Kaunistatud ja parandatud variant ;)

 Oled ja elad ja  ei saa arugi, et mis on, oli ja tuleb nii väga. On nagu mingi  väikesed sündmused, mõned head ja mõned  mitte nii väga head. Aga sellest pole ju midagi ja kui siis  haarab sind pööraste sündmuste keeris, ei teagi,  kuidas hakkama saada. Üks asi,  mis oli planeeritud, aga samas hirmutav oma erakordsuse,  aga ka   erilisusega, on nüüd läbi. Teine  sündmuste jada  pole veel läbi ja ma ei tea üldse, mis sest  saama saab. Kõiges selles pöörasuses,  on mu keha otsustanud näidata,  et  tas on ikka peidus kõike, käisin juba perearsti tülitamas, et kuidas mu  ihu näitajad välja näevad, kas on  mingeid erilisi kõrvalkaldeid või on nagu alati. Lubasin endale kirjutada ka mingit leebet  rahustit, mida ma pole rohkem söönud, kui ühe tableti kodus, kui emotsioonid kargasid tormiliselt üle pea ja kaine meel tormas uksest välja kaugusse. Magasin  selle  pilli peale kaks tundi ja mõtlesin, et  esialgu pole vist vaja neid rahusteid , et ma niigi nagu ära väsitatud ront. Kui mu pojakene umbes aasta tagasi ütles,  et ta on nüüd oma kallile teinud abielu ettepaneku ja  sai  jaatava vastuse ning poeg palus , et ma teeks ta pulmalauale sõira, hakkas tulevane ämm usinalt tööle.  Ei ma ei teinud  aasta varem sõira valmis, oli ju vaja see sõir panna vormidesse enne, kui ta tahke kuju võtab ja kuna pulm oli planeeritud  Saaremaale, ka kohale toimetada diagonaalis üle terve  Eesti ohutult. Peas kasvas erinevaid kavandeid, millised nõud ma valmistan. Ühel hetkel sai inspiratsioon mu kätte ja töö hakkas pihta. Voolimine, voolimine , voolimine, kuivatamine, glasuurimine….

