1 pühapäev

Suvi ei taha tulla kuidagi mu õuele.

Ikka ja jälle külastab mind üks viirus teise järel.

Liigesed on valusad ja muhklikud, kirikumehed ei julge mu kätt enam  hästi suruda , sest röögin neil käes nagu siga aia vahel alati. Ühele  tugevale maamehele ulatan alati hästi kaugelt ja aeglaselt käe vastu, siis tal tuleb meelde, et see suur muumi mamma moodi naine on  õrnem, kui  portselannukk, kelle väikseid  käekesi  ei tohi ikka oma suure käega volilt pigistada;)

Häbi on inimese suur  vaenlane.

Läksin täna kirikusse diivanipadjaga, mis soe, karvane ja pehme ja millel istudes kirikupingi külmus ei saa ronida mu luudesse ja kontidesse. 

Mõtsin , et lähen ka armulauale padi kaasas, aga häbi sai must võimust ja  siis tahtsin hammastega altariaeda sisse end järada, sest  põlvitada oli seal  nii valus, et silmist lõi tuld välja.

Öösiti käib mingi kuri päkapikk mu luudes ja liigestes saega, ma ei tea, mis ta seal ehitab, aga mu põlvedesse on ta saanud juba muhud üles lüüa;)

Igapäev maadlen kas peavalu, kurguvalu või liigestevaluga, mitu karpi ibumetini on mu sisikond pidanud  seedima ja maks tahab kõhunahast välja ronida.

Kui on päevas paremaid hetki, siis vean end välja, käin poes ja ajan asju oma rõõsa rõõmsa olekuga, ülejäänud aja rooman kodus ringi zombina, valan salaja pisaraid või ründan koduseid kaltsuhunnikutega. Kuna    mind kisub vaid voodi poole, on iga pealesunnitud tegevus vastik ja vaevaline. Kallimal  oli miski arvutiosa kadunud ja mind siis aeti selleks, et  asi leida, koristama kabinetti , kus oli loomadel ja lastel lastud kuid hüpata ja karata ning asju kaootiliselt laiali loopida.

Sain enamvähem  suurema segaduse  koristatud ja roomasin üles tableti sahtli juurde. Puhkan  veidi ja siis asun kellegi pesu lappima, kes ammu mind pesupuuduse pärast kiusanud on. Ikka  ja jälle pole ma selle töö juurde jõudnud, enne lihtsalt kustun ära.

Armas suvi, tule juba rutem mu õuele, ma lihtsalt ei jaksa taluda nii pikka kevadet;)

Olge terved ja kaunist kevadet!!!