Ma tean seda juba ammu, aga ma polnud selle asjaga arsti juures käinud ja sain siiamaani endaga peeaegu et hästi hakkama
Vahel kui häda käes ja mu pika staažiga astmaatikust poeg sel hetkel käepärast oli, oskas ta mulle oskuslikult esmaabi anda
Tegelikult olen juba mitu aastat kasutanud vahetevahel teiste eest salaja üht lahjat astma„piipu” mis mulle kirjutati kui läkaköhas paar aastat tagasi olin
See „piip” on mul alati kaasas ja kui elu kitsaks läheb palun sealt abi
Täna hakkas üks prouhen mulle loengut pidama hormoonide kahjulikkusest jne
Küsisin, et kas pean siis ära lämbuma ja mitte seda HORMOONI PIIPU võtma, kui häda käes?!
Pidi saama kuidagi teisiti
Aga kuidas see käib ta mulle ei rääkinud
Eile tulin linnast öömajale mitu kilti jala
Tuule ja tormi käes, „piibutasin” bussi paviljonides ja puhkasin, rühkisin edasi, imetlesin ööd ja puid, aga ära tulin
Lõpuks olin kohale jõudes nii ülierutatud, et unemati ei tahtnud kuidagi mu kaissu tulla;)
Ma ei tea, mis värk sellega on, et mingid inimkambad tekivad, kes hakkavad rääkima, et rohud on kõik pahad, aga kui küsid, et kuidas siis ilma saab, ei osata vastata?!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Minul on ka kogemus olemas. Oli minu elus periood mingi viis aastat tagasi kus õhust kippus puudus tulema. Mina sain õpetust Gunnar Aarmalt, kes soovitas hoo puhul istuda, panna pea põlvedele ja hingata hästi kokkuhoidlikult. Enda kogemuse järgi mõjus kõige paremini tühjade kopsudega lõdvestumine. Tean suurepäraselt et see on otse vastupidine refleksidele, kus tahaks kopsu kuidagimoodigi täis saada. Aga selline väljahingamise lõpus lõdvestumine mõjus suurepäraselt. Keeruline oli küll just see rahulikkuse seisundi saavutamine. Aga. Harjutamine teeb meistriks. Minu astma on igatahes praktiliselt möödanik.
olen minagi siiani enesedistsipliiniga vaos hoidnud oma astmat
ju meil siis see leebem variant on
ega tänaval olles pead põlvedele pista saa, aga seisma jääda, sundida ennast vaikselt hingama saab, vastupidiselt himust õhku ahmida...
Post a Comment