Esimesed nõuvasikad jooksid mürinal aia taha, mis läks  diagonaalis lõhki, mis tõmbas kõveraks… Ega ma siis heitunud, tegin uuesti,  uuesti  ja uuesti. Kuna ma  alustasin  tööd hästi varakult, siis jõudsin paar päeva enne pulmi nõud valmis, suure  vaevanägemise, proovimise,  uuestitegemise ja ümberplaneerimise peale.
 Proovisõir tuli hästi välja ja ma olin hästi rahulik ja rõõmus, et saan ju hakkama küll.  Viimane  sõirategu  enne neid Rolandi pulmi oli jäänud aegadesse, kui mu lapsed veel enamasti kodumail  figureerisid.
Nüüd siis sõira tegema hakates pulmalauale, juhtus midagi ootamatut, ostsin 20 pakki mingit kohupiima ja mingid pakid olid sellised, mille nimest ma ei lugenud midagi välja ja ei osanud arvatagi, et mis toimuma hakkab. Hakkasin siis hooga seda sõirakeetmise tööd tegema ja mida tõrva,  piim  hakkas juba  keedes üle ääre tulema ja sõira raasugi polnud potis. Läksin siis netist abi küsima ja tule taevas appi,  seal öeldakse,  et ärge te  Jumala eest Riccotta kohupiima kasutage sõira valmistamisel, see lihtsalt  lahustub piimas ja  mingisugustki sõira ei tule. Loopisin siis sinna imeilusasse maamunakollasesse piimasodi sisse  seda õiget kohupiima ja esimene sõira ports oli ikka väegade imelik.
Sikutasin kitasniku üle pea ja tõmbasin poodi uue kohupiima järele.  Uuesti sõirateo kallalae asudes, ei julenud  enam suurt portsu korraga  ette võtta, tegin siis poole kilo kohupiima  kaupa. Järgmine ports õnnestus. Vahepeal käisime mehega poes ja ta küsis, kas mul on kohupiima fetiš, et nagu poodi läheme, ikka korvi kohupiimaga täidame. Puhkasin veidi, sulgesin oma juuksed patsidesse ja rätiku taha, põlletasin  keha ja küürisin käed ning asusin sõirateo kallale. Olen ma siis küünarnukini  kohupiimane ja  võirasvane, sudin kuuma  pliidi ääres nii, et higipull  otsa ees ja heliseb telefon, elamine oli inimestest tühjaks jooksnud ning ma ei saanud kedagi appi paluda, et tegelege telefoniga, kuidagi moodi avasin telefoni klapi ja ütlesin helistajale, et oodaku, et ma ei saa praegu rääkida ja pillasin telefoni maha.  Ta kurivaim ikka helises, ma ei saanud teda  välja ka lülitatud ei küünarnukkide ega hammastega, vajutasin muudkui klappi kinni ja ta muudkui helises , mõtlesin juba, et viska telefon kasvõi kuuma vadaku sisse, et ta enam ei karjuks , et kallike, võta palun telefon, hallo , hallo võta palun telefon.  Säilitasin niipalju  kainet meelt, et  ma  seda rääkimise masinat ei vigastanud, aga sõiraports läks untsu: kohupiimaklimbid ja venivad kiud ning väljavalguv või iseloomustas seda sõira. Aga telefon ikka karjus, et kallike, sulle on telefon, võtab palun telefon, hallo- hallo, võta palun telefon. Lõpuks röökisin telefoni,  et kuula mind, et ma ei saa praegu rääkida, et palun ära helista mulle, tema ikka patrab, et  tema helistab ja helistab ja ei saa aru,  miks telefon annab kinnist tooni. Röögatasin selle telefoni numbri, mida helistaja soovis ja viskasin käest ära nii telefonid kui  sõira. Pesin käed ja läksin kodust ära. Et pulmas  teistmoodi välja näha, kui oma hiljutisel juubeli sünnipäeval, pruut soovis väga ilusaid pulmi  ja et ravida ka oma pea karvkatet, olin  reede varahommikul määrinud end hennaga ja tulemus on äge.  Äkki   tulin mõttele, et kuidas saan kasulikult lahti kohupiimast, mis ei olegi kohupiim  nagu ja et saan end veidi tuulutada ja   ka „soengu „  pähe, kui käin külas tuttaval kanal koos munadest vabanenud munakoortega  ja palun sõbrannast kanaperenaisel teha endale pähe mõned patsid. Leekisin siis oma kolme rattasel rattal  juuksepahmakas "põlemas" peas Meeksi maanteed pidi,  autod hoidsid aupaklikku kaugusse ja autojuhid piidlesid mind kummalisel pilgul, nägin välja  tõeline nõid,  punased juuksesorakad  tuules harali, ise maani mustas  pihikseelikus, peas veel laiaäärega kübar ja ise tagatipuks kummaliselt laia  punase ratta seljas, millega paarutasin enamasti keset teed, sest seal on kõige siledam, see  ratsuke tükib konarlikult teel    ratsanikku kraavi loopima, mida mul ikka enne pulma väga vaja ei olnud. Rohkem patse peas, kui tavaliselt, kohupiim kanadele viidud, sõbra head soovid kaasas, lendasin koju tagasi sõira meisterdama.  Käed puhtaks, rätt silmini pähe, põll ette ja piimapott pliidile. Uus ports sõira õnnestus hästi, täitsin vormid sõiraga, uus ports pliidile, piim kuumenes miskipärast üle ja sõir hakkas venima. Sõir  vormidesse, uus ports pliidile, see ports õnnestus. Mökerdasin  õhtul kella poole kaheteistkümneni. Köök ja söögituba musti nõusid täis ja asju,  mis vales kohas. Nii ei saa ju kodust ära minna.  Paigutasin sõiranõud  koos sõiradega külmikusse järeljahtumisele ja asusin kärmelt  tegutsema: asju pakkima,  pakke autosse tassima, elamist koristama. Möllasin  kella poole  kolmeni öösel. Viskasin oma keha  natukeseks pikali  ja tunni aja pärast  pöörlesin edasi. Reisiseltskonnale kaheks päevaks süüa kaasa, kingid autosse turvaliselt, kõigile peoriided, vahetuspesu, jalanõud, kiri     kööki koduhoidjale, sõidugraafik ja arvuti  ja käekott ja kübar ja…  autosse. Pere auto peale, uksed väravad lukku ja …
Issand aga lilled. Lilled tuubidesse jooksu pealt.
 Kiitsime oma mitte väga noort autot ja asusime teele, kõigepealt  Tartusse, poole tee peal taaralinna otsustas üle maantee jalutada üks suur paks ja kogukas metssiga.   Mu kallis kaasa reageeris õigeaegselt ja pidurid said  testitud, et toimivad küll. Tartus hakkasime sõitma  Viljandi poole  GPS i järgi. Ühel hetkel vaatasin,  et see  keps on ikka  puhta jobu ning  juhatab meid tont teab kuhu ja kui reisi alguses juba sõidame rappa siis ei saa midagi. Otsustasin, et ohjad peab enda kätte võtma, et Võrru me ei tahtnud minna vaid Viljandisse, keerasime  Võru maanteelt tagasi  ja jõudsime vahvasti  Viljandisse. Viljandis keeras äkiline rallisõitja enne õiget ristmikku  korraks parklasse ja saime natuke naerda ja üle lamavate politseinike  ukerdada, pöörasime õigele teele tagasi ja  suundusime teeviitade järgi Pärnu poole. Pärnust saime peaaegu  juba läbi, kui  rallisõitja rolli haaranud kaasa jälle äkiliseks läks ja suundus  Lihula maantee asemel  bensukasse. Kasutasime  võimalust tankimiseks  ja  jätkasime teed Lihula suunas. Kogu selle Võrumaalt saaremaale reisi keskel  häälitses tagaistmel mingi  hääletegemise masin, kust kostus räme meesterahva  hääl, kes juhatas meid kogu aeg  paremale-paremale keerama ja  vandus, et mis kuradi kaart  mul on ja  teatas vahetpidamata , et me oleme  metsas omadega. Palusin Rasmust mitu korda,  et ta vaigistaks selle kisaja, aga tal oli ütlemata naljakas. Proovi siis kaarti lugeda, kui keegi läbitungivalt ebameeldiva häälega otse selja taga  intensiivselt karjub mingit  kasutut infot.  Ühel hetkel  ütles teeviit, et Virtsu 36 kilomeetrit ja mees hakkas kahtlema, et mis värk, et äkki on ikka vale tee jne. Tõmbasime tee äärde, vaatasime netist praamiinfot, ostsime pileti ja sõitsime edasi,  ei olnud vale tee, saime hõlpsasti sadamasse. Sadamas oli praami väljumiseni veidi aega, külastasime  kohta,  kus kuningas jala käib ja suundusime üle mere minema. Praamis sees ronimine oli ikka katsumus, püstloodis trepist üles ronida minu kohmakate kangete jalgadega ja  kaasas lohiseva karguga. Kamandasin mehed karku kandma ja  ronisin taivatrepist üles, ise hirmul , et kui mõni jalg otsustab teha seda mida ma ei käsi, et kellele ma siis  kaela sajan oma saja  ja +  kiloga.  Ei sadanud ma kuhugi, kuigi  kõikusin ja loperdasin nagu kõrreke suure tuule käes. Praamis sees sain lõhna šoki,  praam koosnes vaid kohvikutest ja natukestest istmeridadest, lasin end ahvatleda kohvi jooma, kasspidaja tegi meid nähes sellise vastiku näo, et mõtlesin kas solvun, käratan või ei tee väljagi. Mõtlesin,  et oma nägu krimpsutab, ega mina sellest enneaegu vanaks jää, kui tema oma isiklikku silmnägu kortsutab. Jõime kohvi ära ja  juba kamandati praamist välja, langesin sest püstloodis trepist alla, ilma et oleks kedagi  peale enda väga ohustanud ja saime kenasti praamist välja.  Põrutasime aga Muhust  Saaremaale ja Kuressaarde välja. Ralliäss kihutas muudkui mööda saare  pealinna nii, et  lõpuks otsustasin, et ei saa lõpmatult tiirutada,  kamandasin auto tänava äärde suvalisse  tupikusse  parkima ja suundusime  jalgade peal uurima, kuhu me sattunud olime. Olime täitsa maavalitsuse, kus pidi registreerimine toimuma,  lähedal. Otsisime   seal vastas ühe laheda pisikese kohviku ja ma potsatasin sinna maha.
See oli imearmas Ruunipizza/Pannkoogikohvik .  Tellisime mehega endale päevasupid ja Rasmusele päevapizza. Ei tea kas olime väga näljased, aga toit oli võrratu ja mis peamine, täitsa   meie pisikese tasku kohase hinnaga. Kui Rasmusele toodi ta toit, siis see oli  tohutu suurel taldrikul ja ilus ja õhuke ja lõhnav. Viskasime nalja, et ärgu ta muretsegu,  et meie vatsad aitavad selle koguka pitsapiraka tal ära süüa.
Rasmus lohutas, et  see on nii õhuke, et pole vaja talle abijõuks hakata. No sööme siis, meie kaasaga imelist krevetisuppi sinihallitusjuustu kuubikutega ja  kui  me pesamuna jõudis  oma pizza kahe viimase sektori juurde, ohkas ta raskelt. Aitasime  oma lapsukest. See  pizzatainas oli tõesti  imeõhuke ja krõbe, aga mitte kõrbenud. Täidis aga maitsev ja mahlane. Kella vaadates leidsime, et meil on hulga aega pulma  minekuni, mehed arvasid, et nemad lähevad linna  peale kõndima, aga mina tundsin,  et ei soovi ennast rohkem väsitada, kui juba seda teinud olin   ja istusin mõnusas kohas edasi.  Vahetasin seal, kus kuningas jala käib oma  igapäevased riided pidukleidi vastu ja kammisin lahti oma tulipunase paruka. Suskasin  kübara sellele tulekumale ja avastasin, et mu  lapsed juba  astuvad teisel pool teed  registreerimisele. Kamandasin kotid autosse ja tormasin ka  maavalitsuse poole.

