13 ja kolmapäev võib olla ikka nii
vastik, et...
Pidin täna
kell 10 olema SKA ametniku juures Põlvas, et arutada minu rehabilitatsiooni vajadust.
Mu kallim
oli nõus mind autoga kohale viima ja ma ei pidanud bussidega ja tont teab mis
reisikaaslastega maid jagama ja mõtlesin, et tuleb tore päev, et sõidame mehekesega
kahekesi autoga ja rahulikult ajame asju ja…
Teeremont
ja kiiruspiirangud sõid varuaja ära ja jõudsime täpselt kell 10 maja ette , kus pidi
mind SKA ametnik vastu võtma. Mees läks siis
üle tee pensioniametisse oma pensionitunnistust pikendama ja mina asusin
oma asju ajama.
Üllatus
missugune - uks kinni, lähen ümber maja teise ukse juurde, see uks ka kinni. Mingit silti pole, et seal
mingi SKA kabinet peaks olema, on vaid mingi juuksur. Mõtlesin, et lähen küsin pensioniametist, mis on üle tee, et mis toimub, seal oli
pensioniameti asemel suur auk.
Jah, vaatasin
uksest sisse ja pensioniameti asemel oli maas suur auk. Mingid mehed kükitasid
seal augu ääre peal ja küsisin, et kus pensioniamet on. Nemad vastasid , et
mingu ma ümber nurga, läksin.
Jälle suur
auk, nool näitas, et tuleb minna teisele korrusele. Sinna ma küll ronida ei
tahtnud, võtsin välja telefoni, et vaadata numbrit, kust ametnik mulle eelmine
nädal helistas ja kokkusaamist kokku leppis minuga. Saingi telefoni otsa selle
ametniku ja siis hakkas jama pihta. Ei uksed
on kõik avatud ja te olete vales kohas ja aadress on mul äkki vale ja…
Siis saabus
teiselt korruselt mu mees ja otsustasime
kahekesi neid „avatud“ uksi murdma minna, et võib-olla tõesti ma oma
pudrunäppudega ei jõua uksi avada. Oi sa issand, mida meie silmad näevad, üks
tibi heledas lendlevas kleidis susserdab välisukse lukukeelega, et oi ei tea mis selle uksega on, aga teine
uks on kindlasti lahti , inimesed kõik liiguvad ja kuidas mina ikka niimoodi uksest
sisse ei saanud, valetab nii, et suu suitseb, et kõik
uksed neil ammu lahti, selleasemel, et vabandada, et juhtus apsakas.
Lollidemaa,
nii rumal ma ka ei ole, et aru ei saa kunas uks lukus ja kunas mitte.
Lähme siis
kabinetti ja…
Oma pool
tundi jagasime maid. Patrab oma seadusi, aga praktilise töö juurde ei asu.
Mina siis
küsin millest te räägite. Nendele ja nendele pole raha. Peavad ootama aasta
järjekorras.
Mina vastu,
et mis siis, ma tulingi selleks, et te
hindaksite mu rehabilitatsiooni vajadust.
Lõpuks
hakkas siis tööle ja küsitlema, mina vastama ja tema kirja panema.
Selle asemel,
et vabandada, et unustas ukse lahti teha, tegi selgeks, et mina olen nii loll
ja ei saa lahtisest uksest sisse. Selle asemel, et hakata praktilist tööd tegema, jahus ja jahus nii, et
ajas mind sõlme. Ma ei suutnud väga selgelt
enam mõelda ja adekvaatseid vastuseid anda küsimustele.
Ja siis, kui
hakkasin lahkuma, ikkagi lõpuni ei tunnistanud, et uksed olid lukus, püüdis
ikka mind lollitada, oi see tagumine uks käib meil hästi.
Pagan, uksed
olid hommikul mõlemad lukus, mingeid silte ukse peal ei olnud, et seal
mingi SKA kabinet on ja nii alandav oli
kuulda, et kuidas ma ikka avatud uksest sisse ei saanud. Miks inimesed ei suuda
oma vigu tunnistada, tahavad teisi lolliks teha, musta valgeks valetada?! Selleasemel,
et oma tööd teha, ajavad kliendi endast välja, et ta loobuks
teenusest?!
Sain
asjad justkui aetud, kartsin juba järgmisi käike, et äkki minukesele
polegi nüüd enam ettenähtud midagi. Nii hull see asi polnud, sain ITAK is asjad
kenasti aetud ja läksime kaubamaja bistroosse sööma. Uurisime seda menüüd üht ja teistpidi. Tellisime siis püreesupid,
kaks magustoitu ja ühe suure prae kahe peale. Jumal halasta, see praad oli
tõeliselt suur, ma tahtsin lõhki minna, kahe peale oli seda ühte praadi ikkagi väga palju. Alati olen
tähele pannud, et kui on mingi liha köögiviljade või muu lisandiga, siis on seal
mälestus lihast ja enamus praest koosneb lisandist. See praad oli aga suur
hunnik liha ja lisandiks mälestus köögiviljadest. Mul ei olnud jaksu ega
ettevõtlikust osa sest praest kuidagi kaasa pakkida, ei raatsinud ka taldrikule jätta ja nüüd on tunne, et ma ei söö nädal aega enam midagi
enne, kui see nädala aja ports seeditud saab.
Nüüd ma tean,
et seal bistroos antakse hästi süüa ja
päev oli lõppkokkuvõttes päris tore.
Lipsasime veel enne ITAK i minekut „Sõbralt sõbrale“ poodi ja müüja rõõmustas
mind nähes öeldes, et nende poodi tuli nii palju „päikest“ minu näol, et mu
naeratus pidi tegema päeva heaks.
Juustupoes
oli uus näitsik, kes osutus ka väga vahvaks.
Kahju vaid,
et hommik algas mitme ehmatusega, aga
samas ka väga ägedad äpardused.
Iga päev ei
näe tuules lendlevaid ametniku tibisid ja suuri auke pensioniameti asemel?!
No comments:
Post a Comment