Viimased poolteist kuud

on olnud nii pöörased, et pole aega  olnud  molutamisekski.  Suure pingutamise ja pusserdamise peale  pidin saama ka tunnistuse, selle kohta, et olen koolituse läbinud. Õhtul enne  linna sõitu  avastasin , et pole keegi sõna võtnud, et peaks koolitajaid lilledega rõõmustama, hakkasin ruttu fb-s poisse tüdrukuid kokku kutsuma vestlusse, et kas teeme midagi ja kui ei tee, siis teeme ära. Saime kohe kokkulepped sõlmitud ja vastu ööd asjad jonksu aetud.

Hommikul mitu tundi enne koitu seadsin sammud  päälinna poole.  Olin  pannud   õhtul endale raha arve peale, ühest pangast teise, et ei peaks  linnas rahahätta jääma. Tartus bussijaamas selgus, et hommikukohv ränduri kohvikus jääb ära, arvel olid vaid sendid ja vetsu minekust ka ei  olnud  juttugi, aga vajadus oli, vahtisin vetsu ukse taga näljase näoga ja siis..

Ühel hetkel hüppas vetsu uksest välja mu kursuseaegne pinginaaber, lõi vetsuukse lahkelt lahti ja ütles, et käigu ma ära, mis ma põen seal ukse taga. Midagi toredamat ei saagi olla.

Loksusin siis pealinna poole vihmas päikses, tuisus lörtsis- kõike sai näha ja tunda sel teel lõunast põhja sõites. Tallinna bussijaamas läksin uuele katsele, organiseerisin lilleostu ja endal raha pole, leidsingi  automaadid :keldrist kuhu viis enesetapjate kaldtee ja järsk trepp. Otsustasin ukerdada trepil pead katki kukkuda kaldteel ei soovinud. Rahakene taskus, seadsin sammud haigekassa ette, nii haige ma veel ei olnud, et sinna kassase minema paes,  aga jalad ütlesid, et midagi nendega korras pole, sain sõbra tema uhke habeme järgi hõlpsalt kätte ja  ta viskas mind oma uhke 21. sajandi  autoga endlasse. Tuli välja , et olen täitsa esimene, kes end  kohale vedas, kakkusin oma rotisabad lahti , jalad lahti ja siis hakkas põrgu pihta. Istu kuidas tahad, ole kuidas tahad,  jalad valutasid nagu oleks nendes 100 kurja päkapikku sees puid saagimas.  Võtsin ühe ibumaxi sisse ja ootasin imet, mida ei tulnud,  teiste kursuslaste esitlused olid vahvad, mina sain loosi number 11, niiet oli aega veel ennast kokku võtta, võtsin teise tableti ja ei midagi. Kooberdasin mööda saali otsides paremat asendit. Läksin esinema ja  peast puhta loll, vahtisin tahvlile ja arvutisse ja läksin nagu natuke pannikasse, siis ei vaadanud kuhugi ja rääkisin asju, mida üldse ei plaaninud rääkida, jätsin endast nii rumala mulje, et ei tea kuidas ma selle tunnistuse küll välja teenisin. Olin ju tegelikult kõvasti tööd teinud nii teoreetiliselt kui  füüsiliselt, aga tobedat muljet endast jätta ma juba oskan. Kui me siis olime oma esitlused teinud ja hingamispaus tuli, ilmus majja päikseline Indrek Tarand, kollastes pükstes, kollase pika salliga, jope alt ilmus kollane džemper, tõeline päike talvises pealinnas.

Kohale oli tulnud ka meid tervitama töötukassa töötaja ja koolituskeskus inimene, Margus Tsahkna, noo nii pidulikult sai kätte antud need tunnistused ja kingituseks raamatud invavanaisast . Ja siis rullus lahti  me selja taga saalis kaunis laud- mõnusate suupistetega ja  ägeda tordiga . Juttu jätkus kauemaks, Indrek Tarand oli nagu oma inimene, serveeris meile kohvi ja kui minuga pilgud kohtusid  vaatas mind ja ütles ,  et mina saan ise hakkama, et ta ei pea mind aitama.

Olin päri ja siis aitasin endale  põske eksklusiivseid  võileibu,

need olin nagu tõelisel vastuvõtul peavad olema, imeilusad ja maitsvad.

Traavisime pinginaabriga bussijaama poole, tema  läks poole tee peal  kardinaid jahtima, mina üksi edasi. Bussijaamas avastasin , et kõik  piletid välja müüdud bussidele , millega oleksin jõudnud Räpina bussile. Ostsin midagi ära, millise bussile oli  poolteist tundi aega. Istusin ootesaali  maha ja helistasin sõbrale, sellega siis arutasin, mida ma tahan ja millised mu võimalused. Jalad ikka tegid vahelduva eduga põrguvalu, otsustasin, et sõidan koju Põlva kaudu ja kutsun sinna mehe vastu autoga. Siis jõudis bussijaama ka mu pinginaaber ja oi kui tore, ta  tuli mind bussile saatma, norisin välja talt kalli,  ise veel pidi  ta oma bussi ootama. Uhke  kogemusnõustaja tunnistuse omanikuna Tartu bussile ronides, nõudis üks noor naine, et teda on  vaja kohe hakata nõustama, väsinud- tüdinud- valudes olin täitsa nõutu, mõtlesin, et  mul ei ole ju otsaette kirjutatud, et ma nõustaja olen, mul ju tunnistus koti põhjas peidus , kuidas ta teadis hulga rahva seast just minuga rääkima hakata.