Maavalitsuses tahtsin oma  ühele väimehe kandidaadile lille kimbuga äsada, tal kohe  tükib suust välja  imelikku juttu mu juuresolekul. Suskasin talle oma aia pojengi  jõuga pihku oma tütre jaoks ja tormasin ämma kohustusi täitma. Istusime koos   minia vanematega aukohale ja tseremoonia võis alata. Osssa poiss, kui ilusad nad olid ja mis neil seljas ja jalas olid!! Peiul olid sinisekirjud kõrgekontsaga lakkkingad  imeilusa ülikonna juures ja pruut oli kui pitsivahus muinasjutu printsess.  Pisaraid ei saanudki valada, sest pruut valas neid minu eest, see oli nii liigutav et unustasin isegi nutta, kuigi silmad tundusid märja koha peal olevat. Tseremoonia oli armas ja  paraja pikkusega.
Suundusime siis ühiselt  pulmapeole, selline kihutamine hakkas, et me ei saanudki aru, kuhu meid  pulmarongi sabas veeti.  Vahepeal tehti peatus  Tehumardil ja  kui minia ema ütles midagi oma lahedas saare keeles, küsis mu üks tütardest, et mis mögast ta räägib. Purtsatasin naerma,  et ta räägib,  et me lähme mõõga taha pilti tegema.  Pulma majas ootas imeliselt dekoreeritud saal ja kaunilt kaetud laud.   Pulm oli  korraldatud ikka nii, et kõik said end hästi tunda  ja  kes ei tahtnud alkoholiga  shampat, ei pidanud ka selle juures nägu tegema klaasi käes hoides, et joob, aga tegelikult poetab salaja kuhugi käest ära. Tervitusjook joodud, siis  sai maitsta  mõnusaid roogi. Mina vedasin oma  sõiralaari ka  laua peale ja teenindaja kattis kenast nendega kogu laua. Ikka uhke tunne oli vaadata oma kätetööd ja  mõned inimesed sõid kohe isuga. Huvitav oli see,  et sõir ei ole väga tuntud saarlaste hulgas.  Kes on kokku puutunud lõunaeestlastega  need teavad,  mis asi see on, aga üldiselt  ongi sõir rohkem mandri lõunapoolse rahva  lahe toit.
Kui siis ilmus mängima bänd, siis nemad küll Pärnust pärit aga teadsid, et sõir on puhas käsitöö ja üks väegade eriline asi.  Kui kõht täis, ei suutnud ma enam peost osa võtta, selline tunne oli et kuu aja väsimus istub mu peas, minias hea laps  nähes mu kudenud olekut ütles, et rõdu peal on  diivanid, et seal saab pikutada. Läksin ja magasin peatäie.
Väsimus oli nii suur, et PööLoY GLääNZ –i vali muusika ka ei seganud mind.  Veidi tukkunud, sain jälle peost osa . Rasmus oli terve tee    valmistanud autos ette  puuhalgu, mille sisse peitis  pruudi jaoks abielunaise nime ja  kui siis saabus pulmamajja  oma plärakastiga, kus kisas räme hääl, et keera paremale, sain aru,  miks ta seda kisa lindistanud oli.  Pruudile  asetati pähe äge piraadi müts ja instruktsiooni järgi pidi ta hakkama aaret otsima. Nalja ja naeru saatel tormas õues ringi pruut kord lehma, kord kitse sammudega, kord kana sammudega  naeru möirgav pulmaseltskonda selja taga. Mina ei jaksanud mööda heinamaad kapata ja läksin tuppa tagasi.  Vahepeal heisati  pulmalipp, millele oli pruutpaar joonistatud. ( Andeka pruudi imeline kätetöö muide)Mingi hetk valiti  ametimehed –naised pulmakülaliste  hulgast ja meie Riina pidi lippu valvama, ta võttis nii tõsiselt seda  ametit, et ei saanudki pulma eriti nautida. Pruutpaar halastas ta peale ja lõpuks kõndis    Riina lipp seljas uhkelt ringi ja kõik said rahulikult pidutseda.

