Käisin rock festivalil

Augusti alguses, kui toimub Viljandis Rock Ramp, olen ikka seal kohal tiksunud, kord kolm, kord nelja , kord kahe lapsega.

Kui lapsed väikesed olid, polnud mul võimalik eriti kusagil nendega käia, nüüd siis katsun  midagi tasa teha.

Nüüd on veidi  rohkem võimalusi, lapsed ka suured, niiet sai neljas kord festivalil käidud.

Esimese päeva kontserdid möödusid mõnusalt, väga hulle bände polnud, helimehed olid ka  vastutulelikud ja  toredad,  sain  nendelt jälle elektrit, et oma tööd rahulikult teha saaks, kui algas kontsert, mis mulle väga peale läks helistati, et tuldi mulle järele.

Veeretasin siis ennast linna peale ja sain mõnusasti öömajale, väikestest viperustest hoolimata, tooli polnud kuhugi panna ja mu  hetke mõtted jäid kasutamata jne.

Järgmine päev oli vahva- tutvusin uute inimestega, andekate, ilusate ja pahelistega.

Sain telklas teha oma tööpäeva kenasti, kuulata head muusikat ja näha põnevaid inimesi. Ei tahtnud helimehi jälle tülitada Kirsimäel, see aasta oli  helitelk pisike ja ruumi vähe liikumiseks, mina siis olin ikka  natuke jalus neil oma arvutiga.

Ülemus lubas uuel aastal mind mitte panna  tööle rambi ajaks, elame näeme.

 Õhtul peale tööd  vedasin end Kirsimäele tagasi, et kuulata  kontserte, mis mind huvitavad.

Singer Vingeri kontserdi ajal kiskus mind tantsima, keegi  mu partner ei tahtnud olla, olin selleks ise oma karguga, ilma karguta oli natu raske ;)

Mingid vanamehed arvasid mu liginedes, et löön neile külge ja keerasid mind nähes mulle selja, suundusin siis noorte summa, noorukitel  polnud midagi mu seltsi vastu ja oleks  veel toredam olnud, kui mu jalad paremini kannaks.

Enne viimast kontserti asusin telklaagrisse teele, tee oli alla mäge ja mõnus  oli see veeremine.

Üle silla minekuks pakuti veel abi ka ja telklaagri väravas, kus oli hirmus kuumaastik.

Sain niimoodi käepaelata sisse, ega mul ka poleks olnud midagi maksmise vastu olnud.

Kuna õhtused väravatöötajad olid mind sealt lahkumas näinud, arvasid, et  olen ka telkla täieline kasutaja.

Öömajaga on juba teine aasta mingi kamm, esimene õhtu oli kõik ok, järgmise öös veetsin tänaval.

Telgis oli külm ja küljealune kõva, nii ma istusin ja jälgisin ööelu.

Hommiku saabudes  korjasin kokku oma kodinad ja suundusin bussijaama , kus ootas mind eest ebameeldiv üllatus, kena poeke, mis eelmistel kordadel pakkus kohvi ja süüa, oli suletud, bussiootepaviljon oli  uus ja huvitav, aga ebamugav.

Sõitsin siis tühja kõhuga Tartu, kus Ränduri pubis einetasin ja kutsusin tütart endale last ära tooma, et siis koos koju sõita, olin ühe lapselapse teise  lapselapse juurde viinud, et vanaisal ka mõni päev puhkust oleks. Vanaisa  oli seda aega hästi kasutanud-mööblit ümber paigutades ja pestud pesu veidral moel pakendanud.

Mina aga nüüd põen seda reisi täiel määral, jalad on nii paistes, et liikumine ei ole hästi võimalik, nahk tahab lõhki minna ja valu vaevab hingetuks.

Kurtsin  oma muret arstile, see lubas teha retsepti, mis kohe tuleb, aga enne lõunat ma oma rohtusid kätte ei saanud.

Sõbranna  armas hing tegi mulle poti täie suppi ja tõi piimaämbriga kohale, sõime seda perega rõõmuga ja õhtusöök ka on nüüd kindlustatud.

Olen nüüd oma toas ja rõõmus, et vetsuni palju maad ei ole, väänan end festivalist kuivaks ja lakun haavu, järgmine kord kui raske puudega mutt jälle festivalile tikub, oskab ta  ehk  selle aasta vigadest õppida.

Kummaline küll sõin ja jõin vähem, kui tavaliselt ja paistes olin rohkem, kui tavaliselt.

Kolmapäeval siis arutan arstiga, mis ma valesti võisin teha, olge teie siis targemad ja tervemad, kui mina mu armsad sõbrad!!!