Ütlesin talle,  et oi ma ei tea, kuidas aidata,  küsigu targemate käest, abitahtja ei jätnud mind rahule, kus need targemad on, kas mina siis ei tea, ma peaksin  teadma ju.   Ütlesin ,  et vaadaku  palun netist ja pugesin bussi sügavustesse peitu.

Kui siis  maha potsatasin, ilmus sinna bussi tagumisse otsa naine, keda  keegi abistas istumisega ja läks siis ära, ma ei saanud sugugi aru alguses, et miks see naine mulle kogu aeg vastu põrkus, kui ringi sebisin ja paremat kohta otsisin ja küsis koguaeg asju, mida peaks ise nagu nägema. Mõtlesin,  et proua üsna eakas, ehk sellepärast sellised kummalised küsimused, et ma siis  vastan, ega mul raske pole. Tagumises pingis sai üsna lahedalt istuda ja saime  pingi kaaslastega peaaegu et sõbraks, üks endine balletti tantsija sõitis oma  väikese pojaga ja me leidsime kohe ühise keele ja meele. Bussist väljumise eel, võttis  vanadaam me ees taskust välja valge kepi, oi mind ullikest,  nüüd sain aru miks see naine küsis küsimusi, millele vastates  enne veidi hämmeldusin , et kas ta ise ei näe. Nõustasin ja jõustasin seda prouat siis  bussist välja, astmed ja augud ja..Tohutult julge ettevõtmine niimoodi üksi reisida.

Sain mina ka tema selja taga siis oma kondid ja kodinad  bussist välja. Tartus bussijaam juba lukus, bussiplaani väljas ei ole,  peatustes infot ei ole, mis  buss kuhugi kuskohast  läheb, mingi kirbukiri oli läbi akna sees kassa juures seinal, surusin näo vastu klaasi ja püüdsin kõigest hingest näha, number liinikirjelduse taga muutus kord üheks, kord kolmeks, ma ei tea mida ma nägin või näha tahtsin.  Üks noor daam ütles, et tema läheb ka selle bussi peale ja see peatus on  number kolm. Tuligi buss ja hakkan siis bussi sisse ronima, seljakott seljas, joogipudel puusa peal, kasukvesti taskud träna täis, ise ka paras pontšik, surun end vahekäigust läbi ja üks lapsuke hõiskab  üle terve bussi , vaata emme milline paksuke siin trügib. Võpatasin ja ütlesin et oi, tänan meeldiva komplimendi eest,  pole ammu nii head komplimenti saanud ja trügisin edasi. Lapse ema hakkab pragama, et nii ei tohi rääkida, laps aga vastab , et aga ta ütles mulle aitäh. Muigan ja trügin edasi. Saan tagumises otsas istuma,  asjad seljast- küljest ära ja siis tormab mu selja taha üks noor daam ja kukub istmele sellise kolksuga , et kartsin,  et ta viga sai. Selgitanud välja, et ta nõustamist jõustamist ei vaja, hakkan sööma hiigelpirni, mille kaasa haarasin ürituse kaunilt kaetud laualt, sest lauas olles seda süüa ei jaksanud, aga isu nagu oli. Hammas sisse ei lähe, kõik mis ilus ei  passi patta panna, otsin siis välja noa oma paljudest pampudes ja siis saab nagu näridagi, kell juba  õhtul kümnendat tundi käimas ja vastuvõtu söömajast  päris mitu tundi  möödas ja ka paksukesed peavad sööma.

Põlvas saan bussist maha ja ukse ees juba kallis kaasa ootamas, ronin välja ja asun auto poole teele, enne mind kritiseerinud tüdrukutirtsu ema tuleb mu selja taga ja kukub  vabandama, toetan teda, et tal on palju tööd oma lapse sõnalise väljendusega ja komberdan autosse, õnnis oma auto, oma meheke, enam ei mingeid katsumusi. Ületame turvaliselt kohati ohtliku libeda kodutee ja kodus  ei saa veel magama minna:  selline  erutus, karga või lakke, peaks ju  valust ja räsitusest ümber kukkuma, lõpuks juhtub ka see.

Hommikul ärkan ja klaveri peal on kenasti raamitud tunnistus, lahe, ei olnudki uni. Sain hakkama.

Nüüd hakkan mõtlema suvele: 1. , 2., 3. juuli ootan teid kõiki Räpinasse, järv ja loss ja loomemaja ja paberivabrik ja aianduskooli aed ja ..