Ma ei kannaks iial ...

jalas musti viigipükse.

Mitte sel kombel nagu seda massiliselt tehakse - igal ajal, igas kohas, iga ilmaga ja  suvaliste lisanditega.

Ma kannaksin musti viigipükse vaid siis , kui nad istuksid mulle hästi ja mul oleks lisada samast riidest pikem jakk ning sobiv pluus. Ja kui need viigipüksid ja jakk  pole õmmeldud peenemast riidest ja lisatud pärleid ning tikandeid, ei läheks ma nendega iial teatrisse

Kui ma siin avaldasin oma vastumeelsust mustade pikkade pükste  vastu, siis sain kuulda, et teen oma avaldusega liiga inimestele, kel on ehk terviseprobleemid,  proteesid jne.

Tunnistan, et mul on selle riietumisega oma  probleem ja  eriline suhe. Keegi tark mu lapsepõlves  sai pugeda mu hinge ja  tekitada sellise tunde, et pidasin end inetuks. Et siis oma ebakindlust ja inetust varjata, hakkasin ma väga korralikult riides käima- hoolikalt  kangaid, moodi ja tegumoodi valides.

Nüüd kui mu vigur enam ei kannata mingit kriitikat, olen enda riietumise suhtes eriti kriitiline.

Kuna  tervis ei ole kiita ja finantsid ka, siis   olen teinud paar kostüümi  ja neid ma kannan  kasvõi ribadeks. Üks pidulikum ja teine igapäevane,  üks suveks ja teine talveks.

Tegelikult ei ole minu asi , mis teised seljas kannavad, aga kui on tegemist kollektiiviga, mille liige ma olen, siis teeb kurvaks küll , kui tahetakse mugavus soliidsuse  vastu vahetada.

Lähme kooriga naislauluseltsi juubelile Estonia kontsertsaali ja mida me selga paneme , mustad viigipüksid.

Karju appi!!!

Ma ei saa aru, kuidas naised  ei austa ennast ega teisi, käivad riides, kui vaesed  kolhoosnikud. Käige iga päev millega tahes, aga pidulikku kohta  minnes võiks ikka oma ilusaid riideid tuulutada.

Me oleme enamus üsna eakad,  me ei näe pükstes üldse kenad välja, kes on hirmus kõhnad, kes vastupidi ülekaalulised, aga me ilusas helesinises koorikostüümis näeme me kõik välja väga kenad, vaata et 10 aastat nooremad. Kui kisama hakkasin , et ma siis ei tulegi,  tehti mööndus, et kes tahab, tuleb pükstes ja kes ei taha, saab tulla kostüümis.  Sellest pole midagi kasu , MUL ON HÄBI minna sellise kooriga pealinna, kes ei viitsi välja ronida oma kuradi tagumikuhautajatest.

Käisin hiljuti teatris ja mida enamus naistest kandis seljas?!

Muidugi  mustad viigipüksid ja maotu kampsun , vähestel oli veidi  pidulikum pluus.   Inimesed, nõuka aeg on läbi, me ei pea enam käima riides kui sõdurid!!

Keegi ei näita enam näpuga, kui sa oled riides isikupäraselt!!

Inimesed , mis teil viga on??!!

Enamusel neist, kes olid oma igapäevase poeskäigu kostüümi teatrisse selga tõmmanud,  ma tean ei ole selliseid terviseprobleeme  ega proteese, et muud rõivast selga panna ei  saa.

Minu emakene oli kartsinoomi opi järgselt  hädas oma jalgadega, üks jalg oli 3 numbrit teisest suurem,  ta ei heitnud sellepärast meelt. Olles ise  onko dispanseri medõde,  leidis ta oma patsientide seast kingsepa, kes talle kenad jalavarjud tegi - ühed igapäevased, teised pidulikud.

Igakord, kui ema teatrisse läks, tuli ta töölt sel päeval otse koju, tegeles oma kehaga, võttis veeväljutus tablette ja pikutas,  et mahtuda kleiti ja kingadesse ja tunda ennast teatris olles mugavalt. Eelmisel   päeval oli valmistanud õhtusöögi, mida siis soojendas, et ei peaks enne teatrit jala peal olema. Teatrisse minekuks oli tal lastud endale kena kleit õmmelda.

Pikkade pükstega käis ta vaid reisil või sportimas.

