Pole ammu kirjutanud
Kord pole aega, kord pole jaksu ja mõnikord kui muljetest tulvil arvuti taha istun, röögib keegi mu selja taga koleda häälega oma isikliku elu muljeid ja jälle ei tule miskit mõistlikku välja.
Avalikus internetipunktis on küll reeglid seinal, et ei tohi juua , ei tohi süüa ja kõva häälega rääkida, aga need reeglid kehtivad vist ainult külastajatele, kohalik luuahaldjas omab privileege, sest on kõrgema kunstiharidusega ja päevakeskuse juhataja sõber tundub vist.
Eile püüdsin kõigile kirjadele vastata aga mõni kiri jäi ikka vastamata ja mõni oskas mulle loengutki pidada mu eluviiside kohta.
Mul ei käi tihti külalisi ja kui selle üle siiralt rõõmu tunnen ja teistega jagan, siis hakatakse mind veel hurjutama.
Inimesed ei jagune vaid meesteks ja naisteks vahel on nad lihtsalt inimesed
Käisin eile trennis ja esinema kutsuti nägude järgi
Ma ei tantsi teistest halvemini ja raha polegi mul ja aega minna esinema 24. novembril aga haiget tegi ikka, et mulle ei antud ei kutset ega kutsutud ka suusõnaliselt
Elu ongi ebaõiglane aga vahel on see valus