Mina  tantsisin oma peigmehest pojaga ja olin jube uhke,  see oli midagi erilist, tantsida oma kena ja täiskasvanud pojaga.  Olen aastaid oodanud,  et ta suureks saaks ja ma saaks ta kõrval käia nagu võrdne võrdsega, mitte et ma koguaeg pisikesi pojakesi  järel lohistama peaks , aga  nagu ta suureks kasvas, nii kolis kodust välja.

 Õhtu  jõudis sinnamaale, et siirduti magamiskohtadesse ja kui ma oma ööbimispaika jõudsin, käis sauna selline rõõmus meeste sumin,  kui tahtsin oma varbaid loputada , siis  keegi kilkas, et miks ma kleidiga saunas käisin.
Öösel ei saanud pikalt magada, sest söödu joodu ajas koguaeg trepist  üles alla ronima,  kemps oli esimesel korrusel  ja magamiskoht teisel.
Hommikul vara tormasid ära mu tütred, sest neil oli kiire järgmisele üritusele.
Hommikukohvi lauas oli rahvast juba üsna hõredalt.
Õhtused pidulikud riided olid enamustel külalistel ära pakitud ja  seltskond  nägi juba  argisem välja.

Tagasi sõitsime kahekesi kaasaga. Väsimus oli oma töö teinud ja eksisime mitu korda ära. Tahtsin  kindlasti möödaminnes  läbi lipata oma armsate sõprade juurest, kes elavad  Pöides  ja  kuna nende juures olen füüsiliselt  vaid korra käinud peaaegu aasta tagasi ja kui olime  halli ilma ja  paksu vihmsaju sees juba lootuse kaotanud, helistasin neile.  Mu häälest kostis vist juba jube paanika, aga saime järje peale. Kallistasin sõbrad ja  tormasime edasi.
 Enne sadamat oli ka väike ehmatus, kui pool tundi varem olin vaadanud netist, et praamikohti küll, siis ühel hetkel ei olnud enam võimalik varemaks  osta e-piletit,  kui kella 23ks. Helistasin, et mis toimub, öeldi et elav järjekord. Läksime siis  järjekorda, kella 14 se praami peale ei mahtunud, aga 14. 40 se peale juba küll. Seekord  olime targemad, läksime liftiga üles ja tulime ka sellega alla tagasi.
Kohvikutes ei lasknud ennast meelitada, sest need hinnad olid seal kirved ja 20 minutiga ikka ei saa mõnusalt kohvitada.

 Pärnusse jõudnult  aga jäin üks sekund  jokutama  kaardilugemisega ja mees kihutas rõõmsalt Saaremaa poole tagasi. Veendunud, et asi ei ole õige, tõmbasime tee äärde, leidsime  bensiinijaama, tankisime, uurisime kaarti ja saime jälle õigele rajale. Tükkisime üksteist süüdistama, aga proovisime ikka üksmeeles edasi rühkida. Viljandis  tegime tütre juures  söögipausi ja siis saime aru,  miks me eksisime ja kurjaks  tahtsime minna, kõhud olid tühjad. Edasi sõitsime juba lõbusamalt,  tee oli tuttavam ja pea selgem hästi serveeritud ja armastusega pakutud toidust. Kodus vedasin hambad ristis oma pakid tuppa ja langesin voodisse.
Tänan väga kõiki, kes nägid vaeva, organiseerisid ja  tegid selle erilise päeva veel erilisemaks, et mu laste pidu läks täiesti korda !!!

