Panen ikka midagi kirja, muidu läheb meelest ja trollijad võite lõhki minna

Sain perearstilt suunamise taastusravisse ja ootasin mitu kuud, aga kohale ma siis  esmaspäeval sain.

Majutati mind Põlva haigla laste ja taastusravi osakonda  lastepalati boksi. Esimese nädala veetsin koos kaaslasega.  Toanaaber oli muidu tore, aga tükkis palju lobisema ka siis, kui mõni äge saade tuli telekast, siis muudkui patras. Muidu südamlik ja asjalik memm, ka nelja lapse ema, ka olnud lasteaednik nii, et juttu  jätkus kauemaks. Seda muidugi ei tea,mis järgmine nädal toob, kuidas  saab hakkama  4 ööd-päeva külgküljekõrval tillukses palatiboksis. Teraapiad kurnavad ja panevad ihu valutama,  vaevlen igal õhtul magama jäämisega ja käin 100 korda  öö jooksul vetsus, see võib kindlasti nõrganärvilist  toanaabrit häirida.

Füsioterapeudiks sain  jalgpalluri taustaga  kena, noore, andeka ja asjaliku terapeudi, iga teraapia on töökas,  värvikas ja nii  põnev, et unustan aja ära ja  teraapia  saab otsa nii, et  ei saa arugi, et olen pool tundi järjest rassinud.

Esimesel korral kõndisime  mööda koridori ja treppi , et  minu võimeid testida, kõike seda teha oli väga vahva  rõõmsa ja toetava  ning empaatilise  terapeudiga.

Teisel korral tegime „stepptantsu“ varbseina ääres astmele astudes, tempot  muutes ja sammumise viise.

 Kolmandal korral sai tehtud  tasakaalu harjutusi tasakaalu padjal ja tasakaalu laual.  

Neljandal teraapia seansil sain olla  akrobaat, kõndisin maha pandud köiel edasi ja tagasi ,  tagasi tulin selg ees, tehes erinevaid lisaharjutus, žonglöörides pallidega ja ilma.

 Viies kord mängisime teleri vahendusel  tasakaalumängu, jooksin  koha peale andur käes ja  ekraanilt nägin, mida andurid näevad ja tunnevad mu liikumises, seansi lõpuks  sain tasakaalulaual liigutada virtuaalseid palle, see oi igavesti põnev, iga  seansi lõpus olen üleni higine, isegi mu väikesed varbad on märjad, pean alati  dušši alla minema ja  pesema puhtaks  ka oma sandaletid.

Lisaks saan vesivõimlemist ja  oma astma pärast soolakambrit .

Vesivõimlemises mulle väga meeldib, käin ju kodus olles ka  kaks korda nädalas Värska veekeskuses ja võimlen seal hoolega, vees saab tunda end taas baleriinina ja liigutamine teeb olemise paremaks  ning  tuju heaks.

Siin Põlva taastusravis on vesivõimlemiseks  pisike lastebassein ja  kui on paariline kõvasti lühem ja  terviselt kehvem või kohmakam, on hästi ebamugav.  Veetase lastakse siis alla ja mina pean  põlved kõveras olema, et õlad ikka vees oleks ja väga vaatama, et teist ära ei uputa. Mõni tahtis väga tähelepanu, raiskas niigi lühikese teraapia aja endale tähelepanu tõmbamisega, ülesandest kohe  aru ei saanud, itsitas- edvistas  ja  rääkis vastiku titehäälega.  Kui juhtusin seansile üksinda, oli lahe ja tegus ja  tore töötada koos terapudiga.

Esimese  taastusravi nädala  viimane vesivõimlemine oli väga tore,  paariliseks oli  15 aastane noormees, kes tegi hoolega kaasa, ei veiderdanud, ega seganud, nii hea oli  teha, pikkus oli ka paras, ei olnud minust väga pikem ega lühem. Ainult, et pidin harjutama ennast  olema tolerantne ja mitte küsima, miks ta  basseinis  paksu keti otsas ristiga on, olen kuulnud,  et mõned õigeusklikud kõnnivadki ringi nendega ja lähevad isegi kuuma sauna, ega võta  risti kaelast kunagi ega mingis situatsioonis.  Vanasti, kui mu sõrmed artriidist nii paistes polnud, kui praegu, võtsin ma  isegi  abielusõrmuse  basseini minnes ära, et  ei segaks , ära ei kaoks ja poleks kõrvalisi asju basseinis peale minu, trikoo ja vee. Aga kuld kaelas  ei reosta vett ja pole minu asi midagi küsida või uurida.

Sain oma ratastooli neljapäeva õhtul haiglasse ja  sõitsin eile  sellega õhinapõhiselt  ringi nii,  et õhtul hiljem  tahtsin ära surra. Teraapiad olid tõhusad + see, et  terve hommikupooliku enne teraapiaid  tuiskasin tooliga mööda maja ringi nii, et selg märg. Kui tekkis tunne, et mu sees on avanenud vihmavari ja ta ei taha ise  väga kinni minna, viskasin oma liha ja luud  voodisse siruli ja olin terve õhtu rahulikult toas, öösel pistsin  põske veel valuvaigisti, mis oli mulle igaks juhuks antud ja ei taha ära kiita, hommik tõi parema tunde. Mingi uitmõte oli nädalavahetusel linna peale minna, aga pärast eileõhtust ehmatust plaanid muutusid, poodi kolama ei lähe, muidu jään veel tänavale ripakile, olen rahulikult majas ja naudin aknast kaunist vaadet  imelisele talvemaastikule üle linna katuste.

Proovin  võimlemise saalis kasutada erinevaid põnevaid vahendeid, aga mitte üle pingutada, katsun minna siis, kui keegi ei näe, siis ei pea tegema pakazuhat, saab teha omas tempos ja iseendale rõõmuks.