Hästi kummaline on olla, ku paljusid vastikuid asju enam ei pea
Ma ei pea enam kunagi kannatama teiste lohakuse laiskuse ja ükskõiksuse all Ma ei pea enam kunagi roomama voodialuseid pidi ja kapitaguseid ja laua aluseid ja pingitagusied pidi , korjamaks teiste lohakile jäetud klotse, mänguasju pliiatseid ja mida iganesMa ei pea enam kunagi õngitsema laua pealt sodi kuhja alt rühmapäevikut , ega leidma oma vahendeid rebituna, retsituna närituna jne sahtlipõhjadest kapi ja voodi tagustestMa ei pea kunagi enam peitma isiklikke asju ja kandma neid kramplikult kaasas, et mitte karta, et keegi paneb mu plaadid tünni või viskab mu riided prügikasti
Ma ei pea enam kunagi taluma kellegi kapriise ega kartma alandusi süüdistusi ja ebaviisakust.
Ma ei pea iial veetma unetuid öid enne tööle minekut, olles hirmul mis totrusi mu kolleegid plaanida suudavad.
Ma ei pea iial enam püüdma kramplikult meeles pidama, mida räägin ja teen, et seda kõike mu enda vastu ära kasutada ei saaks
Ma ei pea enam taluma alandusi ja mõnitavat käitumist
Ma ei pea iial enam kartma , mis arvatakse minust kui istun õues või pikutan murul
Ma ei pea iial enam kramplikult vaatama, et mu laste jalad oleksid kogu aeg kaetud ka suvel
Ma võin lasta käia oma lastel ja lastelastel ringi nii nagu neile meeldib ja ma ei pea põdema, mis arvab küla , mida arvavad mingid funktsionäärid jne
Keegi ei saa enam tulla minu peale karjuma, mind süüdistama , ähvardama, inetute sõnadega nimetama.. MA OLEN VABA!!!
Aga ka rahavaba.
Kas ma siis olen ikka vaba
Nüüd olen ma vist millegi muu kütkes, nüüd olen oma hirmude kütkes, kas san maksta maksud , kas mu pere saab söönuks kui on makstud maksud
Olen nii kartnud nälgajäämist, et ma ei mahu enam oma väikesesse kööki
Koperdan nüüd seal kartulite, makaronide, peetide, porgandite, kurkide,tomatite, pudrupakkide, kaerakliide, kuivikute ja ma ei tea mille otsa
Nüüd olen ma mures, et need asjad hukka ei läheks
Püüan teha sisse, püüan teha süüa,
püüan neid sorteerida ja ladustada
Kas ma olen vaba?
Ma vist ei oskagi olla vaba!?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
eile vaatasin saadet sellest austria tüdrukust natashast, kes rööviti ja kes siis kaheksa aasta pärast oma röövija juurest jalga laskis...ja seal oli juttu vabadusest. et jah...
ja see tydruk ytles nii kenasti, et oma mötetes on ta ju kogu aeg vaba olnud. ei keegi pole saanud talt tema mötete vabadust vötta. see pani mind väga mötlema. et me siin oleme kyll ihuliselt väga vabad, enamasti, kuid me oleme oma mötete vangid, me hoiame oma mötteid vangis, ja me ei ole ja me ei oska olla oma mötetes vabad. vabadus aga algab just mötetest, etgelikult... vöi ei ole see nii?
Sa oled noor, sa toibud peagi. Minul võttis vabadusega harjumine kaks aastat.
Esimesed kolm kuud olin niisuguses šokis, et ainult lamasin voodis. Ometi oli minu lahkumine töölt vabatahtlik ja täie tervise juures.
Ja rahaga olen õppinud ümber käima, vaid harva laristan nii, et vaata, kuidas järgmise rahasüstini välja veab.
Ma pole midagi nii noor
olen rabelenud 20 aastat laste töö ja kodu vahet
Pean ka õppima nüüd selle sandipensioniga hakkama saama,
ise normaalselt pestud, kustud kammitud ja pojaraasud niimoodi korrras hoidma, et sotsöötaja ei peaks kontollima tulema , ega ma jooma pole hakanud.
Kui 99ndal väga haige olin ja ööd ega maad enda ümber ei näinud, siis pedagoogid käisid kodus vahtimas mis minuga on ja ütlesid et olen joodikutega ühe rea peal
Post a Comment