Tahaks teha nii palju, aga jõuab nii vähe

Üks nutune kauss

Mõtteid on palju ja plaane, mida voolida,  mida kodus teha ja siis..

Keha tahab olla lebos ja  ei kuula sõna.

Mitu korda olen viimasel ajal keraamika töötoas olles juba tundnud, et olen vales kohas, ma ei suuda keskenduda ses lärmis,  ja teen asjaliku asemel  lihtsalt jama.

Ma ei pea kellelegi midagi tõestama või ma ei tea mis asju tegema, aga mida plaanisin,  välja ei tulnud pooltki, juhtus  mingi susserdis,  on kurb küll.

Võiks päris omaette savitööd  tegema hakata, aga tahaks ikka õpetajalt mõnikord  nõu kuulda mõnes asjas ja  inimeste hulgas peaks ka olema, muidu võib  nagu metsistuda ja  justkui samblasse kasvada ja ei oskagi rahva hulgas  käituda ja olla.

Elutsen nüüd talveperioodil  kodus maja allkorrusel punaste kardinatega saalis, selline suursugune tunne  täitsa, kui  omaksin veel  hõbenuppudega sängi ja roosat satsilist voodipesu, oleks  päris uhke. Räägitakse, et selle maja  esimese omaniku kellassepa  proual olevat olnud ses saalinurgas uhke nuppudega voodi ja roosade pehmete patjadega pitsiline voodiriiete komplekt.

Minu kellassepp  puges oma ajaloolisse kabinetti ja mina siis õilmitsen siin saalinurgas.

Lootsin jõuda nädalavahetusel  anda söögitoale mõnusamat ilmet, süstematiseerida asju ja nõusid… Üks kruus jäi sangata ja ootab lõpetamist, kuid keha otsustas mitte lubada mul millegagi väga mässata. Kuulan raadiot, loen mis nett mulle lahkelt jagab ja loodan, et homme tuleb parem päev.  Püüan kogu hingest mõelda häid mõtteid, uinuda heade soovidega, ehk saabub minuni ka helgem tulevik.  Olen paar viimast aastat  ühe egotsentriku kokku keeratud puntras olnud ja lahendus ei ole  kuidagi paista tahtnud, vahepeal on  olnud isegi tunne, et hakkab nagu  olukord lahenema ja siis  olen avastanud, et lootust hellitasin liiga vara. Olen ses võitluses kaotanud mitu inimest enda kõrvalt, keda sõbraks pidasin ja leidnud ka mitu uut head inimest  oma sõpruskonda. Abi olen sealt saanud, kust poleks oodata osanudki ja neilt,  kellelt lootsin abi saada, pole kahjuks saanud.

 Isakesega jätsin novembris hüvasti ja  nüüd alles tean, kui tähtis ta mulle oli. Vaprat nägu teha on raske, kui lähedastest ilma oled jäänud, töökoht sai otsa ja  vana probleemipundar tuletab ka ennast igal sammaul meelde.

Tean, et teiste eest elada ei saa, aga kui oled vastutuse  kellegi eest võtnud, ei saa nii kergelt taanduda?!

Varsti saab kaks aastat sest ajast, kui mu elu pea peale pöörati, kui igal õhtul pean ennast magama heites sundima mõtlema helgeid mõtteid, otsima   vägisi mälestustest üles midagi positiivset, millele toetuda ja edasi minna.

Tänan Jumalat nende sõprade eest, kes mu kõrval  ikka on olnud  ka keerulistel momentidel ja kes mu kõrvale tekkinud raskel ajal on ja ka  nende sõprade eest, kes mulle selja on keeranud.

See, et mul on kokkuhoidev, mõistev ja äge pere, poleks ma ka vist muidu teada saanud.

Sirutan ennast  oma kirsipunaste aknakatetega saalinurka siruli, annan kõik oma kallid  kõikvõimsa hoolde ja mõtlen vaimusilmas homsele savitööle, mida tegema hakkan. Loodan, et keha ka vaimuga kaasa on nõus minema.

Ära see reis sai tehtud

ja olen kodus elus ja terve.

Käisime kooriga Soomes, esimest korda muide sain ma üle mere.

Mitu korda on asjaolud nii pöördunud, et  pole  reisidele kaasa saanud, seekord õnnestus ühes minna.