Igavesti tore päev oli !!!!!

Kohtasin  maru vahvaid naisi ,  kes tõid me ühingule särtsu ja vürtsi. Loodan, et mu naised uusi liikmeid ära ei hirmutanud oma  küsimiste, küsimiste ja küsimistega.

Sai nutta naerda ja taskurätt peas kaubamaja ja  vanemuse vahel patseerida. Ilmateade valetas. et päev läbi sajab ja minu pealaekene kõrbes nii ära, et  kõrvad tükk aega huugasid päikesest.  Kaubamajas pakuti küll säänseid  ja määnseid kübaraid , aga ükski ei kõnetanud mind, et  Marju võta mind.  Nii ma siis  hiilisin  mööda kaubamaja seina äärt ostukeskuse  varjus bussi peale ja TRAK-S i tagasi,  Päeva lõpuks läksin Prima Vistale, mis oli ütlemata sisukas üritus, kahju vaid, et ei saanud eile ega täna kõigist üritustest osa võtta.

Potsatasin lõpuks oma saja pakiga isa juurde ja nüüd ma siin heietan, et  mida  kõike üks päev mulle tõi.

Mõnikord ei juhtu  kuu aja jooksul ka nii palju, kui tänase päeva jooksul.

Elame veel !!!

Mis on naeratuse taga?!

Olen rõõmsameelne memm,  ei käi morni näoga ringi ja mu hele naer  silkab minuga koguaeg kaasas, mõni tõlgendab seda irvitamisena, mõni mõnitamisena, mõnele isegi meeldib mu  kõkutamine. Ükskord tuli mulle tänaval juurde üks inimene ja ütles, et ta tahaks tutvuda selle toreda inimesega, kes kõnnib ringi alati naeratus näol.

Olin  hästi üllatunud, ei pea ennast  väga toredaks inimeseks, tihti kurvastan asjade üle, mille üle teised isegi  ei arva, et peaks üldse tähelepanu pöörama. Iga väike  halva maiguga vihje viib päevadeks mind kurvameelsuse rütmi.

Mu emakene ootas mind aastaid ja lõpuks kui ma sündisin,  kurvastas ta, et mis lapse ta saanud on, ise rõõmsameelne inimene ja tal on laps, kes isegi ei muiga.

Kui teised lapsed ammu juba häälega naersid, siis minu  nägu oli vahel  küll rahulolev, aga naeratust sealt tuli harva. Olevat olnud aastane , kui häälega naerma hakkasin.

Ema ikka paitas ja silitas ja kõdistas ja siis sai välja minust vaid väikse muige.

Kui siis häälega naerma hakkasin, siis naersin nagu vana mees,  koleda häälega.

Lõpuks kui  ema suure treenimise peale selle ilusa naeru endast üles leidsin, hakkas mu  vanaema kurjustama , et mida m kõkutan koguaeg, ema jälle kaitsma mind, ta oli nii suurt vaeva näinud , et minust naeru kätte saada ja turris vanainimene tahtis mu naerukajakat lämmatama hakata.

Kui mu tütreke väike oli, siis temagi naeris nagu väike vanamees,  minu ema ikka õpetas, et naera kenasti heleda häälega: ah ah ha, laps siis naeris ilusti heleda  häälega ja kohe selle peale pani  jälle naeru kolisema  nagu vana mees jämeda häälega –uhuhuuhuhuu.

Tõnu Lehtsaar kirjutas FB s:

„Kuivõrd me oleme need, keda väidame ennast olevat? Mis võib olla naeratuse taga?

Siis tuli kohe meelde  lugu mu naerust ja naeratusest.

Kui kunagi hirmus raske aeg oli, hing oli haige, elu pea peale pööratud, siis mu  kallim ütles, et itsitasin koguaeg nagu ullike. Peitsin oma hingevalu naeru taha.

Vahel, kui must masendus kallale kipub vaatan peeglisse, seda tõsist vananevat nägu on halb vaadata, manan näole naeratuse  ja kuidagi kergem hakkab.

Kui vaatan oma kaaslasi tantsimas või laulmas, siis on  kurb vaadata inimeste  kurje- kurbi nägusid, jääb mulje, et nad ei tee  seda rõõmuga, mida nad teevad  vaid justkui sundusega ja vastumeelselt.

Keegi neid ei sunni ju käima koorilaulu või tantsurühma. On vist üldlevinud arusaam, et kui sa naeratad, siis oled mingi imelik, natuke vaimust vaevatud või midagi hullemat?!
Kui mingid esinemised on, siis piltide pealt on näha kampa kurje-kurbi kujusid, järgmistele  põlvedele võib jäädagi mulje,  et küll see  hobitegevus oli raske ja kurb ?!

Alati kui tahaks kurvastada, mõtlen ma, et mis mul hästi on ja püüan  mitte mõelda väga asjadele, mida  mul pole ja muigan.

Praegu vaatan aknast  kevadise päikese kullatud õuele ja naeratan.

Ilusat kevade ootust kõigile!

Ja naeratage, kui hästi ei julge, siis tehke seda vähemalt  siis, kui keegi ei näe ;)

Mõnikord olen segaduses

Uni läks ära keset ööd ja  leides, et tuba veidi jahedaks on tõmmanud,  tahtsin süüdata tuld ahjus

Otsisin siis  tulealustust ja leidsin ühe kirja…

Mõtlesin, et kas süüdata temaga tuld või…

Mõlgutasin mõtteid, et huvitav , kas tänapäeval  ei õpetata koolis, et kuidas saata kirja.

