Kiri kallimale

Sa ei näegi enam minus  seda noorikut,
 kel silmis sära ja rõõmus olek
teeb tuju heaks?!
Kelle kodu ja riided on
  justkui muinasjutu raamatust .
Kelle toidud keelele palsamiks,
  kätetöö omamoodi.
Ühe naise sisse peab ära mahtuma
 hea naine, perenaine, ema , vanaema,
 kunstnik, disainer,  õmbleja,
kokk ja köögitüdruk,
kelner, koristaja, pesunaine.
Siis  polegi ime ju,
et nahk nii suureks veninud
 nagu seal pesitseks kohe mitu naist.
Ärkad  hommikul:  ahjus tuli ,
 laud kaetud ja toidud valmis
 nii nagu sulle meeldib.
Sul  on raske öelda head sõna,
ainult torised, et mida ma tossutan siin.
Mis  ma ikka tossutan,
olen ärkvel juba enne koitu,
et keeta kohvi ja valmis panna toitu
oma meestele ,
kellest üks suur ja teine väike,
ärkan vara,  veel enne kui päike,
valab meie pisikese kodu peale oma soojust.

Kui siis ütlen, et ootaksin nii mõndagi head sõna ,
 kuulen, et olen justkui üleöö paksuks läinud
 ja siis ei saagi ju midagi head öeldagi,
sellele  paksule vanamoorile.
Ei ole ma midagi nii üleöö läinud,
tassin seda liigset ihu juba aastaid,
 sest pean ju end millegagi kaitsma -
 ütlemiste- arvamiste ja vaatamiste vastu. ;)
Kui ma veel oma malbe oleku juurde
 õhuke ka oleks, oleks ma ammu purunenud kildudeks?!