Kõik inimesed ei peagi käima riides nii nagu mina või mu esiemad seda tegid, aga mul on kahju, et  on kadunud me elust pühapäev,  et ratsutame oma elust läbi vateeritud jopedes, dressides ja potastes, et meil ei ole vahet ei pidupäeval ega  argipäeval. Vaatan kord bussijamas lähenevaid inimesi ja silm fikseerib eatud naisinimesed- jalas potased, tumedad pikad püksid, seljas   mingid vormitud joped, käes maotud kilekotid, nende lähenedes märkan tuttavaid naisi, kes ei ole veel keskeaski, aga näevad   välja, kui kehvasti riides vanurid. Küsin, et kuhu minek. Saades vastuseks, et linna asju ajama ja arsti juurde, tuleb meelde, kuidas minu vanaema arstile läks. Selleks tarbeks olid riidekirstus pesu, kleit ja sukad ja seinal mantel, mida igapäev ei kantud. Igapäevaselt kandis vanaema endaõmmeldud pihikut, arstile minekuks ostis  mu ema mammale kena rinnahoidja ja pesu, et arsti juures oleks lihtsam ja mõni noobel arst šokki ei saaks  tsaariaegse pesu peale. Tänapäeval aga käiakse ringi pesuga, mis on mitu numbrit väiksem ja ei toeta ega peida  midagi vaid vastupidi. Isegi  saledad naised nöörivad end kinni kui kokkunööritud singi kitsa pesuga.

Väga vabandan, kui mu kirjatükk kedagi solvab või riivab.

Kasvatus mängib oma rolli  +  see,  et  mis ikka silma riivab, sellest mööda ei taha vaadata ja  vagusi edasi minna
ikka taban ende mõttelt, et mis meist nii saab , kui tormame hallist argipäevast veel hallimasse argipaeva, endalegi peeglis otsa vaatamata,  ei oska me pühitseda ei püha ei pühapäeva, ei oma me pühapäeva ülikonda ega kostüümi ja kui meil see on, ei pane me seda selga, sest  meil peab  hästi mugav olema ja me ei saagi aru miks meil nii halb on. süüdistame siis riiki ja ma ei te veel keda.
ikka tahan mõelda oma ema ja ja emaema peale, et mis siis nende  rahakotis oli, ei olnud rohkem, kui meil praegu , mitu korda oli vähem ja saadagi oli asju kehvem, praegu on igal tänava nurgal kaltsukas või mitu  ja rahagi on meil ikka kordades rohkem, kui me esiemadel. Minu vanaema näiteks sai 12 rubla pensioni.  Küsimus ei ole selles, kui rikkad me oleme, rahas või asjades vaid ma mõtlen ikka seda vaimuvarandust ja suhtumis ja austust endasse ja  oma ümbrusse. Kodust ei mindud välja lohakalt ega peeglisse vaatamata.
Võib ju öelda, et on ajad ja on kombed, mis muutuvad. Jah muidugi  me elame muutuvas ajas, aga kas me peame siis laskma ka oma vaimu lõdvaks, kui ajad muutuvad?! Mis meist nii saab ?!
Kui meid kutsutud ja seatud juhid ja liidrid meie meelest  oma käitumise või välimusega eksivad, oleme väga andestamatud, aga ennast peeglist ei vaata, kui kodust lahkume?!Tühja neist pikkadest mustadest pükstest, kandke neid  rõõmu ja mõnuga , kui see on teie ainus riietus, milles te end hästi tunnete, aga kas nüüd ongi see aeg, et kihutame aga läbi elu  end hästi mõnusalt ja mugavalt tundes, peaasi et ei pea end  karvavõrdki pingutama, istume igal pool jalad laiali, ilma et meie keha  paljastuks, paneme veel käed ka kintsude vahele, et rõhutada, kui mugav ja mõnus meil on, sellest hoolimata, kas meid näeb, siis näiteks teles kogu rahvas nii?!
Kas keegi sai aru, mis  mind seda kirjatükki kirjutama pani?!
Ütlete et olen vanaks irisejaks hakanud, ehk olengi?!
Kui ma märkan kellegi  silmades sära ja seljas- käes midagi kaunist, enda tehtud, mida iganes, mis  silma rõõmustab, ei jäta ma talle seda ütlemata, et kui ilus ta on. Muidugi ei lähe ma kedagi varrukast sikutama, kui märkan  midagi, mis mu silma ei rõõmusta.
Rõõmustagem  ennast ja teisi !?