Et kuidas vormistada ja millise paberi peale ja  et,  kas märkimikuleht sobib ja…?!

Veeretasin  käes märkmikust rebitud lehte ja jätsin ta targu põletamata.  Kui lapsed koju tulevad, siis küsin , mis nad sellest kirjavormistamisest arvavad.

Võib-olla tõesti oli kirja saatjal kiire ja  paremat paberit käepärast polnud , ega kääre kotis või ta ei ta, et selline paberilipakas võiks kedagi solvata?!

Mõned õpetused ehk jooksevadki mööda kõrvust, aga see kirjavormistamise värk on mul ikka hinge peal. Mu esimene õpetaja ei olnud kuigi  hea pedagoog mõnes mõttes aga see, kuidas üks endast lugupidav inimene peaks kirja vormistama, on mul siiani meeles.

Kirjutasin hiljuti ühele lugupeetud ja tuntud inimesele kirja ja ei olegi seda ära saatnud, sest vanakooli inimesele  kirja saates mõtlesin, et ehk solvan teda kuidagi  teda oma kirjaga tülitades. Ega mul väga asja polnudki, tahtsin avaldada oma vaimustust ja sümpaatiat ta vastu. Saab ta nüüd sellest rikkamaks,  kui ma teda oma kirjaga tülitan, aga mina vaesemaks küll, kui ma peaksin teda oma kirjatükiga  riivama kuidagi ja mina  negatiivse vastukaja saan.

Kiires ja elektroonilises maailmas me enam käsitsi oma läkitusi vist ei kirjutagi ja me vist ei oskagi oma saadetisi vormistada, pole õpetatud ?!

Jõulumõtted

Meego  Remmel küsis FBs :Mis jääb nendest jõuludest meelde?

Seda ei tea, mis järgmisel aastal mäletan.

Oli kaks kaunist teenistust Räpina kirikus, eilne natuke sogaste inimestega, kes ronisid üle kirikukoori  süle ja selja rõdu servale ennast näitama või ma ei  tea mida tegema.

Tänased kirikulised mahtusid kirikusse paremini ära, ei tahtnudki koori rõdule alpinisti mängima tulla ;)

Mina ei olnud kooriproovis väga käinud, sest proovide päeval on mul keraamika, millest ei taha  loobuda. Keegi  ütles, et  ei teadnudki , et koorliige olen. Mina naersin,  et  ma  olen see staar , kes käib vaid esinemiste ajal suud maigutamas ja lihtsalt ilus olemas. :P

Öeldi siis, et  peaksin ikka oma ilusate juustega all altari ees laulma,  et üleval koorirõdul pole mind rahvale nähagi.  Nali naljaks, proovisime siis ikka kõik seal koorirõdul üheskoos hakkama saada. Ühel hetkel  hakkasid tagumiste ridade naised ütlema, et nad ei näe dirigenti, see "ilustaar " varjas nad ära oma suurte juuste ja kasukaga, säeti mind siis rea otsa. Laulame edasi, aga siis ei näinud mina dirigenti, minu kõrval seisnud ilus pikk noorik keeras selja minu poole ja kahele poole kõikudes ja lauldes oli minu vaateväljas vaid ta mantli selg. Ronisin rida alla poole, et  tekiks  reast kaar ja kõik nägid dirigenti. Nii olingi kõigile, kes  viitsisid pilgu tõsta hästi näha. ;)
Nii  palju siis sellest naljast. Laulud olid mulle teada ja tuntud, niiet mõnes kohas tegin häält ka ;)

Olen saanud ära kallistada  kõik oma lapsed ja lapselapsed, osa lapsi  sõitsid ära ja osa on veel kodus. Kasulaps ei ole veel tulnud ja ei tea ka kas ta tuleb  sel vaheajal meile, on juba suur preili ja kodus arvutiga on mõnusam kui  kurja kasuema juures kes nõuab režiimist kinni pidamist, ei luba öösel kella kolmeni arvutis vahtida, käseb süüa kodu toitu ja kurjustab kui süüakse rämpstoitu ja  kodu toit  koerale antakse

Kingid saadud ja jagatud.

Ühest naljakast asjast tahtsin veel rääkida.

Tütar tuli koju ja jagas kõigile kinke,  mina siis vahtisin ka seal juures  vesise suuga.

Ühel hetkel  tütar ütleb , et tal on mulle ka kink.   Sõbranna oli mulle kinkinud kleidi , millega ma iseäranis kole ja paks välja näen, et sõpra  mitte solvata, olin selle kleidi ka selga tõmmanud, tekkis  paksu neegrinaise tunne ja laulsin siis traditsionaali „ Nobody Knows the Trouble I've Seen“.

Laps siis annab mulle kingi, mis koosnes suurest tükist küpsetamata jõulupraest.

Ütleb,  et  emake sa ei pea nüüd unistama  enam sellest, et kord ostad tüki liha, istud linna platsile purskkaevu  juurde pingile ja sööd seda   nii, et lõug tilgub ;)

Sa võid seda liha süüa soojas toas  :P

Olen ikka seda  kujutelma veeretanud oma mõtteis ja vahel ka välja öelnud, aga teoks ta väga ei saa, sest enne kui jõuan poodi, on maksud maksta ja muid asju  osta ja nii on see jäänudki unistuseks  :)

Nüüd siis ma seda soovunelmat enam ei heieta, vähemalt see kuu mitte enam. Jagus praeks ja hautiseks ja söömiseks kõigile

Pesin natuke nõusid, peitsin järgi jäänud toidud külma kaissu.

