mul on homme sünnipäev

Kui hommikul ärkan olen saanud jälle ühe aasta kingituseks
See ongi vist mu ainuke rõõmus asi.
Kooki ja kohvi mul lauale pole panna
Ei tea mida toob sellise algusega uus aasta
Lohutan aga end ikka ja jälle:
lapsed terved , hing sees, mees alles
Tuleb kuidagi tuttav tunne peale
21 aasta tagune
Kui istusin pisarais ülikooli raamatukogu koridoris ja palusin oma tuttavaid, et keegi kingiks mulle 5o kopikat,
et saaksin osta sünnipäeva külalistele kohvi
Olin viimast kuud lapseootel, paljaks varastatud( mu oma sõbranna leidis , et mulle pole ei raha ega paremaid riideid vaja)
Nüüd olen 3 kuud haige olnud ja pole ei palka ei haiguslehe raha saanud
Huvitav kas lapsed mulle lilli hommikul kingivad
või ei tee väljagi
Palusin, et nad koristaksid toa, et mulle rõõmu teha
See jutt oli kurtidele kõrvadele
Ma ennast pooma ei hakka nagu mu kuulus esiema ikka aastaid lubas, et olen oma elutöö halvasti teinud,
aga kurb on ikka.

Poeem Vello Operist

Me linna ühes majas käib tihti metsik ooper

Kus põrguvürsti rolli mängib Vello Oper

Seal tunned juba õues peategelase võimu,

lööd varbad vastu kive või kuuled tema sõimu

Ta dikteerib maja rahva igat sammu

ja korda loob seal majas juba ammu

Teab mis radu peavad naabrid käima,

ta paneb kivid sinna kust peab käima

On juba läve ees maas kõrged nupud,

kui sinna majja sisened, siis juba kukud.

Kui ukse ees sa pole kukkund surnuks,

siis oma kiusuga ta piinab naabrid surnuks

Ta majas elavad vaid enamasti kulupäised mammid

ja nende vaimu oma hirmuga ta püsti kammib.

Ei julge nemad volilt majas liikuda

ja ega lapselapsed nende põlvel kiikuda

Seal maja vürsti vastu ei tohi eksida.

ei öösel kusel käia ega seksida

Ta valvsalt kuulab kõrvad seina vastu

kui miskit kuuleb -annab radikale matsu

Teeb ise sellega siis päeval mürtsu

ja kaebab teised teevad öösel tümpsu

Ei oska majanaabrid tema voli järgi astu,

tal sada sõna öelda ühe naabri sõna vastu

ja mesikeeli kasutada oskab osavalt

ning vormimeestel valetada suudab soravalt

Võib panna seadusmehed tantsima vaid oma pillil

ja puhub ametnikel silmad täitsa krilli,

sest ta ju meie linna osav põrgu vürst

ja tema käes peab seisma kindlalt võimupürst

Me linna ühes majas käib tihti metsik ooper

Kus põrguvürsti rolli mängib Vello Oper

mõned mehed on masendavad

Ma ei tea, kas kõigil meestel on midagi viga
aga paljudel keda olen kohanud, on midagi viga
Erotomaania, egomaania , suuruse hullustus, kauka jumaldamine ja ma ei tea mis veel
Vahel on tunne, et normaalsed mehed on surnud

Kunagi kasvatasin

üksinda keset Setumaad nelja väikest last.
Mu kodu oli kena ja puhas kui nukumaja ja lapsed hoolitsetud. Laulsin, tantsisin , maalisin ja voolisin nendega peaaegu iga päev. Õmblesin neile ise pesust üleriieteni kõik riided ja kartuli ja liha eest külanaistele kleitegi. Kuna rahakott oli kõhna, olid mu kardinadki väikestest riide raasudest ja laste tekid ning laudlinadki lapilised.
Kandsin kaunist ruudulist kleiti, mille siilud olid säetud langema igasugu diagonaali , risti ja pikuti ruutu- see kleit oli tehtud sõbranna tütarde vanadest kooli seelikutest.
Mõnikord nappis toitugi , lahke naabrinaine müüs piima võlgu ja keegi talunaine tõi kellaparanduse eest odratangu.
Oli mis oli , aga ma tulin toime. Nüüd kui lapselapsed kasvamas, mõtlen kuidas ma jõudsin. Praegu käib tants ümber ühe tita ja muud asjad peavad jääma ootama oma järge teadmata ajaks.
Olen juba mitmendat nädalat mingi viiruse komplikatsioonide küüsis ja mulle toodi veel vanema tütre pojake ka hoida.