Kartsin igasugu asju, tervis rikkest muude pahandusteni. Tervis pidas vastu kenasti, ainult olen kodus mitu päeva voodi sõber olnud. Seltskond hoidis kokku, kedagi kuhugi ripakile ei jäetud.

Käisime Tuira kiriku juubelil, kohtusime teiste kooride ja  igasugu toredate inimestega. Ööbisime leerilaagris mere ääres, käisin mitu korda meres ja igatpidi vahva reis oli. 

Meid jagati  leerilaagris kahekaupa tuppa, aga mina jäin mingil  imelikul kombel üksikuks, sest sõpru on mul üldse vähe ja kooris ka keegi minu sõbraks väga tükkinud pole. Alguses kurvastasin tsipake, et kodus üksi ja reisil üksi, aga siis magamise ajal mõtlesin, et küll on hea, et ma kedagi ei sega: mu keha kuuma kraane keerab keegi kogu aeg ette teatamata viimase peale lahti ja ma sain  üksi toas olles   loopida tekke maha ja  kedagi segamata jälle peale kakkuda, lasta vabaks kõhutuult, norsata ja unes  rääkida. Kellegi  asi ei  olnud, kui ma oma asjad mööda tuba laiali  loopisin, öösel sada korda väljas käisin jne. Meid toideti hästi nii leerimajas kui kirikus.

Söögilauas ka minu juurde väga keegi ei kippunud, aga ma ise tükkisin teiste juurde ja keegi  mu eest jalga ei lasknud. Poole tee peal  Soomes käisime söögikohas, kus sai 9 euro eest ennast lõhki süüa, võis võtta  taldrikule toitu nii palju kui  hing ihkas, esimene kord olid toidud imelised, aga teine kord tagasiteel oli kokal sool panemata ununenud, aga supid olid seal imelised mõlemal korral. Keskkoht toetatud , sai jälle edasi või tagasi matkatud.

Soome maa kaunis loodus, eriline arhitektuur, lahked ja  ilusad inimesed, imeline vastuvõtt pani silmad vesise koha peale. Viimasel õhtul kui  grillmajas grillisime, laulsime suust ja südamest ja mul ikka voolas ojadena pisaraid.

Tarisin kaasa oma tehud keraamika ja ma pole ammu nii suurt  kinkimisrõõmu tundnud, sest kingisaajad olid siiralt rõõmsad ja üllatunud.

Kirikukoori  koorivanem on kuldne inimene, ta ei sea iial oma isiklikke vajadusi kunagi esikohale, suhtleb kõigiga alati armsalt , hoidvalt ja viisakalt. Üldse oli  kogu seltskond hästi kokkuhoidev, ikka jälgiti , et kõigil mugav on, toitu saaksid ja asjad ripakile ei jääks. Ja kogu koor käitus väljaspool bussi nii, et keegi poleks saanud nende pärast häbi tunda. Tuira kirik oli imeline, eriline arhitektuur- vana uuega ühes, inimesed seal teadsid kõik oma ülesandeid , kõik laabus nagu kellavärk, teenistusest võttis osa hulga inimesi, kes tegi muusikat, kes viis läbi teenistust, kes hoolitses muude asjade eest. Pärast teenistust toideti ära tohutu rahvahulk käratult ja mõnusalt. Kirikus sees oli  palju rahvast ja umbne, istusin koridoris ja sain täitsa vabalt osa sees toimuvast teenistusest ja kaunist muusikast, seintel olid kõlarid kust kõik kirikus toimuv  kostis  koridori.

Kaasas parimad soovid  ja kallistused asusime tagasiteele, mis läks ka lobedalt.

Enne laevale minekut oli meil veidi aega, kes käis siis  shoppamas ja kes lobises platsil niisama, mina jalutasin käsitööpoodi ja imetlesin  asju ja hindu, tegin platsist pilte ja tundsin ennast hästi  Soome seenevihmas.

Mul oli

  

kaks väga ägedat vanaema- üks kiftim kui teine. Ühe vanaema kodu oli  selline, mida ikka ja jälle on vahva meenutada, millest jutustada.

Mamma oli uhke oma kodu üle.Ütles tihti,  et tal on  kogu külas kõige puhtam  tare. Tema pisike kollane maja oli tõesti armas  ja hästi korras. Puust talupoja voodid olid  alati üles tehtud kui kuningannale oma   hulga patjade ja imelise käsitööga, laual oli alati  valge lina ja aknad olid täis  õitsvaid potililli.