Lapsed  teevad all  ekraanielektroonika klubi, mina mõnulen teleka ees ja kuulan ahjupraksumist

Kauneid jõule kõigile!

Pildil on me noorem tütar esimesel advendil, kui asutasime end linna platsile kuuse alla advendi tuld tooma.

Ma ei kannaks iial ...

jalas musti viigipükse.

Mitte sel kombel nagu seda massiliselt tehakse - igal ajal, igas kohas, iga ilmaga ja  suvaliste lisanditega.

Ma kannaksin musti viigipükse vaid siis , kui nad istuksid mulle hästi ja mul oleks lisada samast riidest pikem jakk ning sobiv pluus. Ja kui need viigipüksid ja jakk  pole õmmeldud peenemast riidest ja lisatud pärleid ning tikandeid, ei läheks ma nendega iial teatrisse

Kui ma siin avaldasin oma vastumeelsust mustade pikkade pükste  vastu, siis sain kuulda, et teen oma avaldusega liiga inimestele, kel on ehk terviseprobleemid,  proteesid jne.

Tunnistan, et mul on selle riietumisega oma  probleem ja  eriline suhe. Keegi tark mu lapsepõlves  sai pugeda mu hinge ja  tekitada sellise tunde, et pidasin end inetuks. Et siis oma ebakindlust ja inetust varjata, hakkasin ma väga korralikult riides käima- hoolikalt  kangaid, moodi ja tegumoodi valides.

Nüüd kui mu vigur enam ei kannata mingit kriitikat, olen enda riietumise suhtes eriti kriitiline.

Kuna  tervis ei ole kiita ja finantsid ka, siis   olen teinud paar kostüümi  ja neid ma kannan  kasvõi ribadeks. Üks pidulikum ja teine igapäevane,  üks suveks ja teine talveks.

Tegelikult ei ole minu asi , mis teised seljas kannavad, aga kui on tegemist kollektiiviga, mille liige ma olen, siis teeb kurvaks küll , kui tahetakse mugavus soliidsuse  vastu vahetada.

Lähme kooriga naislauluseltsi juubelile Estonia kontsertsaali ja mida me selga paneme , mustad viigipüksid.

Karju appi!!!

Ma ei saa aru, kuidas naised  ei austa ennast ega teisi, käivad riides, kui vaesed  kolhoosnikud. Käige iga päev millega tahes, aga pidulikku kohta  minnes võiks ikka oma ilusaid riideid tuulutada.

Me oleme enamus üsna eakad,  me ei näe pükstes üldse kenad välja, kes on hirmus kõhnad, kes vastupidi ülekaalulised, aga me ilusas helesinises koorikostüümis näeme me kõik välja väga kenad, vaata et 10 aastat nooremad. Kui kisama hakkasin , et ma siis ei tulegi,  tehti mööndus, et kes tahab, tuleb pükstes ja kes ei taha, saab tulla kostüümis.  Sellest pole midagi kasu , MUL ON HÄBI minna sellise kooriga pealinna, kes ei viitsi välja ronida oma kuradi tagumikuhautajatest.

Käisin hiljuti teatris ja mida enamus naistest kandis seljas?!

Muidugi  mustad viigipüksid ja maotu kampsun , vähestel oli veidi  pidulikum pluus.   Inimesed, nõuka aeg on läbi, me ei pea enam käima riides kui sõdurid!!

Keegi ei näita enam näpuga, kui sa oled riides isikupäraselt!!

Inimesed , mis teil viga on??!!

Enamusel neist, kes olid oma igapäevase poeskäigu kostüümi teatrisse selga tõmmanud,  ma tean ei ole selliseid terviseprobleeme  ega proteese, et muud rõivast selga panna ei  saa.

Minu emakene oli kartsinoomi opi järgselt  hädas oma jalgadega, üks jalg oli 3 numbrit teisest suurem,  ta ei heitnud sellepärast meelt. Olles ise  onko dispanseri medõde,  leidis ta oma patsientide seast kingsepa, kes talle kenad jalavarjud tegi - ühed igapäevased, teised pidulikud.

Igakord, kui ema teatrisse läks, tuli ta töölt sel päeval otse koju, tegeles oma kehaga, võttis veeväljutus tablette ja pikutas,  et mahtuda kleiti ja kingadesse ja tunda ennast teatris olles mugavalt. Eelmisel   päeval oli valmistanud õhtusöögi, mida siis soojendas, et ei peaks enne teatrit jala peal olema. Teatrisse minekuks oli tal lastud endale kena kleit õmmelda.

Pikkade pükstega käis ta vaid reisil või sportimas.