Väike hirm oli, kuidas ma hakkama saan.
Teate elukogemus ja vanad tarkused tulid kuskilt tagant taskust välja.
Läksin ühel päeval oma lapse vooriga poodi piima ostma, üks laps vankris ja teine kahene kõrval tatsumas.
Tagasi tulles avastasime, et koer oli end ketist vabastanud ja hüples rõõmsalt väravas meil vastas.Väike poss kardab paaniliselt koera ja ega see koer nii väikese mehe jaoks ohutu ole, tõukab pikali ja tahab mängida, aga jõuvahekorrad pole ju võrdsed.
Beebi otsustas samal momendil häälekalt süüa nõudma hakata, kui hetkeks nõutult väravas seisma jäime.
Palusin siis seda kahest noormeest mind ilust vankri juures oodata, niikaua kui ma koera kinni panen ja ise tormasin koera taga ajama. Sellel oli muidugi kole hea meel, et keegi temaga mööda hoovi jookseb ja jooksis nii, et tervete jalgadegagi oleks olnud teda raske püüda. Lapsed seisid mul tänaval, üks imik ja teine kahene. Tormasin siis tuppa, et haaran toast lutipudeli , aga mu rõõmus neljajalgne sõber kargas ullike koos minuga tuppa,krabasin ta kinni ja õue tagasi. Nii me siis tormasime, ühes käes lutipudel teises koer, viskasin hoo pealt pudeli enda suurde kampsuni känguru taskusse , nii kauakas kui koera ketti panin ja ruttu , ruttu väravasse . Kartsin, et nüüd on mul seal nutulaulu duett. Üksi võõras kohas, kinnise värava taga ja vanaema läks minema
Väravas seisis vapper väike mees, kiigutas hädaldavat titat ja polnud sammugi kuhugi läinud, sest vanaema palus ju oodata.
Kergenduse ohkega talutasin lapsed tuppa, harutasin nad lahti , söötsin jootsin kõhud täis ja mõtlesin, et ma polegi veel nii vana ja äpu, tulen toime küll.
Laulsime siis: sõit, sõit, sõit sõtsele,
üle oja onule
Tännassilma tädile,
mis see tädi süvvä andse,
konna päid ja kureluid ja
vanavarsa seereluid ja......

vabadust ei ole kuskil

mõtlesin, et kui elan oma majas,
teen mis tahan
riputan pesu kuna tahan ja korjan kuna tahan ja ükski koer ei haugu
keegi pole öösärgis õuel jalutamise peale midagi öelnud, aga pesu jääb ikka koguaeg kellelegi ette,
kui "õigel ajal " ära ei korja, lastakse koer lahti, kes selle siis omal moel ära korjab

mingi jama on

Lugesin täna oma noorepõlve armastuse bloggi 23.03.2007 - 14:45 23.03.2007 - 14:52

ja pähe tulid kummalised mõtted . Vahel tunnen, et olen ikka see pisike patsidega plika, kellele igaüks või iga moment halvasti ütelda, patsist sikutada ja jalaga äiata. Mulle meeldib mu töö, lastega tulen toredasti toime, kavandan kodus pidusid, laulan ja luuletan, mida kõike lastega koos teha võiks... Aga see lapsepõlve ohvriroll tuleb ikka ja ikka minuga kaasa ja suhted täiskasvanutega on pingelised vastikud ja ebameeldivad. Oma massiga võiksin iga ühe hetkega lömastada, kui seda sooviksin, aga miskipärast on kõigil tunne, et mulle võibki pähe elama tulla, mind halvustada ja minuga inetult ja üleolevalt käituda Vahel peeglist möödudes ehmun, et kes see kole suur hirmuäratav mammi on , sest tihti tunnen end ikka veel kõhetu kahvatu haavatava plikana, kelle keha on õhtuti siniseplekiline ja patsidest kukuvad välja salgud

Mida vaja selleks, et olla õnnelik

Kuidas kellelegi Mõnele piisab sellest, kui ta saab natuke head süüa, mõni vajab lähedaste toetust, mõni sooja tuba, mõni sõprust, mõni huvitavat reisi, mõni head tervist, mõni uut autot... Ma ei teagi mis teeb mind õnnelikuks Vahel kui tekib tunne, et tahaks kurvastada , siis mõtlen neile asjadele mis mul on, aga mitte neile mida mul pole. Ja neid esimesi polegi tegelikult nii vähe Kuigi ei tahaks kiidelda. Mul pole uhket autot ega maja, aga mu maja on täis naeru ja nuttu ja sebimist. Kunagi, kui mu noorem tütar väike oli , ütles ta et meie ema katab iga päev mitu korda päevas justkui sünnipäeva lauda. Üks tuntud vene näitleja ütles mingis telesaates, et ta kadestas alati oma klassivenda, kellel oli 5 õde- venda Kui nad sööma asusid , siis vot see oli ikka pere: isa, ema, vanaema, vanaisa , õed, vennad, sõbrad- justkui juubel iga söögikord. Tihti meenutan seda ütlemist, kui kümneid taldrikuid lauale laon või neid pesema hakates kokku korjan. Mida sa hing ikka tahad, kui lapsed terved, mees alles, endal hing sees.