Monday, January 13, 2014

Seda haigust mul pole, selle ma võtan :)




Uuh
Äkki hakkas mu varvas valutama.

Nad mul valutavad koguaeg,  aga seekord oli midagi väga valesti.
Üks mu keskmistest varvastest  oli äkki vahetanud värvi ja hoidku jumal selle eest, et midagi tema vastu läheks, tekk või lina või kassi pehme kasukas, silmist lõi tuld välja.
Tatsusin mööda maja  ja tundsin, et keha küljes on mingi asi, mida ei saa maha visata ja  mis halvab teda üleni. Liikumine oli  peaaegu,  et  võimatu. Hommikul vedasin end voodist välja, sest kohustused ju. Lapselapsuke   sai  aasta vanemaks ja elu   voolab omasoodu, minu  hädadest hoolimata.
Poisike oli rõõmus ja elevil, laulsime pojakese üles, vanaisa kätte sokutasin  kinkide koti, laua katsin vanavana täpitassidega, mehi kamandasin kooki ostma.
Issi saatis sõnumi, et  ta kooki ei saanud, siis vanaisa tõi uhke vahuse tordi. Küpsetasin veel  mitut sorti muffineid, ise ikka  üha enam ja enam liibates.
Lõunaks tõime poisi  lasteaiast koju , istusime neljakesi ümber piduliku lõuna laua ja mekkisime soolast ning magusat.

 Pojakene  puhus küünlaid nii, et põsed punnis, tordiküünlad olid sattunud sellised, mis muudkui jälle süttisid järelejäänud sädemest. Poiss rõhus pidulauas aga ainult  eriti magusa peale ja korjas õhinaga tordilt  šokolaadi seeni oma põskedesse.  Pärast  koosviibimist läksid isa ja poeg linna , et siis seal hambaarsti külastada.
Sain  kuidagi kõik need sündmused ära lohistatud oma varbaga, mis valutas, paistetas, punetas ja kogu keha vaevas.  Kui  sünnipäevalised lahkusid,  viskasin end korraks  pikali, sest väsisin miskipärast palju kiiremini ära, kui muidu. Jäin isegi natukeseks tukkuma ja kui siis  ärkasin, avastasin, et asi on ikka päris hull, et ma ei saa üldse nagu jala peale.
Kuna esmaspäeviti on mul kantritants, tahtsin ikka  tantsima minna ja mees ka ütles, et ära jää koju jalga valutama vaid proovi ikka minna, liigutamine on hea. Öösärgis nagu ei saanud ju minna aga see riide panek oli selline vaev, varba ümber sukka toppida oli ikka õudne, aga väljas ju talv ja lumi ja… Ei     saa ju paljaste varvastega.
Sain põlviku topitud kuidagi jalga ja sandaleti ka peale, aga kuidas  saab siis teise jala kinni, kui esimese peal seismine paras number. Punnitasin ja kaperdasin ning pusisin kuidagi jalad kinni ja avastasin, et ülakeha riietamiseks on vaja üles minna teisele korrusele, all nagu polnud asjalikke  esemeid. Trepi ületamine ei olnud enam nii lihtne, kui hommiku poole, oleks nagu üheküljega halvatud, kuigi valutas vaid üks varvas. Iga aste oli,  kui  hirmus ületamatu takistus.
Sain siis ikka üles ja alla käidud, aga kõik see võttis kuidagi topelt ja rohkem aega, kui muidu. Vedasin  end autosse ja autost siis ratastooli ja tooliga saali ja oli tunne, et täna ma ei tantsi seal midagi, kogu mu veri on ühes varbas ja muuks pole nagu ajusidki enam. Hakkasin pihta, püüdsin olla kohal siin ja praegu ja mitte mõelda oma varbale. Isegi mingiks ajahetkeks vist  õnnestuski ja  korraga , kui olin hoos keerutamisega siia sinna ja  muusikasse,  käis varbast läbi ragin ning tekkis hetkeline nagu kergendustunne.
Kojuteel käisime poes ja see oli  üsna vaevaline, pea ei töötand, ihu ei kuuland sõna, lohistasin end mööda poodi ja ei saanud aru, mida ma seal üldse  teen ja miks ma seal ometi olen,  lõpuks jõudis ajudeni, et mu ihu ihkab piima ja piima tooteid ja mineraalvett , ladusin need korvi ja vinnasin end koju. Kodus manustasin õhtuse eeluneeine ja langesin linade vahele. Hommikul tööle hakates avastasin, et mul on ikka keskmise varba asemel  justkui 7 vastikult tundvat varvast, kõndida veel pole väga proovinud, sest töö hoiab paigapeal kinni, aga uurisin netist, et millest see võib olla ja mida siis tarbida. Olin intuitiivselt  õigesti valinud piima ja mineraalvee ja proovin siis edasi neid tarbida. Oma harjumus süüa ube ja herneid tuleb vist mõneks ajaks kõrvale heita ja liha  mul niikuinii  kapis pole ning raha, et juurde osta.
Igatsen juba basseini, loodan et saan oma  hädadele veest leevendust.
Olge terved ja tundke rõõmu ajast, mil kusagilt ei valuta :)


pilt pärit siit  http://liisublogii.blogspot.com/2011/03/jaisus.html ja siit http://www.lotteshop.eu/lotte-sunnipaevakaart-7

2 comments:

helle said...

Varvas varbaks, aga nii koledasti ei tohiks ükski asi valutada. Soovitan ikkagi ka arstiga nõu pidada.
Muide, jutustad väga emotsionaalselt.
helle

joanamari said...

Tänan Helle
mu varvas annab juba elada
iga asi möödub :)