Kõik inimesed ei peagi käima riides nii nagu mina või mu esiemad seda tegid, aga mul on kahju, et  on kadunud me elust pühapäev,  et ratsutame oma elust läbi vateeritud jopedes, dressides ja potastes, et meil ei ole vahet ei pidupäeval ega  argipäeval. Vaatan kord bussijamas lähenevaid inimesi ja silm fikseerib eatud naisinimesed- jalas potased, tumedad pikad püksid, seljas   mingid vormitud joped, käes maotud kilekotid, nende lähenedes märkan tuttavaid naisi, kes ei ole veel keskeaski, aga näevad   välja, kui kehvasti riides vanurid. Küsin, et kuhu minek. Saades vastuseks, et linna asju ajama ja arsti juurde, tuleb meelde, kuidas minu vanaema arstile läks. Selleks tarbeks olid riidekirstus pesu, kleit ja sukad ja seinal mantel, mida igapäev ei kantud. Igapäevaselt kandis vanaema endaõmmeldud pihikut, arstile minekuks ostis  mu ema mammale kena rinnahoidja ja pesu, et arsti juures oleks lihtsam ja mõni noobel arst šokki ei saaks  tsaariaegse pesu peale. Tänapäeval aga käiakse ringi pesuga, mis on mitu numbrit väiksem ja ei toeta ega peida  midagi vaid vastupidi. Isegi  saledad naised nöörivad end kinni kui kokkunööritud singi kitsa pesuga.

Väga vabandan, kui mu kirjatükk kedagi solvab või riivab.

Kasvatus mängib oma rolli  +  see,  et  mis ikka silma riivab, sellest mööda ei taha vaadata ja  vagusi edasi minna
ikka taban ende mõttelt, et mis meist nii saab , kui tormame hallist argipäevast veel hallimasse argipaeva, endalegi peeglis otsa vaatamata,  ei oska me pühitseda ei püha ei pühapäeva, ei oma me pühapäeva ülikonda ega kostüümi ja kui meil see on, ei pane me seda selga, sest  meil peab  hästi mugav olema ja me ei saagi aru miks meil nii halb on. süüdistame siis riiki ja ma ei te veel keda.
ikka tahan mõelda oma ema ja ja emaema peale, et mis siis nende  rahakotis oli, ei olnud rohkem, kui meil praegu , mitu korda oli vähem ja saadagi oli asju kehvem, praegu on igal tänava nurgal kaltsukas või mitu  ja rahagi on meil ikka kordades rohkem, kui me esiemadel. Minu vanaema näiteks sai 12 rubla pensioni.  Küsimus ei ole selles, kui rikkad me oleme, rahas või asjades vaid ma mõtlen ikka seda vaimuvarandust ja suhtumis ja austust endasse ja  oma ümbrusse. Kodust ei mindud välja lohakalt ega peeglisse vaatamata.
Võib ju öelda, et on ajad ja on kombed, mis muutuvad. Jah muidugi  me elame muutuvas ajas, aga kas me peame siis laskma ka oma vaimu lõdvaks, kui ajad muutuvad?! Mis meist nii saab ?!
Kui meid kutsutud ja seatud juhid ja liidrid meie meelest  oma käitumise või välimusega eksivad, oleme väga andestamatud, aga ennast peeglist ei vaata, kui kodust lahkume?!Tühja neist pikkadest mustadest pükstest, kandke neid  rõõmu ja mõnuga , kui see on teie ainus riietus, milles te end hästi tunnete, aga kas nüüd ongi see aeg, et kihutame aga läbi elu  end hästi mõnusalt ja mugavalt tundes, peaasi et ei pea end  karvavõrdki pingutama, istume igal pool jalad laiali, ilma et meie keha  paljastuks, paneme veel käed ka kintsude vahele, et rõhutada, kui mugav ja mõnus meil on, sellest hoolimata, kas meid näeb, siis näiteks teles kogu rahvas nii?!
Kas keegi sai aru, mis  mind seda kirjatükki kirjutama pani?!
Ütlete et olen vanaks irisejaks hakanud, ehk olengi?!
Kui ma märkan kellegi  silmades sära ja seljas- käes midagi kaunist, enda tehtud, mida iganes, mis  silma rõõmustab, ei jäta ma talle seda ütlemata, et kui ilus ta on. Muidugi ei lähe ma kedagi varrukast sikutama, kui märkan  midagi, mis mu silma ei rõõmusta.
Rõõmustagem  ennast ja teisi !?

Kiri kallimale

Sa ei näegi enam minus  seda noorikut,
 kel silmis sära ja rõõmus olek
teeb tuju heaks?!
Kelle kodu ja riided on
  justkui muinasjutu raamatust .
Kelle toidud keelele palsamiks,
  kätetöö omamoodi.
Ühe naise sisse peab ära mahtuma
 hea naine, perenaine, ema , vanaema,
 kunstnik, disainer,  õmbleja,
kokk ja köögitüdruk,
kelner, koristaja, pesunaine.
Siis  polegi ime ju,
et nahk nii suureks veninud
 nagu seal pesitseks kohe mitu naist.
Ärkad  hommikul:  ahjus tuli ,
 laud kaetud ja toidud valmis
 nii nagu sulle meeldib.
Sul  on raske öelda head sõna,
ainult torised, et mida ma tossutan siin.
Mis  ma ikka tossutan,
olen ärkvel juba enne koitu,
et keeta kohvi ja valmis panna toitu
oma meestele ,
kellest üks suur ja teine väike,
ärkan vara,  veel enne kui päike,
valab meie pisikese kodu peale oma soojust.

Kui siis ütlen, et ootaksin nii mõndagi head sõna ,
 kuulen, et olen justkui üleöö paksuks läinud
 ja siis ei saagi ju midagi head öeldagi,
sellele  paksule vanamoorile.
Ei ole ma midagi nii üleöö läinud,
tassin seda liigset ihu juba aastaid,
 sest pean ju end millegagi kaitsma -
 ütlemiste- arvamiste ja vaatamiste vastu. ;)
Kui ma veel oma malbe oleku juurde
 õhuke ka oleks, oleks ma ammu purunenud kildudeks?!