Kui inimene midagi väga tahab, siis ta seda ka lõpuks saab

Olen juba mitu aastat tahtnud minna ratastoolitantsu.
Tartu naised, kellega ühes puutega naiste ühingus olen, juba ammu käivad , aga minul on kogu aeg mingi taksituste jada jalus olnud. Kord ei saanud ma teada millal tantsitakse, alles pärast kui asi juba toimunud oli, lugesin lehest, kord ei olnud mul tooli, kord olin ise haige, või olin hõivatud, tööga, laste probleemidega, millega iganes. Ühel korral õnnestus mul rännata isegi tooliga Tartu linna, aga trenni kohale ma ei jõudnud, sest sõber kes mind autoga viima pidi, unustas end jutustama ja ma jäingi jälle trennist ilma. Hiljem teised sõbrad, kelle juurde ma ratastooli hoiule jätsin, juba helistasid ja palusid, et ma nende ratta kuuri ei ummistaks oma kolaga. Kui perega ja autoga linnas käisime tõime siis sama targalt tooli koju tagasi ja õhtutundidel kui jalad väga viletsad olid, kärutasin temaga siis natuke oma aias, sest kaugele temaga minna ei saa, tool on selleks liiga robustne, vanaaegne ja kohmakas. Jõuan tänavanurgani ja olen esimeses asfaldiaugus kinni. Selle aasta septembris sain ma lõpuks ühendust projektijuhiga, kes korraldab seda ratastooli linetantsu. Leppisime siis kokku, et kuna jõuan linna, kuhu peaks mulle vastu tulema invatakso. Võtsingi siis teisipäeval ette vahva reisi. Kolistasin oma väravast välja seljakoti, kargu ja ratastooliga, värval tuli vastu mu pesamuna, kes tuli just koolist ja aitas mind väravast välja, et saaksin lihtsamalt bussijaama. Mu aiavärav, mis avaneb Räpina bussijaama, on vedruga ja iga väljuja hammustab värava vahele , sisenejale on ta sõbralik aga välja minna on ebamugav. tatsasin siis oma kraami koormaga bussiootepaviljoni ette pingi juurde, sättisin tooli reisivalmis, harutasin lahti ja kruttisin kokku Istusin pingile ärevusega bussi ootama. Kartsin, et kuidas suhtub minusse bussijuht, kas ta aitab mind, või laseb mul ise oma koormaid pakiruumi punnida, või kas ta üldse mind mu kolaga peale võtab ja kas see kummalisel ajal väljuv buss üldse olemas on, polnud ma ju kunagi selle bussiga sõitnud. Kui kell sai kolm, sõitis ette Pärnu bussipargi buss, küsisin pileti Tartusse ja ütlesin, et mul on üks asi ka pakiruumi panna, kas bussijuht oleks nii lahke ja aitaks mind, tema naeratas ja ütles et ta teab, oli ju minu toimetamisi parkimisplatsil aega parajaks tehes näinud. Reis võis rõõmsalt alata, Tartus oli lahke bussijuht jälle kenasti platsis, kui olin bussitrepist oma keha ja kargu ja koti alla korjanud. Kärutasin siis ratastooli Gargobussi ukse kõrvale, kuhu oli kokku lepitud kohtumine invataksoga. Enne seda, kui jõudsin end ümber nurga kolida, taipasin veel ühte kena neiut saata endale bensukast kohvi tooma, tema kaaslane oli õnnistatud seisus noorik ja kohvi oodates sai mõnusalt lobiseda lapse ootuse rõõmudest ja raskustest. Nagu ma ümber nurga sain ja oma keha toolile olin just istutanud, et kohvist ja päikselisest sügispäevast hetke rõõmu tunda, oli invatakso kohal. Lahke autojuht aitas mind bussi ja reis jätkus meeleolukalt mööda Tartu linna. Bussis istus juba ees juba mu vana tuttav Maarja Kaplinski, kellega rääkisime suvest ja luulest ja tööst ja õppimisest jne. Nende teemadega tuli taksojuht ka vahvalt vestlusse kaasa, kui tal bensiini võtmise ja reisijate abistamise vahel mahti oli . Tartu puuetega inimeste koja juures hakkasid tantsijad, kes ootasid lahtise ukse juures bussi sisse sõitmist hõikama, et seda pruuni tooli pole meil ju kunagi