Eilne päev kiskus kuidagi kiiva

Pension ei olnud enne lõunat laekunud, jäin poes lolli olukorda, kui tahtsin endale veidi kosmeetikat osta.

ARK ei võtnud vastu, kutsusin mehe ilma asjata endale vastu ja Põlva kommunaalis sain sellise shoki osaliseks, et oleks tahtnud kellegi kallale minna.

Olen mitme nädala jooksul helistanud sadu kordi sinna, et teada saada, kuidas prügiveolepingut sõlmida. Kodulehekülje peal pole muhvigi: ei uudiseid, ei võimalust lepingut sõlmida jne

Aadress ikka on, aga kui kohale sõitsime polnud kommunaalist haisugi, ei silti, ei suunda vaid suure tee ääres oli teeviit, mis näitas eramajade vahele , kus ei saanud ometi ühtki asutust olla. Tegime kvartalile tiiru peale ja läksime EMER PENist küsima, kus siis see Kommunaal on, saime ka vastuse koos imestusega , kuda me ei tea, et on ju eluaeg seal olnud. Mida tõrva mul on sinna asja, kui ei ela Põlvas

Läksime siis juhatatud aia juurde, kus "telliskivi" ees, ronisime autost välja ja marssisime mingi nimetu maja juurde pool kilomeetrit üle jäise õue.

Astusime sisse ja vahtisime üllatunult ringi, mingi luugikese kõrval oli kiri “kassa , mille klaasi taga istus kaks näitsikut.

Klaas lükati lahti ja käratati , et mida me otsime.

Vastuse peale, et otsime Põlva Kommunaali ja soovime prügiveo lepingut sõlmida , öeldi nipsakalt, et siin ongi, aga lepinguid sõlmime kolmapäeviti.

Ütlesin, et nüüd on mu hari punane, esiteks pole kuskil üleval kuna ja kus lepinguid sõlmitakse ja kus on see asutus, kuhu peab minema ja nüüd siis pean kolmapäeval tagasi tulema?!!? Nad soostusid, siis tegema minuga lepingu, aga siis helises telefon ja mina siis seisin seal pisikese luugi taga kargu najal ja kuulasin, mis asju siis tööajal aetakse. Kui ma olin mitu pikka minutit seisnud, läks süda täis. Marssisin taha ruumi, kus ülemuse ruum oli tühi, marssisin siis välja ja ütlesin mehele, et lähme minema. Üks näitsikutest, kes oli tavalisema välimusega, siis jooksis meile järele, et teeme selle lepingu ikka ära. Väga tore, sai ta minuga tegelema hakata ja sekundi pärast helises telefon ja jälle seisime nigu ullikesed seal pimedas koridorid luugi taga. Seekord ei räägitud liiga kaua ja sain oma lepingu kätte, millele pidin pimesi alla kirjutama, see et prügiveo hind oli 30 krooni odavam kui cleanaway-l, lahutas korraks mu viha.

Aga see oli jube alandav , et inimesed on sunnitud jooksma iga naca aja pärast mingisse prügiveofirmasse oma prügiveolepingut sõlmima, kus ei osata käituda, kus saad vaid alandada ja vihastada. Sain pool aastat rahulikult elada, kui linn tegi otsuse, et vahetab prügiveofirmat ja nüüd ma ei tea, kas mul viiakse prügi ära ja mis kell ma pean kasti välja tirima , sest mulle öeldi, et neil ei ole kellaaega, millal auto Põlvast sõitma hakkab. Kui mu abikaasa küsis, et pean siis kasti tänavale vedama kohe peale süda ööd eelmisel päeval, vaatas see näitsik mu meest kui tulnukat. Hinge teeb täis, et selliste soojate kohtade peal istuvad mingid harimatud ülbikud ja mina pean vaevlema oma sandipalgaga ja laskma end alandada sellistel.

Olin end näost lillaks vihastanud ja kuna tahtsin ARKis endale uusi lube teha, siirdusin kaubamajja meiki ostma, et pildi peal norm välja näha ja peita enda punetav nina ja lõug meigi taha.

Kaubamajas oli jälle ebameeldiv üllatus- teie arvel pole piisavalt vahendeid.

Mees aitas hädast ja ostis mu pudinad välja. Helistades pensioniametisse kukuti seal vabandama ja lohutati, et vast ikka tuleb varsti

Säästukas olles oli saabunud ka raha.

Õhtul hiljem, käisime mehega Räpina selvehallis „hilisõhtuses toiduklubis“(olen nüüd seal tihe külaline koos karvaste ja sulelistega, sest minagi olen nüüd töötute ja rahatute ridadesse sattunud ja pole midagi nina kirtsutada, kui mu sealsed kaaslased haisevad või mind pikali tõugata tahavad, sest inimest pidi ju liikuma panema vaid nälg, surmahirm ja seksihimu ning kui selle klubi liikmetel on hirm, et see suur naine st. mina, nende söögi ära võtab, siis peab ju trügima) ja ostsin allahinnatud kanapraadi, panin selle ahju. Kell 11 tuli see välja Puhastasin oma näo uhkest uuest meigist ja pesin end ja sättisin tudukleidi selga, siis sain lubada endale raasu midagi head põske pista ja supsata puhaste lõhnavate triigitud saksa linade vahele.

Võõras suletekk andis jubedaid unenägusid ja köha piinas, aga hommik oli mulle jälle sõber, sest elu on ju nii imeline. Iga päev on kingitus, olgu siis seiklusi vähem või rohkem ja iga ebameeldivuski on, kui taeva and, see on ju kogemus, mida ära ei saa mult keegi võtta.