Ta ise oli ka kui muuseumist, pikad puusadeni juuksed kindlalt kuklas krunnis, puhta põlle ja rätiga: iga töö ja käigu jaoks ise rätt, põll, riietus. Kui me läksime üle põllu  poodi, meiereisse või sidesse, võttis ta alati kingad  ja sukad näppu, suure tee ääres bussi peatuses pani kingad ja sukad jalga ja poriseks saanud   kalossid peitu bussi peatusse pingi alla.

Mamma kodu on  nüüd rüüstatud ja räämas, mamma ammu mulla all.

Tihti olen ma oma unenägudes seal õuel, trepil suppi söömas,  tärgeldatud pitsilisi padjakotte patjadele tõmbamas...

Põrandal käpuli kangast juurde lõikamas, mamma šnittidega abiks.

Mul ka endal   pea 100 aastane maja, remonti ei ole ei tea mis ajast tehtud, olen siis jõudumööda sättinud oma kodu, et seal oleks mugav ja ilus.  Odavad lahendused on aga ajutised ja tükivad ruttu koledaks minema ja kui kõnnin mööda maja ja avastan, et mu „dekoratsioonid“ on ära väsinud, kurvastan.

Tahaks  ka olla selline memm,  kes oleks mälestustes sama tore, kui olid mulle mu   vanaemad ja kelle kodu ikka mäletataks, kui imelist muinasjutu maad.

Tänane hommik

 pärast unetut ööd ja öist  suplust, algas hommik kohvikeedu ja pudru vaaritamisega. Tõmbasin kirikuriided selga ja liipasin bussijaama, ootasime siis Sakust tulnud suvepäevalisega Tartu bussi peaaegu pool tundi , kuni läksin bussijaamast küsima, et kas ta teab, miks bussi ei tule, saime teada, et pühapäeval see buss ei käigi.

Läksime siis päevakeskusesse hommikusöögile.

Saabusid rõõmsad töötoalised, hilisõhtused töötoalised olid teinud ilmelisi portselani maale, imetlesime töid ja võtsime oma poolikud  savitööd katete alt välja, viimistlesime ning tegime uusi. Kella 11ks  läksime kirikusse, pärast kirikut võtsime suupisteid saatsime teele viimased suvepäevalised, panime kokku töötoa asju, kolisime päevakeskusest ära. Kõrvu jäi ikka kõlama, et kohtume järgmisel aastal. Hirmsasti ägedad päevad olid, tõesti saame  kokku järgmisel aastal. Igal aastal on aina ägedam  ja omanäolisem olnud , eks järgmised  suvepäevad võivad loogiliselt võttes olla veel  vahvamad. Tänan kõiki, kes  osa võtsid ja kaasa aitasid!!

Kohtumiseni  siis järgmisel aastal.

Suvepäevad Räpinas edenevad hooga

Väike logistiline aps oli, aga muidu edenes  teise päeva õhtupoolik kenasti.

Natuke pikutasin pealelõunat kodus ja taas asusin suvepäevi läbi viima - korraldama.

Naised olid minu pikutamise ajal lahti löönud päevakeskuses õmblustöökoja ja imelised õied gaasiriidest pärlite ja muude kaunistustega ehtisid naiste tualette juba kui päeva keskusesse sisse astusin.

Tegime savi ja küpsetasime pirukat, seekord lõunasest supist, lisades  tainast, juustu, muna ja armastust

Ühises teelauas pidasime  õhtuseid ja homseid plaane, kes mis bussile ja kuidas.

Naised jäid minust portselani maalima, kui magama lasin ennast koju tuua.

Homne päev siis algab plaanipäraselt pudru ja kohviga, kell 11 lähme koos kirikusse ja siis vaatab kuidas kujuneb. Tänan kõiki osalisi ja kaunist ööund, et jaksaks taas homseid häid tegusid korda saata :P

Tänane päev

 oli täis ootamatusi ja põnevaid väljakutseid. Töötuba läks riiulisse ootama vaba pinda ja meie pärast pudrutamist ja kohvi manustamist suundusime sadamasse.  Abikaasa rõõmustas mind nähes sadamakohviku leti ees, et ma kaon leti taustal nägemisväljast, et sama kangas seljas mis letil.  

