Me saime uue "lapse"

Iga kord, kui uue lapse sain ikka imestasin ja rõõmustasin elu ime üle, tihti istusin  vaikselt magava lapse juures ja imetlesin.  Selle asemel, et midagi siis ruttu teha, kui laps magab, istusin ma  vahel lapsukese voodi juures ja hingasin lapse hingetõmbeid enesesse. Kui oma viimase lapsega sünnitusmajast tulin ja astusin ämma tuppa, kus see päevauinakut tegi, kükitasin memme voodi ette, et vanaema saaks me uut lapsukest vaadata, naeratas ta ja ütles, et see on nii suur ime, kaks imetillukest rakku saavad kokku ja siis saab selline ime… Mu lapsed on suured, neilgi juba mõnedel lapsed, kõik see on jäänud kaugetesse mälestustesse, mis vahetevahel kerkib üles.

Me saime uue kassi, päris tillukese nagu uue lapse,  elamine on nüüd kui pöörises: riidekapi uksed  ei püsi kinni, riiulitelt kukub asju maha,  paberid ja muu praht roomab  justkui ise prügikastist välja, vaibad on krussis ja puukoored lendlevad mööda maja. Käin mööda elamist ja korjan asju nagu oleks uue mudilase saanud. Ja kui see elukas siis on söönud, mänginud ja muid asju teinud, magab ta kui lapsuke ja mina selle asemel, et kasutada ära aega koristamiseks istun ja imetlen seda „ lapsukest“. Elu on ime…