Elo Liiv kirjutas FB s:

„Eile hilisel õhtul, kui sõitsin trammiga, tulid kino Kosmose juurest trammile kaks vana naist, vanuses ca 80. Nad olid pidulikult riides, kuid mitte ülepakutult vaid lihtsalt ja maitsekalt, kuidagi ajatult moekad. Käes olid neil lilled... nagu oma aiast, sellised koirohu taoliste õitega. Ja nad tundusid olema üli lähedased, nagu oleksid kogu oma elu koos elanud. Ma ei saanud neilt silmi. Nii helged ja vaba olemisega olid nad kahekesi.

Läksime koos Vabakal maha ja Mustaka trolli ootama. Nad said aru, et neid vaatan/imetlen ja säravate silmadega kõhistasid naerda ja arutlesid edasi. Ma oleks tahtnud neile öelda, et nad on nii armsad, aga lasin õige momendi mööda ja hiljem ei söendanud.

Ei tea, kust nad tulid ja kuhu läksid, kuid hinges pesitsevad nad siiani.“

Paljud mu sõbrad kommenteerisid lahedalt.

Tahtsin ka kommentaari kirjutada, kuid see paisus pikaks mõlgutuseks ja jutustuseks.

 Lõpuks  mõtsin, et kirjutan oma blogisse.

See on nii tore, kui Sa märkad enda ümber toredaid inimesi ja veel toredam, kui Sa neile ütled seda, mis Sa neis head näed . Kohtasin minagi ühel õhtul Tartus kahte vanaprouat, kes oma riietuse ja käitumise- olekuga mind soojalt naeratama panid. Üks küsis siis teiselt, et kas ta  mind tundma  peab, et ma neile naeratan :)

Ma  ei suutnud nädala jooksul leida oma majapidamisest üles koori esinemisvormi, millega täna pidime esinema,   sorteerisin läbi vanaema veimevaka kasti, vaatasin läbi kõik nagid ja riidepuud ning panipaigad , kuid tulutult.

Eile otsustasin loobuda otsimisest ja otsida hoopis kõrge kaelusega  valgt kampsuni kusagilt kaltsukast ja teha enda sügismantlile  kaela valge krae, sügismantel ka selline tume nagu me koorivormi hõlst.

Lõpuks suure sortimise peale leidsin ühe laste kampsuni, millel  kõrge kaelus ja mulle see ka üle pea mahtus, kuid sellel olid tikandid pastelltoonides  lõngadest.

Terve õhtupooliku vaevasin ennast selle kraega, lõikasin kampsunilt krae ära, ajasin silmadele ringvardad sisse, kudusin kaks rida juurde ja lõpuks heegeldasin kaks rida  peale.

Pärast lõunat pole ma eriti arukas tegutseja ja see tegemine ning pingutus oli mu jaoks üsna  vaevarikas.

Otsustasin, et ma rohkem ei punnita, kui üks pitsirida krael juba on, et teen järgmine kord juurde, kui tahtmist ja jaksu jagub, tegin veel kampsuni alumisest äärest peapaela, et kirikus külm ei hakkaks palja peaga ja varrukad viskasin hobus pistetega kätisteks, sest korralikku töötegijat hilisõhtul minust enam ei olnud.

Kui siis hommikul kirikusse ilmusin oma uue kudumi komplektiga,  tuli koorivanem mu juurde ja  kiitis mind, et näen nii kena välja.  :)

See oli tõeline palk mu pingutusele, ütles veel, et mõni teine  poleks hakanud vaeva nägema, oleks tulnud niisama ükskõik, mis siis seljas.

Ma ju ei saanud, mu tsaari aegne vanaema on mind nii kasvatanud, et kirikusse minnakse parima palitu ja parima rõivaga, see on koht, kus austatakse ennast ja teisi ja …

Kui ma eile neid asju pusserdasin, ütles tütar, et ärgu ma tikandeid ära harutagu, jätsingi alles ja  tundus, et see oli õige tegu, oli silmailu nii endale kui teistele.

Laulda oli soe, sest krae oli  hästi ümber, peapael kõrvu hellitamas ja kätised mu haigeid randmeid soojendamas…

Ega must mingit lauljat enam pole, iga pressib peale ja tervis viskab ka vimkasid, kuid ma olin kohal. :)

Kui ma õhtupoolikul sättisin lapselast linnapoole minekuks riidesse, oli meil vahva kõnelus.

Ütsin, et pane palun särk pükstesse, et siis püsivad püksid paremini üleval ja kehal ka soojem.

Ta siis  askeldab asjalikult ja ütleb, et ta mõtles ise ka seda juba teha, et muidu on nagu setu.

Naersin, et ta ongi natuke setu, vanavanaisa kaudu.

Imestas, et on ka või. :)

Kaunist pühapäeva kõigile!!!!