Imetlesime kaunist rannavaadet, toredat foto näitust ja maitsesime seto kokteili , mis täna ei maitsenud nii hästi kui möödunud kord.

Sõitsime rõõmsalt lossi ja saalisime seal tubades ja saalides ringi, peas ägedad kübarad, kõõlusime rõdudel ja  ahmisime endasse kõike seda ilu mis silma  hakkas. Mööda minnes käisime läbi loomemajast ning siirdusime päevakeskusesse lõunat tegema. Viskasin   potti kaks komplekti  külmutatud juurikaid, eilse riisi ja kanakoivad ja supp sai imeline. Kõhud täis, sõitsime jälle lossi poole, naised läksid kontserti kuulama, aga mina koju  ennast sirutama, tundsin et toss otsas, kui nad lossist ära tahavad tulla,  helistavad siis läheb  üritus täishooga edasi.

Suvepäevad läksid käima

 , alul arglikult, võtsid hoogu ja kulminatsioon saabus südaööl, kui lõkke äärest ära ei raatsinud minna.
Tütar magas hommikul laua all, sest ärklikorrus läheb kuumaks ja söögilaua alla tehtud asemel sai kõige paremini end välja puhata. Kamandasin tüdruku maast lahti sõnaotseses mõttes putru keetma ise tormasin majas ringi , et katta kinni värvi järele karjuvat põrandat , katta lauda ja sättida end esimesel külalisele bussi vastu. Kui bussijaamast tagasi sain esimese külalisega, oli puder juba laual ja laps korjas oma aset laua alt kokku.
Pudrutasime end keskkohast kimmäs, pakkisime asjad , et mida süüa teha ja mida töötoale vaja. Ühel hetkel astus väravast sisse inimene, keda mõttes arvasin , et sobiks kutsuda suvepäevi veetma ja läbi viima. Istusime kodinatega autosse ja sõitsime päevakeskusesse, kus perenaine juba ees ootamas ja sauna kütmas, virutasin riisi potti keema ja kukkusime savi mätsima, üks päevakeskuse klient, kes alati väga käsitööd teha ei ihka , tegi ka nii hoolega kaasa, et lausa lust vaadata oli. Päev veereski õhtusse söögipauside, külaliste kohale toimetamise, ribu radapidi saunas käimise ja savi mätsimisega. Laud kattis end nagu ise ja mustad nõud pesid end justkui ise puhtaks, sest kohalik rahvas võttis väga südamega , seda et meil kõigil mõnus , tore ja ladus olla oleks. Kui kell hakkas seitsmele õhtul liginema, veeresime kirikusse Taize palvusele, et veeta pooltund kohaliku kirikuõpetajaga, kelle imelise musitseerimise kõrval tunned ennast ka kui ooperilaulja, kirik täitus erilise auraga ja armsa muusikaga. Siirdusime minu õuele, kus teelaud oli end ise katnud ja lõke põles juba õdusalt. Võtsime kirikust kaasa ühe õhtuse esineja ning õhtu sai sisse erilise hoo. Aapo Ilvese pisem sugulane valmistas grillliha, tema kallim maitsva salati, juttu jagus südaööni ja üle selle. Aapo Ilvese väike sugulane võttis kitarri ja laulis oma loomingulisi palasid, külalise vestsid lugusid, lugesid luulet, oleksime selle heas vaimsuses ja seltskonnas olnud hommikuni , kui väsimus murdma poleks hakanud. Saatsin külalised ööbimispaika ja ise voodisse end sirutades mõtlesin, et mu suvepäevad lähevad aastatega suuremateks ja vahvamateks, võtab nagu tuure vaikselt ja siis kui hoo sisse saab on äraütlemata äge. Täna plaanime teha veel savi , viimistleda eilseid töid ja teha natuke portselanimaali, sest eilsete külaliste seas on üks tore portselanimaaliga tegutseja ning plaanime vaadata Räpinas ringi. Õhtupoolikul siirdume lossikontserdile ja sealsesse imelisse aeda.
Pakin kokku hommikusöögi asjad, panen kohvi hakkama ja jälle teele, sest suvepäevad kestavad.

Tänan kõiki, kes kaasa aitasid ja kohale tulid ning osa võtsid.

Põnevaid kohtumisi ja tegusid meile !