Ma tean küll,

 et iga halb on ka millekski hea, aga kui see  halb juba käes on ja head veel pole paistmas, on nii raske uskuda seda,  et see  hetkel ette kerkinud halb ka millekski  ikka hea on.

Mõne halva hea külg avaldub kohe, mõnikord juhtub et täitsa silmapilkselt, mõnel juhul aga tuleb oodata aastaid ja mõne asja puhul ei teagi milleks ta hea on või oli. Kuidas see oli, et inimene planeerib ja Jumal naerab. Mõnikord teed plaanid ja siis hakkab tööle vääramatu jõud, keegi on su plaanid ümber teinud ja ta ei taha oma suunda muuta, kuigi sulle see suund ei sobi ja su plaanidesse  ei mahu. Ma tean küll, et  vahel ei saa selle  vääramatu jõu vastu ja et kõik, kes kunagi kellelegi halba on teinud, saavad selle  halva kunagi endale tagasi ja…

Aga ma   isegi ei soovigi kättemaksuhimulisena oodata kunas kellelgi halvasti läheb, tahaks ikka, et asjad sujuks nii, et hundid söönud ja lambad terved…

Kuid  vahel  tõuseb  hinges selline trots, et teeks midagi meeletut, aga kasvatus ei luba. Ma ei teagi, kas see on kasvatus või see on see sisemine tsensuur või mis see on ja siis ma istungi öös  ja moorin oma trotsiga. Sest ma pole nõus istuma koha  peal ja aru saamata miks  just avatud uksed kinni pandi ja kunas nad siis avatakse ja et kus kohas  ning millal need teised uksed lahti tehakse, püüan ikka uurida ja puurida, kuidas neid uksi avada nii, et kõik oleks rahul, et nii mina kui  need teised, kes uksi kinni ikka ja jälle mu ees topivad järjekindlalt.

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus - teed tööd, teed tööd ja armastust  ei kusagil, kodus hoopis kuri naine, tegi ükskord nalja mu üks lähisugulane. :)
 Mina olen ka oma armastustega hirmus palju vaeva näinud, kuidagi polegi väga palju asju üldse lihtsalt kätte tulnud, ikka on  vaja olnud tööd teha ja rügada nii, et higipull otsa eest ja silme eest must. Kui just mõtled, et nüüd aitab, et nüüd võiks rahu saada ja  rahulikult nautima hakata oma töö vilju, tõstetakse tee ees püsti üles ja kõik väljapääsud pannakse klõpsti nina ees kinni.  Vahi siis seda kinnist ust ja oota väljapääsu.

Sõrmed sügelevad, jalatallad kihelevad, hing mässab, et teeks midagi, et välja ronida tupikust, ei taha ju olla seal, pole seda sellist vaimu, et ootaks suu ammuli, et äkki kusagilt  hõbekandikul midagi ette kantakse, ikka tahaks ise  oma käte ja jalgade ja mõistusega midagi ära teha !!! Kui pole teadmisi, õpiks juurde, kui pole ressursse, ehitaks üles, aga ei saa - uksed on kinni ja aknad pimedad, sein ees ja tee ees püsti. Ma tean, et igast asjast on väljapääs, aga ma koputan ja koputan ja….Pagan võtaks, tehke see uks juba lahti!!!!

Pilt on pärit siit http://www.collester.ee/ehitus/