ja pähe tulid kummalised mõtted .
Vahel tunnen, et olen ikka see pisike patsidega plika, kellele igaüks või iga moment halvasti ütelda, patsist sikutada ja jalaga äiata.
Mulle meeldib mu töö, lastega tulen toredasti toime, kavandan kodus pidusid, laulan ja luuletan, mida kõike lastega koos teha võiks... Aga see lapsepõlve ohvriroll tuleb ikka ja ikka minuga kaasa ja suhted täiskasvanutega on pingelised vastikud ja ebameeldivad. Oma massiga võiksin iga ühe hetkega lömastada, kui seda sooviksin, aga miskipärast on kõigil tunne, et mulle võibki pähe elama tulla, mind halvustada ja minuga inetult ja üleolevalt käituda
Vahel peeglist möödudes ehmun, et kes see kole suur hirmuäratav mammi on , sest tihti tunnen end ikka veel kõhetu kahvatu haavatava plikana, kelle keha on õhtuti siniseplekiline ja patsidest kukuvad välja salgud | |
No comments:
Post a Comment