Kus on see koht , mis loodud mulle?

Olen kogu aeg justkui vales kohas
Õppisin kondiitriks
Ma ei sobinud sinna komplekti
Olin liiga õrnahingeline ja liialt intelligentne selle seltskonna jaoks
Loomingu jaoks mida lootsin seal teha , oleks pidanud aastakümneid taluma matslikku suhtumist ja õhkkonda enne, kui oleks saanud iseseisvalt töötada ja meistrina teha oma voli järgi
Õppisin medõeks ja samas ka töötasin kooli kõrvalt
Jälle ei sobinud ma sinna seltskonda
Ja töö tahtis tappa, ma surin koos iga patsiendiga ja töötasin kui hull, sest mu kasvatus ei lubanud teisiti toimida
Siis töötasin raamatukogus, kus tundsin end tõeliselt inimesena, seltskond oli intelligentne ja ülemus tolerantsuse kehastus
Endised töökaslased on siiani kui vanad sõbrad, kui nendega kohtun
Olin dekreedi asendaja ja mu tööaeg sai seal ruttu otsa
Töötasin majahoidjana
Appi!!!
Kuhu ma olin sattunud, puskariajajad, alkohoolikud, muidu veidrad õelad vanurid
Pääsesin sest põrgust, saades majavalitsuse pedagoogi kohale
See oli töö, mis sobis mu natuurile, oli loominguline ja vahva
Tegime ülelinnalisi karnevale , üritusi jne
Peale dekreeti läksin mehest lahku ja sattusin väiksesse külla lastaia kasvatajaks
Töö oli see, mida olin lapsest saati tahtnud teha
Lastega laulda maalida, voolida, tantsida, marssida….
Mida iganes
Täiskasvanutele jäi muidugi ette iga mu eripära, mu kaunid pikad juuksed, mu lapsed, nende riided, minu riided , mu pesu nööridel , mu postkast ja prügikast…
Peale kahekümne aastast töötamist lasti mind lahti –hariduse puudumise pärast
Nüüd olen ühe lehe juures toimetaja
Vahel tunnen, et mu valulävi on liiga kõrge ja et ma ei sobigi kuhugi
Millegagi pean ma ju leiba teenima
Saan varsti 50 ja ma ei tea kuhu ma sobin
Kui ma ise tunnen ,et mulle miski sobib, siis teised seda nii ei näe ja vastupidi
Ma muretsen end haigeks kui keegi õnnetult surma saab ja kurjad kommijad ta patte üles loevad ning verist nõiajahti kommentaariumites peavad
Mu hing on haige, kui inimestel puudub au ja häbi tunne, eetikast rääkimata ja ma pean istuma ööd kui päevad valves ja lugema seda saasta, mis rahvas suurest õelusest ja harimatusest kirja on pannud
Sest mu lastetuba ei luba teha oma tööd kehvasti
Mulle meeldib tantsida ja laulda ning väikest viisi tegeleda loominguga
Kuid ma ei sobi ühessegi seltskonda, kord jääb ette see , et panen palju värvi või kasutan palju materjali või istun vales kohas või häälitseb mu lapselaps liialt valjusti
Ma muretsesin oma isiklikud värvid, ja nahajäägidki ma võtsin kaasa kodust, ma püüan hoida last rohkem kodus ja kaasa võttes püüan hoida, et ta oleks vaikselt
ning istusin hoopis eraldi laua taga
Kuid ikka keegi salvab mind oma sõnadega teravalt ja ennast kaitstes oleks ma veel justkui ebaviisakas
Kas olen liialt tundlik või ei sobi ma lihtsalt kuskile?
Aga kus on see koht, mis määratud on mulle ?