onud, kust see tuli. Bussijuht siis naeris, et seda uut tantsijat pole meil ka olnud, minu peale näidates. Rõõmus ja sõbralik seltskond sai lõpuks kokku korjatud linna pealt ja siis jõudsimegi lõpuks Kivilinna Gümnaasiumi trepi ette. Trepi ees oli kena kaldtee, aga uksest sisse saamine oli juba väike katsumus. Kellel oli kehvem tool, see omal jõul edasi ei saanud, kuigi lävi polnud sugugi kõrge, selline väike randikene. Kuna olime suure pundiga, siis sai üksteist aidata ja see pisike nõks ju meid entusiastlikke rändureid ja tantsulõvisid ei peatanud. Lift käis mingi nipiga ja sisse mahtus vaid üks tool või kaks väiksemat ja keegi pidi koguaeg võtmega kaasa sõitma. Marguse abiline, kena noormees, mängis meile siis liftipoissi. Kui me seal siis teosammul ülessõitmise järjekorras edasi liikusime, saabus bussitäis rõõmsaid sõpru Põlvamaalt: minu noorema tütre armas sõbranna ja endine pinginaaber Stella ning meie pere kallid sõbrad Vaasid kahe lapsega. Saal oli ilus suur ja peeglitega. Tantsuõpetaja, kena noor ja armas noorik, teatas meile kohe tunni alguses , et me peame varsti mingi aja ilma temata hakkama saama Küsimuse peale miks, ütles ta, et läheb veebruaris sünnitama. See oli rõõmustav uudis. Hakkasime siis hoolega tantsima, mina olin ju esimest korda ja ei teadnud midagi mis tegema peab, teistel läks väga kenasti , aga mina olin kui mingi häda seal keset teisi, ega ma nii kohmakas polegi, aga mu tool takistas mind ikka väga. Kui teised olid juba keerutanud kaks tiiru peale, siis mina punnisin veel esimest tsõõri lõpetada. Aga nii vahva oli, mõne asjaga sain ikka hakkama ka ja tunni lõpuks hakkasin juba taipama, mis minult oodatakse. Ega see line tants ratastooliga ikka lihtne pole, peale selle et pead tantsima , pöördeid ja ja liigutusi tegema , on tarvis veel rivis ka püsida. Kui tund oli lõppenud proovisin Maarja pisikest ja kerget tooli ja sain aru, et minu kohmakus polegi tingitud mu enda kohmakusest, vaid hoopis tooli omast. Tagasi bussi kolides olime targemad, kes jaksas läks trepist ja kes suutis see tiris kaasa ka oma tooli, siis läks vähem aega, sest ühe kaupa liftiga sõitmine oli ikka hästi aegavõttev tegevus. Kui trenni sõites sain mina esimeste hulgas auto peale, siis tagasi sõites olin viimane, sest läksin ööbima isa juurde ja isa elab mul Kivilinna Gümnaasiumi lähedal. Kõik olid juba oma kohad leidnud ja mind sõidutati kui kuningannat tooliga mikrobussi. Panin küll korraks silmad kinni, sest kuidagi kõhe oli sõita mööda raudteed kui ise ei juhi vaid keegi sind sõidutab. Invatakso juht on kogenud ja kindla käega ja kui teine kord oma elu ja ihu tema kätte usaldan, loodan tsirkust enam ei tee. Naised kojusõidu ajal soovitasid mul uue tooli muretseda, et selle Stalini aegsega ei saa ju tantsida. Keegi hõikas veel, et sellega sõitis Stalin ise, sellega ei tohikski tantsida. Isa kortermaja ukse ees aidati mind bussist maha ja isa tuli trepile vastu, sikutasime kahekesi tooli tuppa. Istusime isaga kahekesi köögis, pidasime videvikku ja muljetasime minu vahvat päeva. Tundsin, et olen justkui jälle väike tüdruku tirts, kes tuli koolist koju, isa kaitsva tiiva alla. Järgmisel hommikul olin veel õhku täis, et kui toreda asjaga ma hakkama sain. Kui oleks vaid mu rahakott paksem, käiksin sinna trenni iga teisipäev, järgmisel teisipäeval saan minna, sest pean niikuinii olema sellel päeval Tartus arstilkäigu pärast. Aga edaspidi vist juba ei saa minna. Kui just mingeid vahvaid sponsoreid kuskilt välja ei ilmu.