspäeval ja järgmisel esmaspäeval püüan hoida ohutumasse kaugusse.

Eilne presidendi vastuvõtt oli  teemaks ja Evelin, keda miskipärast mu  uus tuttav ei salli.

Minule meeldib  Evelin  ja kes teda vihkavad ei ole mu vaenlased, aga tekitavad minus hämmeldust.

Nad ei tunnegi inimest ja  otsustavad mingite märksõnade järgi, mida ajakirjandus on üles haipinud.

 Kõik ei ole must-valge, aga mõni lihtsalt ei taha näha pooltoone.

Mulle tundub, et enamus näebki asju  vaid mustvalgena?!

Mõnikord ma isegi?!

Tegelikult olen sest talvest juba üsna väsinud.

No paar kraadi külma võib ju olla, aga kui järjest on  päevi, kus õuekraadiklaas -20 näitab ja hommikuti on magamistoas vaevalt natuke üle 10 kraadi sooja, on väsitav.

Õhtuks, kui saab tuba enamvähem talutavalt soojaks ja tegemised, mis oodata  ei lase, tehtud, pole olemisel nagu vigagi.

Aga kui hommikul jälle nina teki alt välja pista on raske ja sisetrepp jalataldu külmaga kõrvetab, on ikka tüütu küll.

Meespere on hädine, puid  tuppa kanda ei jaksa - ühel on radikuliit ja teisel miski muu häda, kolmas on  jälle pisike ja minu  väikesed käekesed oskasid ka keset  talve üles ütelda.

Mu lahe ortopeedia keskuse  kingsepp tellis mulle ortoosid ja homme, kui keegi mulle puid  ei too, sätin need käte ümber ja kukun  puudega kelgutama.

Täna õhtul olen voodiloom, tänan mõttes oma sõbrakest, kes mu  kuulõpu söögilauda rikastas ;)

Veebruar tüürib lõpu poole ja märts ei ole kaugel.

Märts toob palju tegevusi ja käimisi.

Täna veel ei rabele, pean vaid natuke plaani.

 Homme  hakkan tubliks, tegusaks ja heaks :)

Ma olen mingi puudega?!

Olen jah

Mul on õues mitu puud ja kuuris on puud ja aias on  puud ja aia taga.

Ikka ja jälle  on mu silme ees  mingi mälupilt, kas kaugest lapsepõlvest või loetud raamatust või mingis filmis nähtust  unenäost.

See pilt on kui jutustus või müstiline lugu mingist üüratult kaugest ja imelikust ajast. Selles pildijadas, tundus maailm nii kohutav ja hirmuäratav.

Ikka ja jälle kordub üks ja sama kaader, ühest kõhetust, tillukesest tüdrukust, kes seisis hästi tihti mingi kõrgete lagedega, tumedate seintega ühiskondliku asutuse tohutus fuajees, surutult raskete paksude klaasidega välisuste nurka. Ta  seisis seal ikka iga päev, niikaua kuni ta ema, kes selles asutuses töötas teisel korrusel, märkas trepimademel olevast vanast peeglist seda pisikest kuju teda ootamas.

Teised Inimesed, kes ses majas töötasid olid loobunud  selle lapsega suhtlemast, sest ta ei vastanud terele, ei suhelnud kellagagi vaid seisis nurka surutuna ja vaikides, kuni esiema ta sealt  ükskord, kui aega sai ja lapse kohalolu märkas, üles korjas. Kamandas   edasi tulema, riietuma, sööma…

Otsis    oma osakonnas, kus ta töötas, lapsele pasliku koha valve lõpuni olemiseks.

Mõnikord   see laps ööbis selle maja kitsukeses pööningukambris, kus oli laes tilluke aken ja ruumi mahtus vaid voodi.

Inimesed ei tahtnud selle lapsega suhelda, sest ta oli nagu  oma maailmas, ta ei vastanud küsimustele, ega tahtnud väljuda sealt.

Seda last oli mugav pidada, ta ei seganud kedagi, ta ei kõnetanud kedagi, ei kiskunud kellegi asju ega nõudnud tähelepanu.

Ta lihtsalt oli nagu seda on ruumis mööbel, seinad, laearmatuur, trepid, käsipuud ….

Kui see lapse kasvas, siis leidis ta endale mõned inimesed, kes vahel ta maailma sisse kiigata said, aga hästi natuke, nii natuke, et ta  ise selle välja kannatas.

Ja kui see tüdruk siis kasvas, avastas maailm, et seda last saab ahistada, pilgata, maha suruda …

Mida suuremaks ta kasvas, seda hirmutavam  tundus maailm.

Ühel hetkel avastas ta, et  julge hundi rind on rasvane: tuleb ise rünnata, ahistada, olla pealetükkiv, seltsiv, ülevoolav,  siis on nagu lihtsam olla?!

Mis sul viga on, sa pole eestlane`!?

Oled  mingi puudega?!

Appi , kuidas olla keskmine?!!!!